elumelu ja meluelu. tühi, niii tühi on see kõik. aga ma vist juba eelmises postituses rääkisin sellest.
seis on endiselt sama, kool ja sügis on praegu üks suuur udu, natuke nagu utoopia, natuke nagu must auk, aga pigem nagu udu siiski. praegune olemine on lihtsalt kiretu. kui pole kirge, emotsiooone, armastamist, kasvõi tõelist kurbust, pisaraid, viha, kadedust või lihtsalt niiisama rõõõmu, siis ei ole vist midagi peale hakata, võib neid vaid oodata. eks ise saab kindlasti manipuleerida ja mängida ja tekitada neid enesele, aga mina kui algaja-inimene ei saa vist sellega hakkama.

lisaks sellele on elu minuga endiselt ebaõiglane, sellistes kõige lihtsamates tegemistes ja juhtumistes, aga ka inimestevahelistes suhetes. viiimasel ajal jään mina alati mustaks lambaks, selliseks pooolidioodiks, kes peaks mingil põhjusel olukorras süüdi olema, aga tegelikult ei ole seda sootuks.

ma mõistan, et see kõik on halamine, ulgumine, vingumine, mõttetu rahulolematus sellega, mis sul on. aga ma ei oska teisiti, ma ei suuda elada tühja elu, ilma et ma selle tühjuse peale ei mõtleks, ilma et see mind ei häiriks, ilma et ma pidevalt ei üritaks mingit eluplaani paika panna, targemat, soojemat, ambitsiooonikat, aga kindlasti soojemat. praegu on niii külm.

incubus - drive, ma ei tea, äkki ma olen sellest loost juba rääkinud kunagi oma blogis. aga no vana hea incubus. üks teine lugu meeldib mulle veel rohkem, aga seda ma ei saa siiia kirjutada, muidu pärast on jällle mingine furoor lahti.

kena kesknädalat teile