söön maasika toormoosi ja olen hirmus õnnelik. jah, olen vist õnnelik. või rõõmus. mingised asjad nagu närivad ja häirivad ja ma ei oska neist mööda vaadata, neid lahendada ja lahti harutada, neid iseendale selgeks teha. segadus. aga kõigest sellest segadusest seisab minu õnnelikolemine igatahes sõltumatuna kusagil kõrgustes.

sügis on nüüd selge, ma tean, mis must saab, tean, kus ma olen. sellesmõttes on kergem olla. aga sellesmõttes on hirmus raske olla, et nüüd jätangi kõik siia maha. jätan kõik ripakile ja laokile ja saan UK elanikuks. huvitav, kas ma veeel eestis kunagi üldse end kellegagi või millegagi seon. kolme aasta pärast lõpetan baka, siis ma tahaksin londonisse minna, või veel kusagile kaugemale. ma ei tea, ma ei tea, kas ma saan õnnelikuks, aga ma tean, et see on mu elu, ainult üksainus võimalus mu hingel elada sellises inimkehas, kus kõik meeled on alles terved, mõistus funktsioneerib ja süda ajab tunnetest ja emotsioonidest üle. ei tea, kas mu hing sellist võimalust veel saabki.
peab joonistama ja kirjutama, motivatsiooni ja inspiratsiooni ju vist isegi on. või mis vist, päris kindlasti on. mõnus. tegelen nüüd NÖÖ asjadega üleüldse, asjalik.

the streets, mmmm, dry your eyes ja it's too late.

koolisegadus on endine. idüll on ka endine.
eilne clazziõhtu oli kena, tsivliiseeritud ja mmmõnnna.
mõned muudkui tormavad. eks ma ise olen ka tormanud ja rahutult ringi jooksnud pikka aega. rahutus asendub vaikselt rahuga. rahutus pakub vaid meelelahutust kõrvaltvaatajale ja meelehärmi enesele. rahu.
leidsin oma arvutist hirmus palju muusikat, mis oli kuskil kaustades igalpool laiali, foobari artistide nimekiri on kohe kordades pikem. mõnna.
elektrot on pleieris viimasel ajal sama palju kui rokilapsemussi.

snow patrol - chasing cars.
nii olen, nii tahan olla maailmalõpuni.

tegelikult mul ei ole praegu vaba hetk, mida ära kasutada blogi kirjutamiseks. tegelt oleks vaja kasulikke asju teha. aga blog on ka tähtis.
naljakas, et mõned inimesed, kes mulle üpris palju korda lähevad, on mu elust täiesti kadunud. kus te olete? joosep näiteks.
aga muidu, muidu on ideaalne idüll. jahjah, ideaalne idüll, see kõlab juba nii ilusasti, et ainuüksi selle sõnapaari välja ütlemisel tekkivad helilained väljendavad just nimelt nende sõnade taga olevat. täna armastan ma elu üle kõige, just seda sama, siin ja praegu. aeg võiks natukeseks peatuda. ja siis jälle edasi minna, praegu võiks peatuda, et saaks viivuks veel ammutada seda ideaalsust enda sisse. või immutada. immuti.

rohkem ei ole mul vist üldse midagi öelda. kohustusi armastan ma ka. mõnus. vaikselt neid tekib.

chocolate puma - always and forever, jeeei, hed kandi kogumikud.

ma ei haletse kedagi ega kahetse midagi. samal ajal põlgan ma ennasttäis olemist ja rõhuvat üleolevat suhtumist. seda ma põlgan. külm ja jäik olen vahel.
mu elus on hirmus palju romantikat. see on mõnus, tallinn on mu romantika. ja järgmistel lähipäevadel selgub, kas ma olen oma elu suurima dilemma ees või mitte. kool! romantikajutt jäi pooleli. kõik need öised jalutamised/jutuajamised kadriorus, neid on ju olnud sel suvel nii palju. need on olnud erinevad, erinevate inimestega, erinevates meeeleoludes ja erineva atmosfääriga, aga need on olnud üks osa minu tänavusest täiesti kindlasti väga meeldejäävast suvest. siis need katused, kõik need katused, mida tallinn mulle pakkunud on, millede otsa olen ma juba roninud ja veel avastamata katused, kuhu kindlasti lähen. need on teine romantika. ja vanalinn ja kalamaja ja hundipark ja europark ja ilusad, väga ilusad inimesed mu ümber. ja viljandi on ka mu romantika. folgiviljandi on hoopis midagi muud kui päris viljandi. folgiviljandi oli eelmisel nädalavahetusel. nüüd tuleb see päris viljandi, see minu viljandi.
ma usun juba ette ära, et need kolm päeva saavad olema ennastunustavad, rahulikud ja armsad, kindlasti mõtlikud, aga samal ajal loodetavasti ka ühed meeldejäävamad kolm päeva sel suvel, seda ma usun. peaasi, et ennnastunustavad, maailmaunustavad, unistavad.

kings of leon - manhattan või misasja, keda ma petan, terve kings of leoni viimane album on hingemattev. epiteedid domineerivad

let's dance in style,
let's dance for a while.
heaven can wait,
we're only watching the skies.

kirge oleks hirmsasti vaja ja siis pühendumist ja usaldamist ja siis armastamist. sama vana jutt jälle.
kirg on tegelikult olemas, aga see on kõige keerulisem ja raskesti händelitavam kirg üldse. inimesed. minu inimesed, teised inimesed, võõrad inimesed, fantastilised ja ulmelised, utoopilised ja väljamõeldud inimesed. kõik need karakterid, need mõtted, need tunded, need võõrad ja samal ajal niii äratuntavad või hoopis arusaamatud maailmad. see on mu kirg.
sellepärast on raamatud ka ägedad. ükspuha mis fiktiivne jutt ka pole, ilukirjandus ja täielik fantaasia, on üks teos siiski kõigest autori portree ja pakub võimalust saada tuttavaks juba võibolla kümneid, võibolla sadu aastaid tagasi surnud inimese ja tema maailmaga. või lihtsalt kellegagi, kes elab hoopis teises paigas teistsugust elu või hoopis kellegagi, kes elab samasugust elu.

let us die young
or let us live forever.
we don't have the power
but we never say never.
sitting in a sandpit
life is a short trip.
the music's for the sad men.

nüüd on vaja vaid valemit, kuidas igavesti elada. küll ma varsti välja mõtlen.

umbes 10 minutit on aega, enne kui poiskad mulle oma mikrobussiga maja ette lendavad ja siis me viljandi poole ajama paneme. sel aastal on mul plaan minna sinna kuulama head muusikat, käia vanaemat haiglas vaatamas ja olla kultuurne, mitte töllerdada mööda linna sihitult ringi. ahjaaa, ja isaga ka tsillida.
saan aru, et see, mis ma nüüd ütlen, kõlab ürpis imelikult ja pealiskaudselt, aga ma sain täna sõita tõenäoliselt kõige ägedama, võimsama ja uhkema autoga oma elus. huuh, sõit polnud just sujuv, aga hirmus kiire selle eest, kõrvad läksid lukku nagu lennukis. mclaren mercedes. uksed käivad niiiviisi üles ja no vaoouuu. ahjaaa, ja eile käisin ma oliver kruuda tütre sünnipäeval. see oli päris weird.
elu läheb, meluselt endiselt vist. nüüd nädalavahetus viljandis kõlab ka tegelikult ju väga tühjalt. aga samal ajal on vist asjad paremini tegelikult. ma enam võibolla ei mõtle halbadele asjadele nii palju, mõtlen headele, koolivariandid hakkavad ka mingit kuju võtma ja isegi töö. või more like, ma ei mõtle üldse, ma lihtsalt elan ja naudin olemist hetkes, neis hetkedes, mil ma olen rõõmus, mil mul on hea ja turvaline, ja neis hetkedes, mil mul on põnev ja mul on lõbus, mil ma olen elevil ja ootusärevuses. siinkohal tervitan matut.

jeeeej, nüüd ma jooksen kiiresti koeraga õue ja siis viljandisse.

phoenix on nii mõnsa ja indie on nii mõnsa.
tsaudo.

elumelu ja meluelu. tühi, niii tühi on see kõik. aga ma vist juba eelmises postituses rääkisin sellest.
seis on endiselt sama, kool ja sügis on praegu üks suuur udu, natuke nagu utoopia, natuke nagu must auk, aga pigem nagu udu siiski. praegune olemine on lihtsalt kiretu. kui pole kirge, emotsiooone, armastamist, kasvõi tõelist kurbust, pisaraid, viha, kadedust või lihtsalt niiisama rõõõmu, siis ei ole vist midagi peale hakata, võib neid vaid oodata. eks ise saab kindlasti manipuleerida ja mängida ja tekitada neid enesele, aga mina kui algaja-inimene ei saa vist sellega hakkama.

lisaks sellele on elu minuga endiselt ebaõiglane, sellistes kõige lihtsamates tegemistes ja juhtumistes, aga ka inimestevahelistes suhetes. viiimasel ajal jään mina alati mustaks lambaks, selliseks pooolidioodiks, kes peaks mingil põhjusel olukorras süüdi olema, aga tegelikult ei ole seda sootuks.

ma mõistan, et see kõik on halamine, ulgumine, vingumine, mõttetu rahulolematus sellega, mis sul on. aga ma ei oska teisiti, ma ei suuda elada tühja elu, ilma et ma selle tühjuse peale ei mõtleks, ilma et see mind ei häiriks, ilma et ma pidevalt ei üritaks mingit eluplaani paika panna, targemat, soojemat, ambitsiooonikat, aga kindlasti soojemat. praegu on niii külm.

incubus - drive, ma ei tea, äkki ma olen sellest loost juba rääkinud kunagi oma blogis. aga no vana hea incubus. üks teine lugu meeldib mulle veel rohkem, aga seda ma ei saa siiia kirjutada, muidu pärast on jällle mingine furoor lahti.

kena kesknädalat teile

mu arvuti akujuhe oli täiesti katki, sellepärast oli ka minu ligipääs internetile ja blogile piiratud mõnda aega. nüüd on see korras, nüüd ma saan välja helistada ja nüüd varsti, uuel nädalal peaks ka finantsolukord rõõmsama külje keerama.

tegemised-olemised-mõtlemised-tundmised ehk elu on viimasel ajal olnud, hmmm, mitmekülgne?! ei, pigem nagu. mitmepalgeline.
täna ma enam ei mõtle, täna ma olen unine, aga tegelikult vist rahul ja rahulik enamvähem.
aga terve nädal on olnud täielik eksistentsiaalne kriis. päevased ajad on deborid, õnnetud, nukrad, samas mõtlikud ja kuidagi ikkagi kasulikud. õhtused ajad on lõbusad, ägedad, seiklused, samal ajal nii tühjad ja kasutud.
eilne oli kuidagi teisiti. päeval oli teater, RAAAM ja "vahepeatus". hüüru mõisas. näitlejatöö oli hea. aga sisu, sisu jäi mitte otseselt püüdmatuks, aga mingit kustutamatut jälge ei jätnud. natuke selline, igaühele arusaadav, elementaarne elufilosoofia, aga samas see kadus kuidagi udusse ja hämamisse. aga sellegipoolest üpris nauditav. tervitan ukut.
siis tulin linna, käisin tiiru protestist läbi, sest et mul oli tarvis arvutit ja internetti, aga kui ma koju jõudsin, tuli välja, et mu oma arvuti on ka täitsa okeido. tervitan priitu.
siis viis emps mind pirita randa ujuma, ise läks ta monsaga jooksma pirita jõe orgu, niiet ma jäin sinna randa täitsa üksi. aga see oli hirmus hea. ainult et ma jäin kaaluma, kas ma ikkagi tahan ujuda, sest tuul oli õhtul juba päris külm ja pealegi ei usaldanud ma oma asju rannale vedelema jätta. aga siis tulid mingid tüübid, kaks oli neid, kes tahtsid ka ujuda ja palusid, et ma nende asju valvaks ja pärast vaatasid nemad minu tavaari. ja siis me saime nendega sõpsudeks ja istusime veel mingi tunnikese rannas, rääkisime juttu, nemad tegid piipu. armas oli.
sain koju, oligi õhtu. deitisin üle saja aasta jälle merkaga, jalutasime linna, tahtsime purjelaevu vaadata, aga meid ei lastud üldse sinna admiraliteedibasseini ligigi. siis me hoopis otsustasime, et lähme krahli. käisime korra ruvepoolt läbi, siis printisime hostelis flaikusi ja siis mõtlesime, et võtame protestis ühe siidri. seal oli kogu tavaline bande, ossu tuli ka sinna ja isegi meiega krahli.
pidu oli vahva, korraks nagu oli inimesi palju, aga siis juba vajusid laiali varsti kõik.
lahkusime prasnikult. passisime sveniga veits aega laferme's ja siis otsustasime patareisse minna.
see oli imeline, see oli lihtsalt ilus. korraks jälle olin ma vist õnnelik. hetkes olin õnnelik. kui ei mõtle, kui lülitad välja kõik, mida pole siin ja praegu, minu silmapiiril, kui kõik see kõrvale jätta, siis ma suudan olla õnnelik. päikese all, mere ääres, kuulan head mussi ja olen koos ilusate, ägedate inimestega. kell üheksa jõudsin koju, keerasin kerra ja kell üks sõitsime emaga juba rohuneeme mere äärde. mõnu. tervitan sveni.

hetkes, täna hommikul sealsamas suutsin ma õnnelik olla. muidu ma ei ole õnnelik. muidu on mul vaid külm tühjus. see on traagiline, üledramatiseeritud veidi, aga nii ma tõesti tunnnen.
kui mathias küsis mult ükspäev, et mis sa arvad, kes sind kõige rohkem igatsema jääb, kui sa ära sõidad, siis ma jõudsin selleni, et mind jääbki vist igatsema ainult mu ema ja kass. kurb tõsiasi.

coldplay-the scientist on täielik nutukas. aga ainult JAH, JAH, JAH.

minu õnnele ja õnnelikkusele paneb saatus korralikult näkku. kui te veel ei tea, siis eile suutsin ma murda ära oma jala. pöialuu. täna suutsin ma selle duši all täiesti läbi leotada, selle kipsi. kuigi kilekott oli jala otsas, aga kuskil vist oli auk sees. niiiet ma pidin kipsi hooopis ära võtma ja see, mis sealt alt välja tuli ei kannatanud vaatamist ega kriitikat. see oli niii jälk, et ma ei suutnud ise oma jalga vaadata. varbad kõik sinised ja pool jalga mustjas lillla, väkk. detaile pole vist tegelt ju vaja.

ja nüüd siis pmtslt olen ma koju aheldatud, sest et ma ei saa jalga maha toetada üldse. ainult ühe jala peal saan hüpata, aga kaua sa niiviiisi jaksad. eks. ja mind nii häirib, et ma ei saaa VÄLJA.

aga need hommikud, need on niii ilusad. need on mu lemmikud. ilmselgelt.

ja eraelu, see on ju midagi väga isiklikku, väga privaatset. ma ei mõista inimesi, kes seda eksponeerivad. kõigile kõikvõimalikel viisidel.

olgu, mida ma torisen. olen tige ja õnnetu. aga ainult selle jala pärast, muidu ma olen päris rõõmus

ma olen õnnelik. ma olen tõesti vist õnnelik. täna olen õnnelik. mitte lihtsalt rõõmus vaid õnnelik. üle pikapikapika aja. õnnelik. nagu päris, nagu filmis.

möödunud aegade vaim küll kummitab ikka vahelduva eduga. ma ei lase end sellest häirida. enam see ei domineeri. mind, mu mõtteid, mu tundmisi.

418 redhoti lugu, jeeejo

veider ja valus on vaikselt kõrvalt jälgida, kuidas mind kellegi elust kustutatakse. järk-järgult kaotatakse mind ja asendatakse uue ja ilusaga. see on valus, samas arusaadav. ja kui palju ma ka ei pingutanud, olen sellega leppinud. kõige selle teeb aga vastikuks see, et sealjuures mõistetakse mind hukka. minu elu, minu tegemisi, minu olemisi. see, et mul pole seda ilusat rahu, seda kõikeunustamapanevat rahu, seda harmooniat, seda ilu, see on ju mu traagika. aga ma mõistan seda isegi. ja keegi, kellel kõik see on olemas, ei või mind hukka mõista. ja pealegi ei salli ma kitsarinnalisust. muidugi on pealiskaudseid inimesi, muidugi on meie ümber palju tühja müra. meie kõigi. aga ühel pole õigust otsustada, kes on tühi ja kes mitte. see on ju vana tõde, et inimesed on erinevad ja igaühel on oma võlu. okei, kõigil siiski mitte. aga mina isiklikult tean vaid ühte võlutut inimest, mul pole huvi teda tunda. naudin mõnuga võimalust tunda erinevaid inimesi, suhelda erinevate inimestega, õppida suuremal või vähemal määral tundma erinevaid inimesi. see teeb targemaks, mind igatahes. kõik tähtsad asjad, mis ma üldse kunagi õppinud olen, on teistelt. mitte raamatutest, vaid teistelt. vahel emalt-isalt, vanaemalt-vanaisalt, vahel sõpradelt, vahel tuttavatelt, aga vahel täiesti võõrastelt.

tahan jälle usaldada, armastada, pühenduda. tahtmine on taevariik, saamine teine asi. aga lootust on.

teadsin, et sellest tuleb üks pikk ja loll pläma. aga kirjutanud ju pole ammu, kirjutada on vaja. minul on vaja. ma armastan kirjutamist. üldse peaks rohkem kirjutama, paberi peale ja pastakaga.

ringisõitmist on palju olnud. oli ju berliiin, siis oli jaanipäeva ekskursiooon lemmes ja saaremaal, nüüd tulin tartust. elu kisub päris segaseks. ma mõtlen et väliselt. muidu usun, et seespoool tuleb rahu jälle. eks ta tuleb, ega ta tulemata jää.

ainult et mul on hirmus kahju, et nüüd vist, tegelikult juba ilmselgelt mõnda aega, ei ole mitte mitte kedagi mu lähedal, kes minust jäägitult aru saaks. kes saaks aru, mis on sõnade taga ja ridade vahel, mis on rõõmu taga peidus, kas see on veel suurem rõõm või on need hoopis pisarad. ma tegelikult ei tea isegi.

eks ta ole, see kustutamise asi ikka. ilmselgelt, ma polnud mitte keegi, ma polnud see, ja gorecki oli algusest peale vaid sõna.

suvi
rõõmus
ka
sõnakordused

berliiin. imeline, äge. tõeline lääne-euroopa suurlinn. parim klassireis, mida tahta. parimad inimesed, küll väikeste mööndustega, parim klassijuhataja, parim tairi ja parim katrin. muud ei oskagi tahta. ausalt.
nüüd viimased kaks päeva tallinnas on olnud ka täitsa toredad.
eile, eile oli kolmapäev. käisin johhiga söömas ja vedelesime lollidemäel ja mõnna. jaa, nägin mysticu poe ka ära. siis oli robi, siis korraks chocolaterie, siis kodu ja ema, jeeei. hurra, lõpuks nägin empsi ka. siis läksin uuesti linna, maandusime levikasse ja siis oli maailmapikim kojujõudmine, absurdikas. vandaalitsemine, täielik pidurdamine ja purjus poiskad. tegelikult mul oli äge.
täna tuiasin pool päeva poodides, kleidipoodides ja fotopoodides ja jooksin koolivahet. johann oli õnnetu, aga numps. usk, usk on ju olemas. minul on. siis oli robi ja siis kristjan ja siis laulev bioloogiaõps. natukene tundsin end halvasti, ei osanud kuidagi olukorda parandada. eks asjaosalised ikka teavad. aaa, kirsi oli ka vahepeal. aga kirsi oli õhtul ka ja viigikommid ja viigitee ja viigirummkoola. ja siis oli evatimokristjananukarlandreskirsi ja popular. siis mõtlesin, et lähen koju, aga siis oli hoopis sven ja me läksime anukuurme poole. see oli üks veider seltskond, ma ei lasku detailidesse, liiga privaatne, aga tõeliselt khmm. veider olemine. samas kena omamoodi.
ja nüüd on kodu. süda nagu läigiks veits, aga samas on kõht tühi. ei teagi, mis tegema peaks.

täielik stresssivabadus, mõnu, ilu.

the time we shared
it was precious to you
all the while you were dreaming of revelry

nii ilus lugu, panin selle ainult omasse konteksti.

armastage, ja uskuge, uskuge armsatesse. vähe lollakas motivatsioonikõne, selline labane. aga ausalt, usk. usk on hirmus tähtis. endasse, oma südame ja -kõhuhäälde. ja armsatesse.

and i find it kind of funny
i find it kind of sad
the dreams in which i'm dying
are the best i've ever had
i find it hard to tell you
'cos i find it hard to take
when people run in circles
it's a very, very
mad world

tunne on imelik. olen selge ja endas kindel, aga tunne on imelik. mitte sassis, aga imelik. täna oli üks veider päev, hea päev, anne on ikka südames. kirsiga oli nii armas ja tore. joosepit nägin. ja õhtupoolik oli ka mõnus. aga vaatamata sellele kindlustundele, mille ma olen enesele loonud, vaatamata sellele on ikka tunne kuidagi veider. mitte õnnetu, aga rõõmus ka mitte. eks elu näitab.

reede
fotoluks, hesburger, piljard, kodu, fotoluks, piinlik, aga tore, rotermann, bedwetters, kodu, mõnu
laupäev
kodu, kareli kodu, ps ja gta, kodu, protesti esine, kolmjalg, viik, protesti esine, jäpsi kodu, kõik mälus, kirsiga kained, rõõm, protest, rõõm, kodu
pühapäev
kodu, kafka, kolmjalg, protesti esine ja hostel ja jutuajamised hediga, viru inn ja tanel, sven, kohv, rõõm, kodu
esmaspäev
uni, sven, magic, toit, mõnu, josephine, chocolaterie, kohv, mõnu, kodu.
nüüd ma siis nüüd istun siin, ja mul on nii hea olla, tsättisin emaga, panustan endiselt paljudele ilusatele riitele ameerikamandrilt ja lähen varsti linnapeale.
saan svenilt terve hunniku häid filme ja hakkan neid nautima.

mul on tõesti hea olla, nii hea.

töövõit
eneseuhkus
eneseväärikus
võit

kings of leon

ei tea, kas peaks kuulama oma mõistust või käituma nii nagu süda ütleb.
mõistus on korduvalt juba puusse pannud ja ometi tahan ma teda ka praegu uskuda. ometi tahan ma mõelda, et südame järgi ei saa, ei tohi ma praegu olla.

i wouldn't trade the pain for what i've learned.
jeeei, lemmiklaulurida.

tõsine on olla, magasin pool päeva maha ja edasi vedelen tõenäoliselt ülejäänud päeva ka õhtusse. tavaliselt olen ma hommikul ärgates nagu puhas leht, rõõmus ja naiivne veidi, aga rõõmus igatahes ja õhtuks kogunevad emotsioonid mu peale ja joonistavad mingi pildi. praegu on natuke teistmoodi, eileõhtused mõtted ja tunded pole kuskile kadunud, vaid on nagu seismisest veel veits käärima ka läinud. ma ei tea, mis see on, aga hea ju vist ei ole?!
ma ei tahagi eilsest päevast üksipulgi rääkida, see kisub nii pealiskaudseks ära. aga olemine ja enesetunne vaheldus päev otsa päris kiiresti. kui koju jõudsin, sai ahastus must täielikult võitu. ma ei osanud üldse kuidagi olla, kuidagi reageerida. ja ma pidin tõdema, et kahepalgelisus rules the world ja seda on peidus ikka kõikjal, isegi seal, kust seda oodata ei oska. aga teisest küljest, on olemas väga häid inimesi, liiga häid inimesi ja nende inimeste nimel või eeskujul peab pingutama, et ise ka parem olla. mina kaldun pigem ikka pealiskaudne olema.
vaikselt leian ja avastan ennnast, nii head kui halba. vaikselt suudan üle olla sellest, mis pole minu asi ja kuhu ma tegelikult ei kuulu. vaikselt otsin üles jälle omainimesed, minuinimesed. ja vaikselt vaikselt, rahu on mul juba praegu.

massive attack-unfinished sympathy on nii äge lugu. ainult et ma ei suuda ise millestki või kellestki mõelda kui seda kuulan

hommikul on ülimõnus blogi täita. keetsin omale praegu putru, jeeei. aga seda tuli liiga palju, no vähemalt on söödav. missealikka. viin täna veel igast õpikuid ja raamatuid kooli, siis vist tsillin linnapeal. aga sellest, mis ma täna tegin, räägin homme.
eile hoopis oli ka päris mõnsa päev. lugesin pool päeva ja siis läksin sain anna ja ossuga kokku ja siis me tsillisime kirsi töö juures viigis. ja kirsiga tegime deitimise plaane. ja siis ma läksin joosu töö juurde ja passisin seal veits ja siis tsillisime meil. või no mihkli ja johanni juures. ja siis ma tulin koju. ja millegipärast oli mul väga hea tuju. tegelikult ma tean, miks oli. joosep näiteks teab ka ja siis ma veel öösel lugesin ja lõpuks läksin liiga hilja magama.
sain johannilt tema vanad ja veits katkised kõrvaklapid. aga on ütlemata hea tunne valida jälle oma pleierile musssi. niiet nüüd ma olen igast head mussi läbi kuulanud, õhtu ja hommikuga.
aga kõige lemmikum kogu sellest segasummasuvilavirrvarrist on.

Hearts gone astray
Keeping up when they go
I went away
Just when you needed me so
You won't regret
I'll come back begging you
Don't you forget
Welcome love we once knew

Open up your eyes
Then you'll realize
Here I stand with my
Everlasting love

U2-everlasting love

olgeilusad

üritan nüüd stabiilset blogirütmi hoida. teeb endale ka elu ja asjad ja mõtted ja tunded selgemaks. eile oligi tore päev, täpselt niiviisi, nagu ma pühapäeva õhtul lootsin ja ootasin.
tassisin õpikuid kooli kõigepealt. siis läksin tsillisin üksi bastionis. võtsin päikest ja lugesin kafkat. see on hämmastav, kuidas tõepoolest ajaga muutub väga oluliselt iga raamatu tähendus ja iseenda suhtumine sellesse. see on tõesti äge. bastionis piilusid mind terve aja mingid väiksed poisid, see kulmineerus sellega, et nad hakkasid mu poole asju loopima, näiteks lahtiseid veepudeleid. aga ma ei saanud üldsegi pahaseks.
siis ma trippisin nats baltas ja läksin loomaaeda. troopikamaja ja roomajatemaja olid küll kinni. aga muidu nägime kõikilooomi. elevants eputas ja tiigrit nägime ja puumat ja leopardid edvistasid, karud tudusid. no igast ägedaid loomi oli. tervitan timot.
siis ma läksin hoopiski suurhalli kossu vaatama. ma korraks kahtlesin, et kas see on ikka hea otsus, sest et mul pole rahaseisud just kiita, aga ma olin lõpuks väga rahul, et siiski nägin seda mängu. kalev ju võitis ja kõik uhked asjad. see oli tõesti kihvt. ainult et need tantsutüdrukud olid veits jogad. aga sellest pole hullu. siis trippisin sealkuskil, ma ei teagi, mis linnaosa see on. aga sisuliselt tegime harku järvele ringi ümber. ja siis oli õhtu ja kodulebo ja mõnus. tervitan mathiast.

pink-chrystal ball.
nii ilus lugu, mulle meeldib see uus album väga, tegelt on sealt teemasse praegu hoopis kaks teist lugu, aga ma ei taha neid kuulata enam, ma ei taha neist midagi teada. ma tahan ilu.

vahelduseks sellele emodiiplusele peaks kirjutama lihtsalt oma tegemistest. juhuks, kui keegi peaks olema huvitatud keskpärase üheksateistaastase tüdruku tegemistest tänases eestis. võin näiteks lühidalt rääkida oma nädalavahetusest.

to begin with, reede hommikul oli ajaloo eksam. see oli lihtne, võibolla oli asi selles, et ma tõesti õppisin selleks. aga see oli elementaarne ja lihtne. siis, mmm. pärastpoole reedel tsillisin lasnamäekettos. kareli ja tema 9 sõbraga. mängisime kossu ja rääkisime juttu. see oli änks. vahelduseks mõnus igatahes. õhtul reedel tsillisin protestis, siinkohal tervitan siimu, sveni ja tanelit.
laupäeval, käisime bastionis tsillimas johhi ja joosepiga. joosep on tõesti tore poiss, minu lemmikinimeste listi topis päris kindlasti praegu. nõelusin ta pluusi ja sõime igast mantsi. ja see oli ülimõnus. õhtupoole olime eri residentsis, siis käisime hediga lõbusal kesköödiskol. teenisime vaid kasumit. küll see kõlab hästi. ja siis oligi läbi mu õhtu. tervitan hedit. ja joosepit.
tänane, tänane oli supermõnus. algus oli kehvapoolne. mõtlesin, et lähen päevitan siinsamas maja juures muru peal. ja siis mul tuli tõenäoliselt mingi heinataime vastu allergia ja mu jalad kõht ja käed olid paksult ülisuuri nagu mingiseid nõgese või sääsepunne täis, see oli õudne ja ma pidin tuppa tulema, õnneks need läksid ära. siis ma läksin tsillisin kadrioru pargis, üliarmas oli. siis ma nägin annet ja kirket ja silviat. ja ma igatsen annet nii väga tegelikult. ja siis ma läksin tsillisin rannas kuni päris õhtuni, üheksani. seal oli ka tore, egert ja ott ja kristjan ja robi ja kõikpoiskad ja tore. aga tervitaks veel joosepit.
ja nüüd ma tsillin siin kodus ja kuulan mõnusat eesti popmusssi. ei mõtle elu üle järele, ei mõtle midagi, mõtlen, et homme tuleb vist üks äge päev.

When you try your best but you don't succeed
When you get what you want but not what you need
When you feel so tired but you can't sleep
Stuck in reverse

When the tears come streaming down your face
When you lose something you can't replace
When you love someone but it goes to waste
could it be worse?

edasi läheb see lugu ilusaks. nagu muinasjutt, nüüd ma ootan oma chris martinit, et minu lugu ka sama ilusti lõpeks. jeeeei. varsti ma usun.

adidasbandidas

nii häbitu ja nii ebaõiglane

peeglis on keegi. katki

õhtuks kisub ikka nutuseks

hiilgav isolatsioon. nagu inglismaa enne ja usa pärast esimest maailmasõda. ajalugu näitab, et see on edukas, usun, et toimib ka praegu.
kodus on mõnna. ilmselgelt liiga palju kohvi ja muid hambaid-koledaks-tegevaid aineid. aga missiis. kodus on mõnus. loomad pole mind veel tigedaks ajanud. nad on ainukesed, kelles ma pettunud ei ole.
muidu on ikka, terve maailma peale solvunud ja pettunud, või misasja, inimestes ikkagi pettunud. aga sellest pole tegelt hullu. ma toimin iseendaga kahekesi ka päris hästi. õues on ilus, siis ma hoopiski õpin rõdul. teate küll, värske õhk teeb tervisele head. ja mõistusele. ja südamele. sellesse ma usun. suvi on käegakatsutav. reedest algab mu suvi. päriselt ja ametlikult. ma endiselt panustan kõige ägedamale suvele.
ja mmm, muud nagu polegi. midagi ei toimu, midagi ei toimi. või no, mina, mina toimin. siinsamas kodus, üksinda, sest kass ja koer ei lähe ikkagi pärisseltskonnana arvesse. mis üldse läheb pärisseltskonnana arvesse? mis üldse on päris? aga mis õige on? kas päris on õige? diiplus võtab võimust.
paar päeva, paar õhtut olen tundnud ennast õigesti. vahelduseks. see on mõnus. ma mõtlen pärispärisõigesti, nagu ma ei tea, vikerkaare-peal-õigesti.

ahpolemulleseda õigestijuttu vaja, teile ka mitte.

metallica rocks my world. täna

maailma kõige ilusam lugu

full of broken thoughts
I cannot repair
beneath the stain of time
the feeling disappears
you are someone else
I am still right here
what have I become?
my sweetest friend
everyone I know
goes away in the end
you could have it all
my empire of dirt
I will let you down
I will make you hurt
if I could start again
a million miles away
I would keep myself
I would find a way

NIN (johnny cash, kumb rohkem meeldib) - hurt

hommikukurbus. hommikutuimus. hommikukohv.
jälle nägin ma nii halba und, et üles ärgates oli ainult vastik tunne, vastik olemine. ja muud ei midagi.
pean tunnistama, et ükspuha, mis nägu ma teen, ma olen täiesti pettunud inimestes. neis minu jaoks kõige tähtsamates väärtustes siin maailmas. ma ei tea, mis see on, kas see on hoolimatus, kas see on ebasiirus, kas see on mingi pseudoiseloomu tekitamine või misasi see on. see häirib mind ja ma ei saa süveneda millessegi, milles ma olen pettunud, mis mind häirib. ja nõnda ei paku mulle inimesed enam üldse rõõmu. ainult ossu ja anna pakkusid laupäeval rõõmu. aga ma olin ise nii tühjaks imetud, nukker ja tuim, et mina neile vist eriti rõõmu ei pakkunud.
seega, kui ma olen inimestes pettunud, tõmban oma kookonisse ära. see vaikselt juba tuleb mul välja ja laias laastus on see mõnus. või ma ei tea, õige päris kindlasti. tuleb mõelda, endasse süveneda, leida enesekindlus ja eneseusk. sest inimesest kiirgub väga selgelt välja, kas ta tunneb end oma kestas iseendaga hästi või ta lihtsalt ootab pidevalt, et teised teda paneksid hästi tundma. mina olen viimasel ajal koguaeg ootand seda viimast. tõenäoliselt sellepärast, et ma olen enda peale olnud nii pahane, nii solvunud, ma olen iseendale ju ometigi noa selga, kirve südamesse löönud. aga ma üritan sellest üle olla ja ma tõepoolest juba saan sellega hakkama. midagigi.

vahepeal mõtlen ma mõtteid hoopis teistest asjadest ka. eile mõtlesin tarbimisest. mõtlesin sellest, et tuleb õppida rohkem valima. traagiline selle juures on ainult see, et enam ei pea oskama eristada halba heast, vaid ka head heast. sest isegi head on nii palju, et kõigesse ei jõua keskenduda. see kõik käib käegakatsutavate asjade kohta, see käib kultuuri ja kunsti kohta ja see käib inimeste kohta.

nüüd on vana-kreeka ja hellenism, see on tegelt äge.
ma usun, et teised inimesed on suveootuses ja lasevad kevadtuultel kanda enda mõtteid. see on tore, see on armas ja mul on hea meel, kui teie olete õnnelikud. mina siin kuulan poolteist aastat tagasi kuulatud muusikat ja mõtlen.

tahaks veel midagi diipi lõppu öelda, aga pole.

nüüd on kõik lõplik. selline absoluutse lõplikkuse tunne on. unistused, lootused, väljakujunenud ja kinnitust saanud usk, milline saab minu elu olema järgmisel nädalal, sel suvel, uuel sügisel ja veel viie aasta pärast ka, need on nüüd kõik läinud, uut usku pole. aga küllap tuleb.
vähemalt öö oli produktiivne, minu kõige suurema unistuse osas. aga seda ma ei ütle kellelegi. lihtsalt mainin ära, selle üle on mul väga hea meel muide.
siin ma siis nüüd istun oma rahuldamata suhtlemisvajadusega, ilma unistuste ja lootusteta. vähemalt mul on raamatud ja vähemalt mul on mu mõtted. küll tühjad, aga vähemalt olemas.

ei tea, mida otsin, aga vähemalt ei ole see armastus.

vähemalt is da word, ja macy gray-i try is da song

poleks iial uskunud, et ma midagi nii kaua, nii valuliselt läbi elan. poleks iial uskunud, et ma suudan üldse nii palju tunda. uskusin, et olen pealiskaudsem. ja mulle tundub, et sellel kõigel pole lõppu nii kaua, kuni suudame unustada. unustada kõik lihtsalt ära. täiesti ära. nullli. siis ehk ei ole seda nugaselga tunnet enam. seda tunnet ei tohiks tegelikult olla. midagi pole tehtud valesti. ja ometi see on.

ma ei suuda mitte midagi muud tunda. mitte midagi, ma ei oska, ei taha mitte midagi teha. mul pole kellegagi rääkida. ainult blogiga, siuke tunne on, et üldse midagi pole. isegi eneseväärikust.

rääkimata rahast. aga see selleks. mulle ei meeldi rahast üldse rääkida. mulle meeldib rääkida lilledest ja liblikatest ja mulle meeldib rääkida maailmast sellisena nagu mina teda näen inimesele, kes seda hoopis teisiti näeb ja siis kuulata, kuidas teine räägib mulle oma maailmast. ja siis kujutleda end elama tema maailma. ja siis järsku eladagi tema maailmas koos enda maailmaga. ja siis, ahlasolla. ja siis sealt jooksu panna. ja siis tahta uuesti sisse saada, aga siis on selles tema maailmas mingi teine maailm koos maailmaomanikuga sees ja mina enam ei mahugi. ma olen oluline, muidugi. võin kõrval passida.

aga ma saan hakkama, ärge sellepärast muretsege.

erykah badu-love of my life

laupäev oli liiga pikk, et sellest rääkida, pühapäev liiga valus, tänane kuidagi segane. ei, tänane on vormiliselt selge, sisuliselt olen sassssis nagu mu riidekapp, mida ema ähvardab alatasa tühjaks tõmmata. see kapp on mul tõesti õudne, mul on terve tuba riideid täis ja ikka kannan koguaeg samu riideid.

kuidagi kurb on täna. hing igatseb olla hoopis kaugemal, kui siin igavas igaveses tallinnas. aga koolis mulle meeldib, vähemalt olen ma seal produktiivne, käisin täna ajaloo konsultatsioonis. see liivi sõja ja põhjasõja ja kogu see periood, see tundus mulle enne maailmajama, aga täna juba hakkas meeldima. mulle üldse meeldib ajalugu, jess. siis tegin aastaraamatut veits ja siis tegin matat ja nautisin ennast ja oma natukest ajupotentsiaali, mis mind küll selle matemaatika juures korduvalt alt vedas. siis oli pool tundi mathiast ja siis oli umbes poolteist tundi johanni ja siis oli umbes 2 tundi kodu ja siis oli umbes tund aega loomaarsti. MUUSEAS, fuhh, see tiina toometi kliinik, räpane ja kole ja nöörivad nii, kuis jaksavad. siis oli veel natuke kodu ja siis oli umbes tund aega timo. ja nüüd on jälle kodu. ja siin ma istun ja ei tea, mis seisukohta eluolu üle võtta.

kuulan vastikuid, südantlõhestavaid, aga sajaga kümnesse poplugusid. unistan vikerkaartest. hästi paljudest.

kell on 0:17, 1. mai ja ma olen täiesti segaduses oma mõtete ja tunnetega. see pole siuke halb ja ahastav sasipundar, see on selline lihtsalt arusaamatu olemine.
selline, et omatmoodi on mul hea, natuke ebakindel, aga hea, ma olen õnnelik. see on see, mida ma igatsenud olen, see on see, millest ma kartsin ilma jääda, kui tegin selle otsuse kunagi, paar kuud tagasi. nüüd on minu absoluutne kohustus, tegelikult ka õigus ja vabadus praegust nautida. nii kauaks, kui seda on. ebakindlus.
teistpidi aga igatsen ma kõike vana, seltskonda, inimesi, kelle puhul mulle tundus, et ma ei hakka kunagi sinna päriselt kuuluma ja ometi tunnen nüüd, et just sinna mu hing kuulubki. võin ju jääda kindlaks endale ja oma põhimõtetele, aga need on minu inimesed, kes praegu kuskil lällavad ja siis krahli peole lähevad. minu inimesed.
tavaline tunne on, et ma ei tea, kuhu kuulun. millegipärast tundub inimestele mu ümber, et ma elan idülli. ehk elangi?! küll ma sellest tagantjärgi aru saan.
tähtis on, et kass põõnab mu voodis ja emps teises toas koos monsaga. ja tähtis on, et telefonikõne kaugusel on need kõigemad. nad kõik kõigekõigemad. teie

olen introvertsem kui välja paistab ja armastan rohkem, kui ütlen

alicia keys-teenage love affair, ei lähe teemasse küll. aga alati ei peagi

mu silmad ei ole punased ja vesised, sest et ma loen palju või istun arvuti taga.
mu silmad ei ole punased ja vesised, sest et ma olen sellisena sündinud.
nad on siuksed, sest silmad on hingepeeglid.
ma olen naine küll, kui nii kirjutan.

aga ma igatsen olla jälle armastatud, sellisena, nii naisena.

mu kõige tähtsamale.

homme kirjutan kirjandit. seda päris kirjandit, seda võibolla kõige suurema tähtsusega kirjandit üldse terves elus. vast kukub okeilt välja. sellepärast mõtlesingi täna veitsa siia blogi kirjutada. lihtsalt, harjutamiseks.

elu läheb omasoodu viimasel ajal. vahelduva eduga tundub, et täitsa imeilus on olla, aga siis jälle tekib absoluutne emotsionaalne madalseis. see pole ilmselgelt midagi uut. viimase nädala jooksul olen end hästi tundnud. aga seda ei tohi üle hinnata, teab, kauaks seda rõõmu mul ikka on. küll ma leian siis uue rõõmu. üldiselt on kevad, minu meelest peaagu suvi juba, koolis küll enam ei pea käima, aga ma ikka igapäev külastan, armas on seal. ma armastan oma kooli, tunnen seal end hästi ja koduselt. lõpuks ometi.

inimesed ümberringi on ka üpris armastusväärsed. pean õppima seda hindama. naljakas on see, et tegelikult on nii palju toimumas ja muutumas, aga ma vist ei saa aru sellest veel. panen tähele, et ma ei suuda enam diibilt ja lüüriliselt kirjutada, nagu siis, kui alles pubekas olin. aga missealikka, vist olen tõepoolest õppinud nautima seda, mis on, ja mitte nukrutsema selle üle, mida pole. loomingulisus ei ole minuga kaasa sündinud, unistan küll, et ühel päeval suudan ma mõne meistriteose valmis klopsida, et mind mäletataks samamoodi nagu bulgakovit või samamoodi nagu vonneguti või kasvõi samamoodi nagu andy warholi või kuidagi lihtsalt. tahaksin enda eksistentsi kuidagigi õigustada. küll ma sellega hakkama saan. usk on peamine. ja tõde tuleb üles otsida.

tänane mitte eriti sisukas postitus on pühendatud minu ilusatele. tahaksin tervitada neid, kes on kaugel, aga keda süda vahel igatseb. ja neid, kes on lähedal ja keda süda koguaeg igatseb. ja neid, kes on lihtsalt kihvtid ja teevad mu tuju heaks. eks igaüks ise teab.

me saame hakkama, jääme ellu.
edasi läheb paremini, lihtsamini.
küll kõik vajub paika, see on elu, ei midagi muud.

täna tundsin üle pika aja, et tahan tõesti blogi täita. täiesti päriselt. mulle tundus, et mul on jälle mõtteid, mida laiemate internetiavarustega jagada. iseasi, kas ma suudan neid ka kirja panna.

mida rohkem ma näen, kuulen, loen ja õpin, seda suuremaks kasvab teadmistejanu. õilis iseenesest. aga selle janu rahuldamine on omaette missioon, mis nõuab eneseületamist. eks nüüd lähiajal tuleb see asi, see eneseületus ette võtta küll. õudus tuleviku ees on nii suur. ja mitte ainult minul. uudishimu tapab. ootus ja ärevus, ootusärevus.
just sellised mõtted, kus ja kellega ja kuidas olen ma samal ajal aastal 2010, tekitavad hirmsat segadust minu loodetavasti arenevates ajumikroosakestes.

tunnen, et elan jälle, tunnen, et lõpuks üle pika aja suudan ise ja täiesti ise kontrollida oma mõtteid ja tundeid ja tahtmisi. nagu oleks nõukogude okupatsiooni alt vabanenud. kuidagi iseenesest. ei tea, kas peaks selle üle rõõmustama või kurvastama.

olen naiivne, kommerts ja pealiskaudne, aga vähemalt rõõmus.
see on vist see suurekssaamine.

armsatele.

tamptarararaa.
olengi siin, ma ei tea, miks ma kirjutan või kellele. nagunii pole kedagi enam ju lugemas, kui ma pool aastat ja natukene peale mitte midagi muljetanud siia pole.
aga minul on südames jõulutunne, mitte siuke kuldne ja valge jõulutunne nagu kaubamaja vaateakendel ega ka selline mõtlik ja küünlavalguse jõulutunne nagu ma ei teagi kus, vaid selline rõõmus jõulutunne. rahuolu ja mõnu ja rõõmus meel. kool ei väsita mind sel aastal sugugi, mure on mul ainult järgmise aasta osas. ma armastan inimesi enda ümber rohkem kui kunagi varem. isegi neid, keda ma jube harva näen.
laias laastus tunnen end küll mandunu ja mõttetuna, aga üldiselt on mul hea olla.
mul on hea olla ja see loeb. ma usun, et kui minul on hea olla, on ka inimestel minu ümber parem olla. aga äkki on asi selles, et teistel on hea, siis on minul ka hea. ei tea, vast mõlematpidi korraga saab ka olla.

ilusaid jõule, armas blog.
armastusega,
matleen

mul on täna kõigest siiber. ütelge, mis te öelda tahate, ma ei viitsi nagunii kuulata. võibolla ehk äkki. aga midagi teistmoodi peab öelda olema, midagi, milllele ma varem pole mõelnud. näiteks nagu oleks ma valmis rääkima neist tervest hunnnikust sõnadest ja mõistetest, mida ma täna loodusteaduste instiduuudis kuulsin ja millest ma midagi aru ei saa, keegi võiks mulle natuke selgemalt kogu seda raku ja valgu uurimist seletada.

siiber on mul endast, koolist, ma siinjuures mõtlen kooli kui hoonet ja selle õhkkonda, sest õppimine ei olegi mulle nii vastumeelne praegu. mul on siiber inimestest mu ümber. või no neist otseselt pole, aga nendest emotsioonidest, mida nad mulle tekitavad, on küll siiber. mul on siiber oma toast ja mul on siiber oma arvutist ja mul on vahelduseks kõriauguni iseendast ka.

üldiselt ma turtsun ja torisen, ärge mind tähele pange. täna on lihtsalt halva-ilma-paha-tuju päev.
muidu olen ma päris rõõmus indiviid.

ahjaaa, ja väike rõõm oli ka mu päevas. või no mis rõõm, omamoodi traagika. aga mitte minu traagika. knopkas oli täna geeniuslik müüa. esiteks läksin maksma oma kiirköitja eest. ta küsis peale seda, kui oli selle hinda umbes neli tundi kuvarilt otsinud, et palju see maksab. ma polnd sellest eriti teadlik, aga siis mul meenus, et ma nägin selle juures hinda 6.-, ütlesin talle, et kuus krooni maksab ja panin letile viiekroonise ja kaks viiekümnesendist. tema vaatles veel umbes 2 tundi kuvarit ja teatas, et see kiirköitja maksab siiski 4.50.-, JA SIIS, siis ta võttis selle peale leti pealt minu viiekroonise JA mõlemad viiekümnesendised, pani need kassasse ja andis mulle kroonise ja ühe viiekümnesendise tagasi. IDIOOT.

ok, tsau

uni on ja haige on täiega. siuke pühapäevaõhtune kodus tiksumine. vaikselt, vaikselt une poole.
homme on vaja olla elus veel, et kooli minna ja isegi kekassse. ja kunstiajalugu ära vastata.
see polegi nii raske. erikuga kahepeale saame hakkama küll, ma usun.

jubekahju, et linda superstaari saatest edasi ei saanud. ma ei tunne teda, ta on mulle kohe täitsa võõras, aga ta meeldib mulle küll. ta näeb kihvt välja, laulab väga hästi, on kuidagi klass kõrgemal. ausalt, mitte et ma mingine metsik realityshow'dele kaasaelaja oleksin, aga tema on mulle küll meelde jäänud, sellepärast ma vaatasin tänast saadet ka.

ja hiinas söövad loomaaia loomad inimesi. üks järjekordne tiiger sõi järjekordselt ühe järjekordse loomaaiakülastaja ära, kes oli küll uudiste kohaselt veidi saiko, aga vaevalt, et tiiger eriti vahet teeb, millised inimesed on mentally disabled ja millised mitte. no tegelt, kui see pilukas ronis umbes tiigripuuri tiigriga juttu rääkima, siis küll. hiina on lihtsalt täiesti antinormaalne place to be.

igastahes, mina olen haige ja köhin oma hinge seest välja, kui nii jätkan.
muidu olen vist enamvähem rahul eluga, koolis on vaja teha asju. õnneks mul on kohe siuke tunne peal, et ma tahan nüüd aprillikuus küll kooliasju teha ja pingutada, et mais oleks lebom ja saaks eksamitele keskenduda.


didididiidddaddiddeeey, so just call me whenever you're lonely.
mingine vana rihanna rannalugu.

io

ma olin täiega kolmevahel, kuhu ja kellele ma emotsioone peaks praegu välja laduma.
blog pole üldse õige koht, aga samas minule kuidagi kindel, armas, turvaline.

mul on siiber, minu esmaspäevane rõõõmutuju on üle läinud. koolis läheb täitsa hästi. olen kuidagi puhanud ja positiivne ja saan hakkama.
aga samas, tõesti. kõriauguni end lollina, teisesena, või kolmandasena tundmisest. pigem kolmandasena, sest sõbrad on vähemalt sama olulised kui ma, aga kanep on veits veel olulisem.
ja me räägime selgeks, kõik oleks nagu arusaadav, aga siis hakkab sama stsenaarium otsast peale. ma natukene tunnen ennast, mitte väga palju, aga veidi küll, ja tean, et kui ma näen, et minu pühendumust ei hinnata, et ma olen tühikargaja või vähemalt tunnen seda, siis minu austus, hoolivus, armastus ja jah, pühendumus kaovad ja kasvatavad oma vastandid asemele. ma ei taha, et see juhtuks, ma ei taha.
ja ma ei taha, et keegi end minu pärast halvasti tunneks, sest et mina ootan liiga paljut. keegi ei tohiks end halvasti tunda. ja kui mingised asjad veel nii jätkuvad, ei leia ma enam, et meil õige on.

tervitan j'd.

kevad on täiega südames. või vähemalt täna oli, nüüd hakkab ära vajuma.
ilm oli ilus, ohatis mu huulel maailmavalus ja ise rõõmus nagu põrsas.
kõik asjad, mis on viimasel ajal tundunud tüütult keerulised, muutusid täna ühtaegu lihtsaks. naljakas.

ma ei saa aru, kuidas ma kõigest informeeritusest maas olen.
miks teised juba ammu teadsid sellest operatsioonist, kui pimesool esimest korda suu kaudu välja lõigati ja mina sellest alles tänastest uudistest lugesin?

igastahes seisab mu väike sinivalge jänks laual.
i'm all about lovin' you.

ma ei janune lõbu järele. janunen teadmiste järele.
ma ei janune seltskonna järele, janunen vaid läheduse järele.
ma ei janune meelemürkide järele, tahan tunda meelepuhtust.
ma ei janune disko järele, kõigest tantsu ja muuusika järele.

ma ei taha paljut.
ainult absoluutset ilu.

asjad ei ole päris nii nagu peaksid. väliselt vist on, aga minu sees ei ole. (kardan, et see läheb liigseks diipluseks ära.) vahepeal on harmoonia hinge sees, siis kui esimesed lumikellukesed on. ja päike on soe. ja lõhn on õues nagu kevadeti on.
aga siis ma hakkan hoopis endaga mingiseid sumomaadluse matše pidama.
siuke tunne on küll. nagu üks pilukas kakleks teisega, paksud ja koledad mõlemad, naljakad stringid ka jalas ja maad ega matsu teineteist ei mõista. mina iseendaga.

ja need kevadetuuled ja ere päike väsitavad silmi.
ma kardan niii hirmsasti.
ma tahan end tagasi.

mul hakkab nooortekohvikus tegutsemise motivatsioon tagasi tulema. üldse tunnen end kuidagi jalul, puhanu ja reipana. mõte töötab ja inimese tunne tuleb tagasi. usk, mis oli vahepeal juba unustuste hõlma vajunud, et ma saan asjadega hakkama, tuleb ka tagasi. hea vist.
see nädal tarvis veel pingutada, siis on vaheaeg ja suomenmaalta.

täna oli ütlemata tore päev. koolis polnudki nii hull. siis sain hediga kokku. ja siis tuli johann. siis me läksime noortekohvikusse. olin tööl täna. siis hediga mängisime eestimaad, siis anne, hedi ja johanniga mängisime aliast ja siis pärast tulid simon ja ta sõber sten või sven, täpselt ei mäleta. ja siis mängisime ka paljukesi eestimaad. siis väike debor hakkas jalust niitma. ja nüüd olen täitsa jalutu.

öeldakse küll, et kes vana asja meenutab, see, ma ei tea täpselt, aga halb on igastahes.
missiis.
is someone getting the best of you?
jah.
ei tea ainult, kas õnneks või kahjuks. ja ei tea, kas see minu parim ongi just hea. pigem hirmus ja hukutav.


ja natuke veel foofightereid.
***
I'm finished making sense
Done bleeding ignorance at home defense
***
What if I say I'm not like the others
What if I say I'm not just another one of your plays
You're the pretender
What if I say I will never surrender

In time I'm so untold(?)
I'm just another soul for sale
Oh well
The pages outa'(?) press
We are not permanent
Temporary
Temporary
Same old story
***

ei saa eriti hakkama.

kõik vist.
adidasbandidas, ja võtke teadmiseks, et heliloojate, vendade k(K)appide eesnimed olid artur, villem ja eugen.

ja silmad valguvad viimasel ajal vettt täis.
äkki on väsinud? on ikka masuurikad, et tihti nii järsku väsivad.

kuidagi tühi tunne on,
tühja tunnet pole ammu olnud. halb tunne on olnud ja hea tunne, aga tühja mitte. praegu on tühi. asjad tuhmuvad, emotsioonid ja tunded tuhmuvad, koooli argiasi lendab peale ja suretab muu.
see muu laseb end suretada, muu on juba ise ära lahtund, jahtund. ära väsinud.

lugemist on viimastel päevadel palju olnd. eile lugesin 150 lk'd merimee'd. ja oma poe novellid lugesin ka läbi. olen vist rohkem raamatute väljamõeldud maailmas kui reaalsuses, vahelduseks on see päris hea. aga mulle tundub, et asjad libisevad mu käest. ma ei tea, miks selline tunne. aga ta lihtsalt on. ma katsun küll nagu kõvasti kinni hoida. ei tea, kas katsungi. omast arust ikka püüan. aga nad tunduvad tahtvat ikka ära vajuda. see hirmutab mind.

eesti panga hoone juures on inimesed juba kaks päeva lõputuna tunduvas järjekorras seisnud. ei tea, mida nad ootavad. äkki antakse tasuta süüa.

RHCP breaking the girl on päris okeika lugu, tundus algul vastik kantrimuss, aga kuulasin korraks. ja nii hull ei olegi.


kindlustunne, see kindlustunne, mis tundus nii tugev, hakkab ka hajuma. miks?


armastage.

kuulake nüüd seda.
käisin täna raamatukogus. mõtlesin, et oleks vaja omale e. a. poe novelle hankida. mul oli vana raamat ammusest ajast viimata ka. ja siis tuli välja, et mul on viivis kolm krooni, aga kaardiga maksta ei saa. (tuleb tunnistada, et see oleks naljakas ka), aga naljakas oli see ka, et mul polnud kolme krooni kuskilt võtta. automaaadi juurde ju ei oleks selle pärast viitsind minna. ja siis, ühe krooni leidsin pükste taskust. täpselt ühe ühekroonise mündi. siis läksin alla, sain garderoobitädiga sõbraks. leidsin oma jopetaskust veel täpselt ühe ühekroonise mündi. ja siis mõtlesin, et täitsa tobenaljakas, aga lootusetu, mul jääbki üks kroon puudu. kartsin juba, et pean end häbistama ja garderoobitädi käest küsima. aga siiis, siis leidsin, et kotipõhjas oli üks ainuke äraeksinud ühekrooonine. ja saingi omad asjad aetud. vahva eks.

peale raamatukogu põrkusin korra kostjaga. ja tulin kodupoole.
lähen loen ja joonistan ja naudin kodus oleskelemist.
mõtlesin, et ei tea, kas saangi oma uurimistöö valmis. mingit tahtmist küll seda teha pole.

tsaukapauka, ära paugu, pauka.

eile käisin soilworki kaemas. mõtlesin, et lähen kohe parajasti natuke hiljem, et stemi ei peaks kuulama. nemad mulle väga palju ei meeldi. algul vaatasin, et läkski õnneks, stemi viimane lugu oli parasjagu peal, kui ma rockcafe uksest sisse jõudsin. aga siis tuli välja, et esineb veel mingi rootsi metalbänd. see oli okei, aga ei miskit väga erilist. laulja aind meenutas laval meie oma tanelit. heh.

igastahes, jõudsin sinna. helistasin paaniliselt hedile ja avelyle, kes kumbki mu kõnedest väga välja ei teinud. loobusin. vaatasin vaikselt ringi. hakkasin nats kartma. inimesi väga palju polnd, aga neist paljud olid mulle natuke hirmsad küll. siimu nägin. siim on jubenunnu. ikka kolekahju, et ta meie koolist ära läks. ja et ma teda nüüd harva näen.
siis avastasin enese lõputuks rõõmuks, et mikk ja kostja on kohal. polnd neid ka hirmuskaua näind. ja nunnu oli. siis varsti kargaski hedi mulle ligi ja olin eluga päris rahul.

kui soilwork peale lendas, olin iseenese imestuseks juba päris elevil. mõnes mõttes nad lasid mu elevuse üle. mul ei tekkinud üldse erilist emotsioooni. vanad lood on ikka vanad head, legendaarsed lood ja neid oli hea laivis kuulda. ja exile on ka kihvt lugu. aga muu jättis mind külmaks. mitte, et muusikaliselt halb oleks. aga screamo sõnadest on raske aru saada ja kui meloodilist osa üldse pole, siis ühtlased kiired kitarririffid ja pidev röökimine väsitavad mind natsa.


aaaa. mis veel oluline on. kohtusin ülle kaljustega. ta on kohutavalt sümpaatne mulle. kui inimesena, lausa eeskuju. mitte see, mida ta teeb või mida ta saavutanud on. vaid tema kõnemaneer, olek, žestid, see, kuidas ta suudab väheste sõnadega öelda rohkem, kui mina kõiki eestikeelseid sõnu ette vuristades iial öelda suudaks. tema rahulikkus, viimistletus, väikene tagasihoidlikkus, ja sealjuures siiski avatus ja julgus. imeline.

ma ei vääri mõnesid asju ja mõnesid inimesi. see on nii, et ma kardan, et tundun rohkem, kui tegelt olen. kardan, et ei suuda teile olla see, keda te oodate.


*

mul on iseenedaga raske.
täielik brakedown, crash, error. ja ma pole päris kindel, millest.
võiks natuke lahata, aga blog on liiga avalik. ma ei hakkan end alasti kiskuma.

***
Võib olla sul jäävana tundun,
kui meri või põline laas,
kui taevas, mis peakohal tuhmub,
kui kaste auramas maas.

Ent minulgi vahel on valus,
kui peitma pean pisaraid.
Ma tean ju sa kergelt ei talu,
mu kurbuste tagamaid.

Kas aimad kui habras on liim,
mis mind sinu või eluga seob,
ja jäädavalt minema siit
mind tunnd minu hetk, minu viiv.
***

sellline tunne tuleb ka vahepeal peale. selline tunnne pole väga hea.


misya.

ega mul suurt kirjutamise tuju ju polegi. aga ma natuke vägistan endast välja.
kuulan vahetpidamata igas versioonis stairway to heavenit.
see on vist ainuke 8-minutiline lugu, mida ma algusest lõpuni kuulata jaksan. ja nii ikka ja ikka, jälle, uuesti, veel paar korda.
olen olnud täna läbilõhki kodune. teinud geograafia riigieksamiks natuke vajalikke asju.
hakkasin uurimistööga korralikult pihta. vormistama, see on iikka täielik tüütus, homme peab draamateatrist läbi minema.
ja raamatukogust.
ja koristasin täna ka.
ja igast asju on ikka tarvis teha. hirmus.
aga varsti äkki saavad mingid asjad tehtud. uurimistööd tahaks kaelast ära saada. aga ega seda teisiti ei saa ju, kui tuleb lihtsalt teha, eks ma katsun, mis mul üle jääb.
ja geograafia need asjad ma saingi tehtud. niiet sellega on korras ja mäkbättel sai ka läbi, niiet, see mure on kaelast ära. eks ta natuke oli raske meile kõigile, aga nüüd on ta läbi ja hea ikkagi, et toimus, tihti ei viitsi siukseid üritusi.
ja sain oma toiduhügieeni tunnistuse ka. olen nüüd täiesti hügieeenilline. naljakas sõna.


tsekitaut.
mida rohkem sind on, seda rohkem sind vajan. mu inspiratsioon ja motivatsioon. kas ma olen juba öelnud, et vahepeal on suga keeruline. aga ilma ei saa üldse. see tunne natuke hirmutab mind. aga mis seal ikka. elu ongi selline. ja ma olen päris rõõmus kohe, et inimesed on piisavalt arenenud, et omada emotsioone ja tundeid.

lähen vaatan, kas süüa saab.
ei vist.

ntsnts, nautige ennast. ja mõelge, et keha on teie greatest instrument you'll ever have. sesmõttes, et tantsige ja laulge ja tundke ja nähke ja kuulake ja tundke ja nähke ja õppige.

io.

koolidebor on suur. väga suur. liiga suur.
ma ei suuda viimasel ajal eriti millelegi ega kellelegi keskenduda. pea valutab kohutaval kombel. kogu aeg. kui varem oli nii, et do lampotški, las valutab, siis nüüd on muutunud see täiesti talumatuks. jube.

saan oma geo veel ühe asja tehtud, on korras. sellega. siis on füüsika üks järeltöö teha ja vene keelt järgi vastata. ja uurimustöö. muud ained on korras ja päris hästi.
või no ma ei tea ka. ma ei tea. pole osssut ja tüüüpe jubeammu näinud. neil on varsti live, äkki sinna lähen. oleks vahva.

tahaksin kevadet ja siis suve. tahaksin siit kaugele ära. päriselt. päriselt tahaksin ära.

ja mu arvuti, mu arvuti on värdjas. ta ei saa vahepeal aru, et mingid asjad on olemas. ta ei saa aru, et tal on cdlugeja olemas ja ta ei saa enam aru, et tal on internetiruuter olemas. ehk siis ei cdlugeja ega internet minu arvutis ei funktsioneeri. jess. peab võsaga rääkima.
ok, teen geo ära.

ma viimasel ajal ei oska enam üksi olla. ma ei tea, millest see tuleb. ma olen muidu küll siuke individualist. ega mul halb pole, kui ma üksi olen. aga mitteüksi oleks vast parem. eile olin ma üle pika aja päris rõõmus, et emme töölt koju tuli.

praegu olen üksi.

aga armastan teid ikka.

dave grohl laulab mulle kõrva sisse,
***
Its real, the pain you feel
You trust, you must
Confess
Is someone getting the best, the best, the best, the best of you?
***
"ma ei tea," sosistan talle vastu.

muusika inspireerib mind. sain ta tagasi.ta on mulle armas. ta paneb mind isegi blogi kirjutama.

io.

if you were in my heart i'd surely not break you,
if you were beside me and my love would take you,
i'd keep you in safety,
forever protect you,
i'll hide you away from the world you rejected,

i'll hide you
i'll hide you

***

keegi võiks mind ka ära peita. maailma eest peitu. oma südame sisse.

aga muidu on päris hästi. homme on geograafia olümpiaad. siuke mulaajamine suuremalt jaolt tõotab tulla.
üldsegist, tunnen end imeliselt rahulikult. oleks vast vaja üht teist teha, aga mulle pole need tegemised veel matsuga vastu pead lennanud. niikaua lebon siis.

ja temaga on vahepeal natuke raske. aga temata ei saa üldse. ja temaga on rõõmus. ilma on mitte nii rõõmus. imelik natuke. nii vist ongi õige. aga ega ma päris kindel ei ole. ainult ufoteadus võib seda tõestada.

kui mul kunagi suureks saades suurtes summades raha üle on, siis ma investeerin ufodesse.
mõtlesin täna, miukest kodu ma endale tahaks. raha oleks kolepalju vaja, siis saaaks. ega ta väga uhke ei pea olema, aga siuke ikka, nagu ma tahan.

avalik ring ka:
kas te tunnete, kallid tütarlapsed, kes te kannate võltsjuukseid, võltsripsmeid, võltsküüsi, võltssilmavärvi, võltspäevitust, et te jääte alati iseendaks?

sügava lugupidamisega,
teie matleen.

peaks tegema mingi skeemi. kooliasjade-ärategemise-skeemi.
viimasel ajal on kuidagi tunne, et mingid asjad rõhuvad kuklasse. siuke, et emotsiooni ajel tahaks teha üht, aga laias laastus saab igaloll ka aru, et kasulik oleks teha teist. või mitte kasulik aga vajalik. või õige.

mõtlesin, et mul on siia jubepalju kirjutada. tegelt vist nagu ei ole ka.
session oli nädalavahetusel. terve linn oli kolm päeva liiga ekstreemspordine, ausõna.
olin suurhallis rohkem nagu üksik hunt. joosep lendas peale laupäeval kohe ja nats hängisin siis nende tüüpidega. natuke hediga ka. ja siis avely ja liiseliga. henryga ka. sisuliselt oleks võinud ma terve aja üksi olla ja mul poleks kaugeltki deborit peale tulnud. ma rula ei näinud. aga bmx, tegelt ekstreem üldse ükstapuha, mis vormis, on siuke, et see lihtsalt imeb sind enda sisse ja paneb süvenema. ma süvenesin ja nautisin. kui ekstreem on vaadata, siis muud pole vaja.

ja õhtul olin nats missioonide all, mille üle ma vägarõõõmus ei olnud. aga lõpuks läksin sakku ja siis olin küll rõõmus.
eile olin päeval suurhalllis jälle ja õhtul oli hunt-hundipark-krahl-takso-statoil-kodu.
ma ei viitsigi rohkem rääkida.
krahlis oli liiga palju skadereid, kelledest kõigist väga selgelt kiirgus soovi eesti ilusaid naisi katsuda. ja seda ööläbi hottellitoas. mul gammis ära. ja tulin varsti tulema. kuigi mõned olid, kellega oleks tahtnud võibolla veel paar sõna vahetada. aga polnud ma nagu lainel vist.

vahva, mu maailmavalu tunne läks vähemalt paariks päevaks ära.
ei tea, kas nüüd koolinädala joooksul kipub uuesti peale tulema. vast ei.

olge nunnud, mu ilusad.

keeeruline on olla.
ma ei tea päris täpselt, mida ma teen, miks ma teen või mida ma teha tahan.
ma tean, et mul ei ole nii hea.
ma tean, et mul ei ole hea kodus, koolis ega üldse kuskil.
vahel on ka siuke tunne, viimasel ajal kogu aeg, nagu laurivõsal täna, et inimesed on idioodid. ja kui ma leian end mõtlemast sellist mõtet, siis ma ütlen endale: "matleen, sa oled ise idioot, kui sa nii mõtled. viga on sinus mitte teistes." ja siis ma katsun arusaada, et kus viga on ja rõõmsamalt olla. aga ma ei leia viga. ma tean, et error on, aga ma ei tea, kus.
ma ei leia nii paljudes asjades sisu. mul on raske end maa peale tuua ja kontsentreerida. raske mõelda ratsionaalselt ja vaadata oma nina otsa. tahaks tervet maaailma. teada ja tunda.

ma pole end nii kontrollimatult õnnetult ja halvasti ammu tundnud. umbes alates sellest ajast, kui keegi tundmatu blogi maniakk minu postitust kommenteeris, kus ma seletasin ka halbadest asjadest. see oli rohkem kui 2 kuud tagasi.
see blogimaniakk on siiani, kui deborihetked tulemas olnud, alati oma kohalviibimisega teinud nii, et tunnen vaid rahulolu ja head ja, et muud polegi vaja.

ma ei tea, ma tegelikult ei leia, et ma peaksin midagi sellist avalikku kohta kirjutama. aga las ta olla, tuli siis tuli.

vahepeal on must kasu ka. kink sai füüsika väidetavalt viie. see tähendab talle bassivõimu. hedi käis mu juures dušimas ja lõikasin talle sonksi ägeda uue. neile oli must kasu. endale must kasu pole.
ma peaks vähem mõtlema ja rohkem mehaaniliselt igapäevaasju tegema. ei tea, kas oskan.
mul on tunne, et kui ma varsti oma errorit üles ei leia, ei jää mul alles isegi neid üksikuid head sooja tunnet tekitavaid elemente. õnnetu hakkkab.

armastan,

eluolukord on siuke.

kool on okei vist. õpetajad on välja pannud ka häid hindeid mulle. ja väga halb seis polegi. olen hämmastavalt eeskujulik olnud, eelmisel nädalal olin täielikult koolis kõik tunnid esmaspäeval, teisipäeval, kolmapäeval. neljapäeval jäin hiljaks, reedel oli paha.
eile olin hommikust saati koolis. täna ei käinud. homme jõuan ja kõik järgnevad päevad ka.

hedi on nüüd tallinnas, see on maaailmatumatore.

ükspäev olin fotomodell.
ja ükspäev sain kõige ilusama kingituse, mis mulle eales tehtud on, see näeb siuke välja.

***
wrapped in the warmth of you
loving every breath of you
still my heart this moment
or it might burst

could we stay right here
'til the end of time, 'til the earth stops turning
wanna love you 'til the seas run dry
***

muga juhtus siuke asi, mis pani mind armastama kedagi enesest rohkem.
ja kolm miljardit ei paneks hetkekski mõtlema.

õõdhääd.

you are my sweetest downfall.
i loved you first, i loved you first.
beneath the sheets of paper lies my truth.
i have to go, i have to go.
your hair was long when we first met.

samson went back to bed.
not much hair left on his head.
he ate a slice of wonder bread and went right back to bed.
and history books forgot about us and the bible didn't mention us.
the bible didn't mention us, not even once.

***

mõtlen, et miskit kriibib mu kükitava mannatera suuruses ajuvatsakeses.
miski, mis tuleks selgeks mõelda.
aga siis tuleb hoopis siuke tunne peale, et mõistus on täiesti lage ja tühi.
lage ja tühi. lage ja tühi ja mõttted on õhkõrn udukogu, millest miskit ei eristu.
on vaid tunne, mis on ühtaegu enesega rahul, teisalt minu peale kuri, siis jälle kellegi teise peale kuri, siis kogu maaailma peale kuri. siis natukene õnnelik. natuke segaduses, natuke hirmunud.
imelik tunne on.

vähemalt meil on meie süda seal pildi peal.

viiimasel ajal pole nagu midagi kirjutada.
mittte, et poleks asju, mida tahaks jagada. mõtteid, tundeid või niiisama igapäevast tralli.
neid on ikka. aga need on juba jagatud.
pole siukest kirjutamise vajadust.
aind seda tahaks öelda. et olen juba kolm päeva nii olnud, et pole koolist mitte ühestki tunnist puudunud. isegi esimestesse jõudsin, bueno tunne on.

kõikehead.

ma olen ikka jubelaisk olnud.
aga ükskord oli üks tädi. lubasin, et tädi ja situatsioon veel jõuavad mu blogi.
tegelt on jutt vist saku kohta üldse. sakus lihtsalt ongi siuksed tädid.
sõitsime millalgi öösel taksomasinaga sakku. mul oli koledasti vaja hambaharja. otsustasime minimarketist läbi minna. minimarket on see väike putka, mis 24 tundi lahti on.
otseloomulikult oli minimarketis kõik pime ja sellest, et see ööpäev läbi lahti on, polnd haisugi. aga siis me mõtlesime, et äkki tädi magab seal sees. ja hambaharja oli ju vaja. coca't ka. koputasime aknale. veel ja veel ja veel. ja siis tuli mingi tädi kuskilt parklast. koristas vist seda ja oli kuri, et mida me peksame. ühesõnaga, sisu oli selles, et seesama tädi, kes müüb putkas igast asju, koristab samal ajal tänavaid ja arvatavasti on kõikide saku perede isiklik lapsehoidja ka.

ma ei tea, muud suurt polegi rääkida.
vaheaja esimese poole olen täiesti lihtsalt tühja lasknud.
viljandi oli vahva. playstation on teemas olnud.
ja vähe kodus magamist. liiga vähe. täna olen kodus. loodan, et homme ka.

kui välja arvata see, et peaks kasulikke asju tegema, on kõik jube hästi.

armastan.

valutan pead.
ja mõtlen, et oleks vaja rohkem lugeda.
tundub küll, et koooliga on halvasti.
tegelt on päris hästi.

maaailmasuurim eluiroonia on see, et ma sain geo töö viie. pfff. tööö, mille sisust umbes pooole kohta polnud ma midagi kuulnud. töö, mille ajal ma pea laiali otsas kooli peal ringi jooksin ja otti otsisin, et moodle'isse (meie kõigi arm) sisse saada, sest ma olin oma parooli ära unustanud. ja töö, mille ajal mu arvuti pildi eest viskas. ja töö, mida ma ikkagi üldse ei osanud.

praegu on jõulueelne rahutus. emmele on kink olemas. ma ei salli kingitusi. jõulukingitusi. neid mingeid asju. raamatud on siuksed asjad, mida võib kinkida siis, kui tuju tuleb. üldsegi peaks inimestele rohkem pühenduma ja lihtsalt niisama vahepeal kingitusi tegema. selliseid väikseid ja isetehtud ja selliseid, mis loevad. mitte mingeid dušigeelide jõulukomplekte.

eile käis joosep noortekohvikus. väikeseid tüdrukuid oli palju ja nad panid mu pea valutama. siiamaani.
aga joosepit oli hea näha. tõesti oli. sellesmõttes, et ma võibolla pole teda ammu näind, aga mu silmis on tast täitsa suur inime ssaand. see on vahva.
ja kihvt.

olks. ja siis sellega on niiviisi. et mul pole üldse päris kindlust. sellist täielikku kindlust või teadmist, et ta igal juhul olemas on. mkm, ei ole.
samas tahaks seda,. ja üleüldse. kuidagi on nii, et ma ei teagi.
ma ei teagi. tegelt on oluline.

trallalalalaa.

tunnen äärmist vajadust kirjutada.
lugemisevajadus on rahuldatud.

täna oli emotsiooooniline päev. hommik oli tuim, nagu ikka.
kool oli ühtaegu igav ja rõõõmus. rõõmus ja igav, tobenaljakas ja liiga tõsine. kõike korraga.
kehaline oli lihtsalt kole.

peale kooli oli mõnna stockmann, tõsine vajadus raha järele ja viienda korruse resto.
peale stockmanni oli kodu. üritasin teha ebsi kodutööd, milles seisab siiani umbes kolm rida.
johann joonistas monkeysid.
siiis oli niiisama tühilask.

ja siis tuli maaailmahalvim tunne üldse. see tunne on see tunne, kui sa oled kellelegi midagi mõtlematult halvasti öelnud, midagi, mis pole sinu asi. samas midagi, mis on sinu silmis endiselt valus tõde. ja see keegi on sulle oluline.
see keegi on see, kellega tunned, et praegu ongi hea. mitte, et saad alles hiljem aru, kui hea oli. temaga saad kohe aru, et hea on.

pläraläraleeeeenu ja muud kohutavad.

mu pleieri vasak kõrvaklapp läks katki. see on kõige halvem asi, mis üldse juhtuda võib. eriti parasjagu, kui sul üldse raha pole. ja raha olematu eksistents on ka halb. ma pole miski suuur materialist, aga vahel on küll tunne, et tahaks hulllult palju raha omada.

täna käisin bondi kontserdil. emotsioon oli minimaalne, tühi kommerts ja muud ei midagi. kuigi nainepadar laulab päris hästi. ja ega meespadarilgi viga pole. kaspar sõidab meeespadari mustangiga. misasja?!

enne kontserti tudusin kodus. enne kodu tudusin ruve diivanil. enne diivanit tudusin nats nk's. enne nk'd bailalailatasin patarei vanglas. rebastepidu. väga veider sündmus. enne patareid ma ei mäletagi. olin vist hetkeks jälle ruve diivanil. ei tudunud. sain tuttavaks eriniga. tema mind juba enne tundis. ka veider. aga üsna tüüpiliseks saav. enne diivanit oli hunt. suitsuruum. jälle. siimkaarelkaiabrita ja ovkooors, süda kirsi. üsna sisutühi oleng. korraks hüppasid läbi kostja ja maris ja enne seda oli natuke mikku ka. enne hunti oli kodu ja peavalu.

jupikesi esseest.

~mees, keda imetlen, on vaba. vaba oma mõtetes, tunnetes ja otsustes, vaba kompleksidest ja ihadest, sõltumatu teistest. mees, kes ei ole aheldatud ühiskonnanormidesse, olles sealjuures filigraanselt viisakas ja etiketiteadlik. mees, kes näeb maailma tervikuna, on piiritu mõttelennuga, jäädes sealjuures alati kahe jalaga maa peale. mees, kelle arvamus ei ühti sageli üldsuse omaga, kuid on vaieldamatult autoriteetne. mees, kes on võitja isegi siis, kui kaotab.

mees, keda imetlen, on mees, keda kardan, austan, vihkan ja armastan üheaegselt. meest, keda imetlen, ei ole ma veel kohanud.~

kopipeistisin siia mõned kokkuvõtlikumad laused.
no igaks juhuks.

temaga on rohi rohelisem ja teavas sinisem. kui kevad oleks.

terehommikust!

Birds
Birds

This is not a cornhusk doll
dipped in blood in the moonlight
Like what happen in America

This is us our eyelids snagged
dipped in mob in the daylight
Like what happen in America
***

scott walker - clara

scott walker on võibolla eriti paljudele eriti tundmatu nimi. eile oli temast ja ta loomingust dok. rahvusraamatukogus. inimesi oli hästivähe ja uni tuli ka peale. aga kogu krempel mõjus siiski hästi. mulle vähemalt. scott walker on geenius ja natuke peale ka. armastan geeniuseid. kuigi nendega on vahel raske.

täna on nats vässsu ja badhairfacefeelingday. sest eile oli pikk õhtu. ja avastasin, et on jubecoool, et ma ei viitsi olla ülevoolavalt sõbralik. kohutavalt tüütu oleks. oluliselt targem ja mõnnam on lihtsalt vait olla, kui midagi olulist või vajalikku või mõistlikku nagunii öelda pole. eriti kui pole omade inimestega. sest ma ei jaksa väga uuusi tutvusi eostada. oooei. ei jaksa.
kaspar on uskumatult naljakas tüüüp.
kirsi on süda, isegi, kui ta purjus on.
anne on süda, isegi, kui ta töööle siissse magab.
johann on süda, isegi, kui ta mind oma muuuusikateadmistega omab.
emps on ka süda, isegi, kui ta vingub.

tsauka.

geograaaaafia gammib ära.

ja ma ei tea, asjad on nats käest ära. kkõik asjad ei ole. mõned asjad on.
kirsi-kaarel-kink õhtu oli eile. kirsi on ingel, kink on lav lihtsalt. ja kaarel oli tõeliselt numsik.
neid oli hea näha. nagu ikka. hunt on ka mõnna. nagu ikka. kuigi suitsuruum mulle nii sümpaatne ei olnud.
enne hunti käisin kinovilmi vaatamas.
"paprika". jaapani anime.
stabiilselt cool oli. ma pole mingi multikasõps väga. välja arvatud need hommikused terevisooni lambamultikad. aga see mulle meeldis küll ka.

ja siis enne kino magasin kodus päev otsa.

ja enne seda oli ohlongnight.

ja nüüd tulin jälle kinovilmilt. ei olnud anime täna. oli mingitest brasiilia räpitsikkidest.
mitte eriti südantlõhestav.

ei viitsi kirjutada.

pühendused: anne, kirsi, kink, kaarel, johann, heidi, ingrid.

muah.

I never love nobody fully
Always one foot on the ground
And by protecting by heart truly
I got lost
In the sounds
I hear in my mind
All these voices
I hear in my mind all these words
I hear in my mind
All this music
And it breaks my heart
It breaks my heart
Breaks my
Heart
Breaks my heart

tahtsin kirjutada siia us'i lüürikat. sest et see kummitas mind. aga enam mitte. ja tuju läks üle.
täna on nk päev. tööl on ikka jube nüri olla.
aga liisu on siin ja toriseb. ta on vähemalt siin.
kassaaparaat ei tööta. ja uun ei tööta. kuigi mu meelest töötavad. naljakas.
mu meelest on üldse palju asju teisiti kui tegelt.

arvan, et johann on mu maaailmapääastja.
ma loodan, et see pole see asi, mis minu meelest on ühtemoodi ja tegelt on teisiti.

mul on maailmapäästjaid veel. aga ma ei jaksa neid nimetada. johann saab erilist tähelepanu lihtsalt sellepärast, me hängime taga palju viimasel ajal.

aga olks. muud ei olegi. nk ja teised rockz my zockz off.

tähendab muud on ka. täna on mingi natsdebor päev. sestet, sestet, ohh, palju asju on.

seeyalateralligator.

eile hakkasin kirjutama uut post'i. pooleli jäi.
ja ei oleks üldse hea hakata eilset asja edasi kirjutama.
see on umbes sama, et ei joo coca't, mille sa eile ostsid.
kuigi ma alati joon.

ma ei jaksa üldse palju kirjutada, kuigi ma tahaksin. aga ma üritan siis vähemalt ükskord elus lühidalt teha. mu nädal:
teisipäev. reaali poiss. ajalookonverents.
kolmapäev. füüsika kontrolltöö. nk. lasnamägi. johann.
neljapäev. logaritm. hunt. kirsi. viik. kirsi.
reede. pressiteated. nk. korvpall. karja kelder. ebs. reklaam. ülelask. rockkofe. kristiine. anne. puzzle. anne. takso. vanalinn. dimaandresmats. johann. vanalinn. johann. katusekorter. katus. johann. külm.
laupäev. uni. uni. uni. söök. johann. ülelask. kadriorg. külm. film. film. film. uni.
pühapäev. iss. sadam. kindad. bussijaam. kohv. virukeskus. mikk. johann. kirsi. viik. kirsi. kirsi. apelsinimahl. kirsi. viik. viru keskus. johann. mikk. toit. toit. toit. buss. kodu.

kuidagi üksluine.

minu jaoks ei ole mingit seletust ajaühikute liiga kiirele kulgemisele.
siis eriti, kui ma voodis vedeledes arvutis passsin ja kommi söön.
mitte midagi olulist nende 5 tunni jooksul ära ei tee, aga aeg läks nagu zipsti. nagu ikka.
ja tavafüüsika seda ei seleta. metafüüsika ka mitte. vaid kõrgem filosoofia ja ufoteadus.
neid ma ei oska.
ma avastasin, et on inimesi ja asju, ja muusikat ja muud kunsti, milles on teatud võlu. nad ei pruugi mulle meeldida, aga neis on võlu.
natukene salapärane võlu. näiteks lugu "one", mulle üldseüldse ei meeldi see joe cockeri esituses. armastan seda mary j. blidge'i ja U2 kooskõlana. aga joe cockeris on midagi, mis annab sellele loole kummalise võlu.
või näiteks sattusin nädalavahetusel mingit veidrat filmi vaatama etv'st. jõudsin alles poole pealt ja ei tea filmi nimegi. aga sisuliselt mulle see film niivõrd-kuivõrd ei meeldinud. mulle ei meeldinud hugh grant'i osatäitmine ega see tegelaskuju, keda ta mängis. ta mulle üleüldse näitlejana väga ei istu. aga tema kehastatud tegelasel oli see sama kummaline võlu. mis tekitab kuidagi vastandikke emotsioone.
mu motivatsioon on tagasi.
alates neljapäevast on kõik taas ülesmäge.
väikestes asjades on midagi. elu ilusad pisiasjad.
markus räägib, et tema päev läheb korda siis, kui ta hommikul terevisioonist seda lammaste kütekütemultikat vaatab. minu tuju läheb ka siis rõõmsaks.

üldse.leidsin minu ja anne filmiproduktsiooni.



olgu.
adidasbandidas, babes.

IV korrus.
maalisaal
"vaikne muusika.
wolfgang amadeus mozart'i 23. kvartett, I osa allegros.
osades ülle kaljuste, guido kangur, ain lutsepp, elina reinold.
lavastaja priit pedajas.
esietendub mikk mikiveri 70. sünniaastapäeval, kellele see lavastus pühendatud on.

sain kutse kahele eelnimetatud etendusele "vaikne muusika".
huuuh. teater on mu kirg, vajalik kui hapnik. elueliksiir.
teater on. teater võiks mul tihedamini olla.

oli esietendus vaid kutsetega külalistele. saal mahutaski ainult mõnikümmend inimest.
ühesõnaga palju prominente oli kohal.
ja lavastus ise oli kvaliteetne. konkreetne ja mitte laiali valguv.
mulle meeldis. oli süngel teemal, aga mitte sünge.
eesti näitlejate raudvara ja klassika on mulle sümpaatne.

enne teatrit käisin emmega (kes mind eile üle lasi) poodlemas.
või no, mis poodlemas.
ainult ühes konkreetses poes konkreetseid asju ostmas.
uuuusi papusid mulle. sest vanades on tallas auk sees.
oota, kohe otsin oma uutest tossudest pildi.

minu tossudest ei ole kusagil pilti.
isegi mitte dc ametlikul leheküljel.
mis on tore, sest järelikult pole mingi massivetoodangus olnud.
nats on rooosat. mis mind algul häiris. aga tegelt on ok vist.
müüüüja oli exitis tore!
väga.
oli situatsioon, et kassaaparaadi display näitase meile summat, mis oli üle saja krooni väiksem, kui sildi peal oli tossudel. ja siis ema oli: "näe,matleen, hooopis odavamad on!"
ja müüja: "ei, ma tegin allahindlust."
tüüüp lihtsalt tegi meile allahindlust. jubetore.
lähen teinekordki.
nagunii lähen.

tsau.

te ise ka ei usu, kui halb on.
joon apelsinimahla. mis tegelikult ei olegi apelsinimahl, vaid keemia.
ostsin odava. raha pole.
õnneks helistas iss ja teatas, et tahab mulle vabatahtllikult veel raha anda.
mis võiks parem olla?!
ei miskit.
sest kõik muu on päris halvasti.
taaskord otsustasin, et keskendun koolile.
ega lase end muudest mõtetest häirida.
sest esiteks jääb kool tahaplaanile.
ja endal on ka halb ja valus.
täna on valus.
ma ei teagi miks.
kurk on ka valus.
tegelt tean küll, aga ma ei ütle.
kooolidebor on suur. motivatsioooni pole.
ja kui motivatsiooni pole, ei ole mõtet tegeleda.
ma näen siin probleemi.
isegi inimesed ei motiveeri mind kooli minema.
milllest on kahju.
aga muid inimesi ju ka ei ole.
annne on, igatsen teda.
ja piret ja paula on ka kaugel.
ja kirsi. näete, mis.
poiss-tüdruk sõprustest ei tule suuurt midagi head välja.
tegelikult armastan oskarit, kinku ja timot ka. njäu.

ma pole üldse õnnelik.
need on need valed unistused, kurat.

haige olen.
shallalalalalaaaaa.


my fav girl.

njäu, kui nunnu hommik on.
ärkasin täiesti vara isegi.
ja joon kohvi. süüa pole midagi.
mõtlen eilset õhtut.
ja mõtlen sellele, mida me kirsiga rääkisime. see nime ja feimi teema.
kuidas see on täiestitäiesti kadunud. ja tõesti on.
ma ei viitsi isegi selgitada, miks ma selle teema üles võtsin.

eniveis. jõudsin kohale. bw juba esines.
umbes pool tundi läks aega enne, kui mind siissse lasti.
sest seal polnud ühtki pädevat inimest.
ja siis ma kuulsingi bw kahte viiimast lugu pluss lisa.
naljakas on neid vaaadata. ise ikka samasugused nagu 2 aastat tagasi meie lõpupeol.
ainult, et pudeli rummi eest enam esinema ei tule.
aga oi. millised staarid nüüüd. näpitakse, kisatakse. autogrammmitakse. täiesti õudne.
ja natuke naljakas.
eniveis. ja siis tuli välja üldse, et ago mängib neil sünti nüüüd. supriiis.
ja siis ago tuli päästis mind mu paaanikahoost, kuhu ma olin sattttunud 50000000000 puberteedi keskel.
ja siiis ma kuulasin traffficut.
ma ei kommmmmmenteeeeeri. ma arvan.
eniveis. aga siis olin ma lihtsalt perses omadega.
kõik need 50000000000000000000 puberteeeti tahtsid üheaegselt garderoobi minna. ja trügimine oli mõtttetu üritus, sain sellise sõimu osalliseks ja umbes 250 korda küünarnukiga ribidesse.
ja kui ma siis täiesti paaaniliselt värisedes umbes 3 tunni pärast jopeni jõudsin. tundsin ma meeletut häbi, et ma karjusin tallle telefoni, kuidas ma olen omadega täiesti perses ega jõua kuskile.
ja siis ma läksin välja. ja ago ja kaspar hüppasid kuskilt välja.
kasparit oli hea näha.
ja siis martin viiis meid ago juurde. mind ja agot, kaspar, rauno ja ma ei tea, ülejäänud, läksid kõik kuskilee häääletama. sain palju kommi.
ja siis oli ago juures tore.
tal on palju kitarrre, ja hugo allkorrusel. mis on täielik õudus.
ja siis ma tulin viimaste transportidega koju.


lav.

JAAAAAA. mismõttes JAAAAAAA.
aga jaaa, tartutripp oli as wild as a trip can be.
ja kirsi on lihtsalt imeline.
alustan raporteeerimist.

laupäev. 9.57 jõuan busssile, mis lahkub 3 minuti pärast.
keeeel ripakil ja ise jooksmisest üleni higine.
jäään busssis magama. ja jõuan hetkega tartusse.
teeen väikse kaupsi tiiru ja juba tulevad vastu efka ja hendrik (kes on mõlemad jubenunnud).
ja siis veel viktor ja ülejäänud meie kooli gängbäng.
ja siiis ma lähen avamisele.
saan seda oma überväriseva käega filmida.
ja olen pärast jubeõnnnetu, et ei saa sesssile minna.
aga natuke olen rõõõmus ka, sest kõik teised olid ka kurvad, et ma ei saaanud jääda.
tähendab see ei ole rõõmus, et teised olid kurvad, aga rõõmus oli see, et nad hoooolisid.
ja siis tripin kahekesi iseendaga sinnna vansi üritusele. passsin seal mingi päev otsa.
nastja (jah, viljandi väike nastja) oli kahe oma mingi sõbrantsiga seal.
hängin nendega ka. ja siis üks ilus tüdruk sai ka tuttavaks natuke mullle.
ma olin loner küll, aga ei olnudki õnnnetu selle üle. tundsin end koduselt.
nagu telekat vaataks laivis.
ja siis on kell juba mingi 7 ja siis ma pidin kamillaga lõpuks kuskil kokku saama. aga tal tegi telefon nalja ja me ei saanudkii teineteisega enam kontakti.
eniveis. siis ma lähen maaailma.
jumala üksi.
3 tundi.
minu seltskonda said nautida maailmamõnna jäätisekokteil ja veel parem latte.
ja mu arvuti ka.
ja siis ma lähen kirsile vastu. '
ma olin rõõõõõmus nagu lollll. kirsi ka.
ja siis me tripime ühte suvalisse parki.
avame vähemalt 3 tundi veinipudelit. võtmetega.
ja siis me joooome veini ja räääägime elust ja asjadest. päris palju,
ja siis meil tuleb kohutav pissssihäda.
leiame pissssimisekoha.
ja läheme depppi.
deppis on rahvast palju nagu ikka. kamilla ja laura on ka seal.
ja siis me hängime.
vaidleme kiimas lätlastega, kelle kindel eesmärk on meid ära vägistada.
madars käis veel terve õhtu me juures rääkimas, kui ilusad me mõlemad oleme ja kui sorry tal on oma sõbra pärast, kes mind ahistas.
noniii. vahepeal käime statoilis ka. nagu ikka.
kirsiga naersime nii palju, et ma ei mäletagi, millal ma viimati nii palju naersin.
siis teeme veel väikse tantsevati deppis.
räägime juttu vanade tuttavatega. oleme muidu ilusad.
siis sai pidu läbi.
me tegime veel väikese statoili ringi. muuuseas, jaaa. tervitused sellele nunnule müüüjale, kes suudab isegi kell 4 hommikul sõbralik ja vastutulelik olla.
ja siis hakkasime kodu pooole hääletama.
oli tühjus. ainult maaaailmahirmsad koollllased valgusfoori tuled vilkusid nagu õudusfilmis.
saime auto peale. tüübid läksid paidesse ja panid meid mäo ristis mmaha.
mäos veeetsime umbes tunnni. oleme surnud juba külmast ja unest.
üks onu võtab meid lõpuks halastusest peale. ja paneb lennujaaamas maha.
pühapäeva hommiku veedame lennujaamas.
tegelikult oleme juba eluga rahul.
ja lähme koju.

kell oli siis 8. 50 midagi.
jõuan koju ja kukun voodisse.
ilmavalgust näen uuesti umbes kell 5.
joon kohvi.
söön ühe moosisaia.
ja kiivi,
ja tuleb ema.
ja hakkan tegutsema.
ja nüüd tulin linna.
ja lähen kohe stiiina peole.


tsjau.
üks on mu südame sees millegi pärast,
teine on südamel.
mõlemad loevad.

Viimsel ajal on juhtunud kuidagi nii, et ma olen kogu aeg sõidus. Praegu näiteks teel tartusse. Ma ei teagi päris täpselt, mis mu tripi eesmärk on või midagi. Aga see polegi oluline. Kõigel ei peagi eesmärki olema.
Eile oli. Ma ei teagi, eile oli igasuguseid asju. Timol on sünnipäev täna. Esssemmmeessssiin talllle.
Eniveis. Eile.
Käisin isegi levikas lõpuks.
Üldjuhul on see ebameeldiv koht. Eile nii hull ei olnudki.
Nägin reaalselt steni.
Ta mäletab mind veel hästi, üllatavalt.
Mäletas isegi seda, et ma pidin šveitsi minema.
Ohhhsedailmaelu.
Kirsiga hängisin. Ninnnunännnnunnunnnnu on ta.
Ok, uni vägivallatseb.

midagi oleks nagu halvasti.

midagi oleks nagu puudu.

midagi oleks nagu kadunud.

sinine.

neljapäevad on mul sinised. nagu ka esmaspäevad.
mul on debor, mitte päris debor, aga väike. ja haige olen, see on jube tüütu. ma ei viitsi sellega tegeleda, mu pea valutab otsast lõpuni ja kurk ja nina ja keel ja kõht ja mingi koht kindlasti veel. ja keemia õpetaja vingub minuga päeval ja öösel, õudne. sisendab mulle, kui laisk ma olen. jah, tõesti, tema silmis suure tõenäosusega küll, sest ta on mult keemia õpppimise isu ära võtnud. aga homme on keemia töö. ma pean selle hea hinde saama, sest muidu on lihtsalt maailmalõpp vist. ei, tegelt ei ole. lihtsalt lõputunnistust saab kaunistama kolm. missiis, et muidu võiksin vast hõbemedali saada. kole, lihtsalt kole.
saatsin just pressiteateid nk kohta. kihvt. lauri jagas muga eile konfidentsiaalset infot nk tuleviku kohta. või ei, mis konfidentsiaalset. aga no, plaane ühesõnaga. ohhoo. küll te kuulete kõik.
ja siissssiiiisssiiiis. oi. kinku nägin eile. tuli hängis muga peale tööd. olen ta peale kade, et ta saab üksi elada, samas võib gammida ka. aga ma lavin teda. njäu. ahjaaa. ja kirsi oli ka hundi juures. ta on ka südame seees. ma vahel mõtlen, et mu südame sees on nii paljud, või ma ei tea, võibolla ei ole ka paljud. ei, tegelt on ikka. et kuidas seal veel ruumi on. enam ei olegi eriti. need, kes sinna kunagi on pugenud, jääävadki sinna ja enam juurde ei mahu. mis on hea. ma ei jaksa enam kedagi südamesse võtta, sest on juhtunud ju, et ta teeb mu südamesse siis augu sisssse. loodan, et ükski anatoomik mu blogi ei loe.
teoorias lähen ma laupäeval tartusse. eks näis, kuidas mul see tartu-tallinn skeem välja kukub. sest laupäeva õhtul on veel sõrmuste pidu (tallinnas), mis on once in a lifetime event. aga mul on kogu koooligammist nii kõrini, et mul on tunne, et ma pean saama tartus pralletada ja kõik välja elada. ja hängida. ehk siis ma lasen võibollla sõrmuste peo üle. ega mul sõrmus sellepärast saamata jää. timol on laupäeval sünnipäev. ma ei teagi veel, mis ma kingin.

ja täna lähen õhtul krahli. - madis, kaur, mati ja nende trummar, keda ma ei tunne - bänd esineb. ja ma pean neile noorteöö raha ka ära viiiima. olen suhteliselt kohusetundlik siiani selles suhtes olnud. misasja. raadios öeldi just, et enrique iglesias (ma isegi ei tea, kuidas seda nime spellitakse) tuleb eestissse, ohhhsedaõnnetust.

ok, mul on mingi 800 asja homseks teha. mu päevikus on homse peal vaid üks sõna:
"suren."


ta.

I'll follow, this could be easy
I'll be the help whenever you need me
I see your hustle, with my hustle I can keep you
Focused on your focus I can feed you
You need a real woman in your life
Taking care of home and still fly
I can help you build up your account
Believe me



dõesti.

on hommik.
peaksin viibima koolis. aga võta näpust, olen hoopis nk's. täna ma vast kooli ei lähe, enesetunne on halb ja füüsikasse ma nagunii ei jõudnud, mis oleks oluline olnud. ma teadsin, et ma puudun kas täna või homme. tuli välja, et täna. ma olen haige ja väsinud ja mul on vaja puhkust, aga vähemalt ma tulin linna, sest kodus ma magaks ja passsiks ega teeks midagi olulist.
siin ehk teen mingeid asjugi. olks.

Another turning point;
a fork stuck in the road.
Time grabs you by the wrist;
directs you where to go.
So make the best of this test
and don't ask why.
***
For what it's worth,
it was worth all the while.
It's something unpredictable
but in the end it's right.
I hope you had the time of your life.

On emsaspäev. Peaksin koolis olema. Parema meelega istun stockmanni robert's coffees. Haha! Stockmannis pole robert's coffeed. Jah, mitte selles, mis tallinnas on. Aga selles, mis helsinkis on, selles on küll. Lõpetasin oma kuuma šokolaadi just. See oli liiga magus. Misasja, minu jaoks pole miski liiga magus. Kuulan green day'd. Need mõned üksikud lood on isegi head. Time of your life ja working class hero ja wake me up blabla. Ma mõtlen pool aega inglise keeles. Ja mingi präänik määris mulle mingid maniküürimise asjad pähe. Ja ma mõtlen, et tal vist õnnestuski see, sest, kui mul piisavalt raha oleks olnud, oleks ma need ka ära ostnud.

Mulle meeldib laura nüüd veel rohkem. Mulle meeldib, et ta üks väheseid, kes mõistab minu arusaaamist eksisteerimise põhjustest ja elu mõttest. Ja ta on mõistlik ja tolerantne. Ja kihvt. Ja mulle meeldib see. Mulle meeldib, et eyp meid ühendab. Ja mulle meeldib kair, ta on intelligentne täitsa. Kohati oma käitumisega natukene ma ei teagi. Mind vast algul häiris. Ma ei mõtle seda lollitamist ja tema kvaliteethuumorit. See on paigas ja see mulle appealib. Aga ehk ma mõtlen neid momente, kus ta jätab minule vähemalt natuke külma üleoleva mulje. Jah. Jah. Needsamad hetked. Need hetked olid, neid enam pole.

Saatsin laura enne laevale. Nüüd ootan isa, et ta tuleks mu kohvriga ja siis lähme topime sadamasse mu kohvri hoiule. Ja siis lähme vast poodlema. Ja siis ma lähen koju ära. Ja elan oma rutiini edasi. Suisa kolm päeva. Reedel lähen vast siis loodetavasti tartusse. Oleks mui bien. Ja ehk õnnestub mul sessilegi saada. Ma tõesti vajan seda. Hakkan vaikselt eyp'd vajama. Pean minema, oli tore.

Laevas kirjutan jälle.

Okou, unustasin.

you are my sweetest downfall.

on 1.44. meie komitee ruum, mina, salla ja karlis.
salla ja karlis on ühed mu lemmikud.
eniveis, nad üritavad defend speechi kirjutada. mina passsin niisama. aga ma kardan, et mu arvuti ärandatakse kohe. aga ma ei anna, sest see on ääretu ülbus.
eniveis. ma ei teagi. mulle meeldib delegaat ollla. kordan seda.
ja ma olen enda tööga niivõrd, kuivõrd rahul.
samas, ma arvan, et mulle väga meeldiks ka chair olla. ja samas ka journo. eyp on suurte võimaluste maa. nodõesti. ja ma vihkan inimesi, kes targutavad. näiteks üks tüüp siin kõrval.
taramptaraaa. liis teab nüüd.
mina olen lihtsalt perses.

reedel on nii.

Olen sessil. Siin pole küll wifit ega midagi, aga kajastan seda ikkagi. Mulle meeldib väga delegaat olla. Ja kair on mu chair, mis on ühtmoodi natukene halb, sest ma tean teda ju hästi, aga suures plaanis on mul selle üle väga hea meel. Mina olengi eesti delegatsioon. Isssi andis mulle palju raha, lubas veel anda, kihvt. Ma hoian selle kolmkümmned euri alles, mis ta mulle nv'ks andis. Ahkurat, ma pean participation fee'd minema maksma. Ja eniveis, siis ssaan ehk kihvt jope endale ka. Oleks tore. Siin on ka tore. Mul on tore commitee, ma tahaksin hendrikuga minna juttu rääkima, aga ma ei julge meediaruumi minna, äkki pekstakse välja. Ma igatsen. Naljakas. Väga. Ma igatsen teda. Mul on tunnne, et ta on must liiga kaugel. Ei, me ei deidi ega midagi. Far from that. Ta on lihtsalt sümpaatne mulle. Peaksin oma mõtterägastikku korrastama.

Hiljem.

Umbes 3 minutit on möödas. Ma ei saa üle ega ümber. Ma ei tea, mis muga lahti on. Midagi on valesti. Sest et ma IGATSEN TEDA.

ps. ma teen kopipeisti, sest et ma saan siin internetti korrra ajaloo jooksul. keskmiselt.

väljavõte aastast 2007, oli siis 18. oktoober.

mu digitaliseeritud päevaraamat.

Ohhhooo. Kui kaua on möödas. Täna on juba oktoober. Siis oli alles september, täna on oktoobri kaheksateistkümnes päev. Ja see tähendab vaid üht. Paula sai suureks täna. Päris suureks. Ja meie sõprusel täitub varsti 18. aastapäev. Proosit selle peale. Ohnaguikkka. Vahepeal on palju juhtunud. Oleks mõttetu sellest kõigest järgemoodi rääkida.

Aga paula on ahhoi, kui oluline. Ja anne on oluline. Laev hakkas just sõitma. Taaskord istun rosellla odavas baaris. Sõitan eyp'le helsinkisse. Ja issile külla ka. Homme hakkab sessioon, ootan seda väga. Minu eelmine ja ühtlasi ka esimene eyp oli ju aasta tagasi, umbes selle aja paiku, kui ma blogi hakkasin kirjutama. Seda avalikku blogi. Seekordne tõotab vast tulla veel suurem elamus, eestlasi on seal ju vähe. Ja mina välisnoorteparlamentlasi ju suurt ei tunne, olen laisk ten. Seega hunnik uut. Laura, mu klassiõde, on seal ajakirjanik. Laura meeldib mulle. Ja kair, see, kes tallinna noorteparlamendil editor oli ja mina journo'na tema alluv, on soomes chair ja martin saar ka vist. Ahjaaa. Ja hendrik teeb videot. Hendrik on kihvt. Jopi sünnipäev oli. Käisin hendrikuga koos seal. Õigus, ma hakkasin blogi kirjutama millalgi jopi sünnipäeva aegu hoopis. Olin hämmingus, et ta mind ka sel aastal kutsus. Ja on, mis on. (jopi pole mulle just väga suur sõbranna ju`?!), siis sellegipoolest on tema sünnnipäevad mu lemmikud. imeline atmosfäär, palju ilusaid inimesi (mis on tema poolt hästi läbimõeldud, aga samas ülim pealiskaudsus), palju head muusikat. Süda.

On veel keegi, kellest ma tahaksin natukene kirjutada. Et kõik see lihtsalt välja elada. Oota, lähen teise kohta. Kurask, terve laev on hiinlasi täis. Hiinal on uus poliitika. Vähemalt pooled viljakas eas noored saadetakse maalt välja. Enamik neist suundub praegu sooome. VÕI on hiinlased viking line'i ära ostnud, sest isegi kõik asjapulgad on siin pilusilmad. See juba häirib mind vaikselt.

Eniveis ma tahtsin ju kellestki rääkida. Kellestki, kellest sina, mu kallis arvuti veel kunagi kuulnud ei ole.

***siin on saladus***

PERSES. Nad on igal pool. Nad vallutavad maailma. Varsti pole enam ühtki normaaalsilmadega indiviidi. Ohgod, 2012 maailma lõpp hakkas varem. Paaaaaaaanikajaanika.

Laev on tõepoolest ülerahvastatud. Hiinlaste tendents on meieni jõudnud. Kuulan metalit ja beibemuusikat vaheldumisi. Üritasin vahepeal teaduskooli ülesandeid lahendada. TÄIESTI haige. Need on seda tüüpi ülesanded, mis mulle meeldivad küll. Aga need on niii rasked. Ega ma asjata ei ütle, et perses on. Yaaay.

helsinki tuli.

ahjaa. ja see ka veel, et

tahan su voodis ärgata, ilusat und sulle soovida.
sinuga kõrgusse lennata.

jään kohe laevast maha.

my biggest fear will be the rescue of me
strange how it turns out that way, yeah
could you show me dear?
something I’m not seeing
something infinitely interesting.


resideerun täna siilitie apartmentis.
homme on soome national.

kõik sõnad.

think beyond.

kell on päris hilja juba. tänane oli eriline. ma viibisin kõik tunnid kooolis, alates esimesest. mis oli füüüsika, lõpetades vene ärikeelega. mul on seal käimise tuju tagasi peale seda, kui oleg mulle järsku tähelepanu hakkas pöörama.
ma ei jaksa "think beyond'ist" pikalt rääkida. see pole kirjutamise teema, see on arutamise teema. aga sisu on selles, et ma armastan inimesi, kes on aru saanud, kui vähe nad tegelikult maailmast teavad ja nad suudavad mõelda piirideta, sest nad on mõistnud, et maailm on piiritu. piiritu inimmõistuse jaoks.
eriline oli, sest et tavapärasele koolibandele nägin ma mikku. ta tormas mu kooli eest parasjagu mööda, kui ma sealt välja astusin. ta on mulle hämmastavalt oluline. mikkostjakallehandokirsikamillla. ohmissugune seltskond. ilusad ja vabad.
ja ma nägin merkat. varem tundus mulle, et meie põhimõtted on liiga ratsionaalselt vastupidised. varem oli ta kinni mingites minujaoks mõttetutes asjades. ta on muutunud. ta mõtleb suurelt. ja mina olen vahepeal muutunud. ei ole vist neid enam vastukäivaid põhimõtteid. me oleme ka teineteist tegelikult selle ajaga palju muutnud. ma olen merka üle uhke.
ohjaaa. ja god, erik ajab mind hulluks. ma ei julge homme kooligi minna.
ja mariann suutis mind peaagu pehmeks rääkida, et ma tagasi trenni läheks. aga ma teeks seda ainult ja AINULT reiside pärast. ma vihkan sporti. it might happen, et ma norraks, maltaks ja kanada2009'ks olen kohal.
mariannu saatis mulle vanu kanada pilte ka. igatsen neid kõiki. esmajärjekorras doug'i, loodan, et ta on elus veel, sakslasi ja trenni tsikiitasid ka.

ja on veel asju. emotsioone ja tundeid. neeed on ilusad.

mul on hea meel kedagi naeratama panna.

think beyond, see beyond, feel beyond.

lav,
adios, mu ilusad.

aloha!
liisu ütles ükspäev, et peaksin oma emoblogi täiendama. misasja. see pole emoblog. aga tegelt vist on nii kujunenud. ma kirjutan siia ainult kord aastas ja seda siis, kui mul supermassive debor on. ma vist ei julge oma vanu postitusi ülegi vaadata.
aga misseal ikka, täna mul on täitsa hea tuju. hängisin just annega. ma lihtsalt armastan teda. ja see on oluline. teate küll, on asjad, mis loevad, teised mitte. olen peaagu vist juba õppinud sorteerima. mathias helistab iga natukese aja tagant. ja küsib rumalaid küsimusi. ta käis just killswitchil, arvatavasti oli kihvt. nüüd pralletab kusagil ja ei oska tallinna linnas midagi ette võtta. pärast pean teda tuppa laskma ja jälle välja. õudne. aga tegelikult ta loeb mulle palju. mu blogikirjutamise tuju tuli tegelikult sellest, et täna oli taaskord see päev, millest suurema osa veetsin ma teiste inimeste blogi lugedes. lexi om läks mulle isegi korda. ta kirjutas nõnda ilusasti, et mul hakkas kurb, et ma ehk ei olegi midagi niisugust kunagi tundnud või arvanud ja kurb, et tal seda enam nii ei ole. kuigi see kõik ei ole ju üleüldse minu asigi. eniveis. ma tahaksin ka tihedamini enda eluolu kajastada. ehk on keegi, kes selle vastu huvi tunneb. ja kui ei olegi. endal on pärast naljakas.

adios, lähen tegelen.