tõsine on olla, magasin pool päeva maha ja edasi vedelen tõenäoliselt ülejäänud päeva ka õhtusse. tavaliselt olen ma hommikul ärgates nagu puhas leht, rõõmus ja naiivne veidi, aga rõõmus igatahes ja õhtuks kogunevad emotsioonid mu peale ja joonistavad mingi pildi. praegu on natuke teistmoodi, eileõhtused mõtted ja tunded pole kuskile kadunud, vaid on nagu seismisest veel veits käärima ka läinud. ma ei tea, mis see on, aga hea ju vist ei ole?!
ma ei tahagi eilsest päevast üksipulgi rääkida, see kisub nii pealiskaudseks ära. aga olemine ja enesetunne vaheldus päev otsa päris kiiresti. kui koju jõudsin, sai ahastus must täielikult võitu. ma ei osanud üldse kuidagi olla, kuidagi reageerida. ja ma pidin tõdema, et kahepalgelisus rules the world ja seda on peidus ikka kõikjal, isegi seal, kust seda oodata ei oska. aga teisest küljest, on olemas väga häid inimesi, liiga häid inimesi ja nende inimeste nimel või eeskujul peab pingutama, et ise ka parem olla. mina kaldun pigem ikka pealiskaudne olema.
vaikselt leian ja avastan ennnast, nii head kui halba. vaikselt suudan üle olla sellest, mis pole minu asi ja kuhu ma tegelikult ei kuulu. vaikselt otsin üles jälle omainimesed, minuinimesed. ja vaikselt vaikselt, rahu on mul juba praegu.

massive attack-unfinished sympathy on nii äge lugu. ainult et ma ei suuda ise millestki või kellestki mõelda kui seda kuulan