asjad ei ole päris nii nagu peaksid. väliselt vist on, aga minu sees ei ole. (kardan, et see läheb liigseks diipluseks ära.) vahepeal on harmoonia hinge sees, siis kui esimesed lumikellukesed on. ja päike on soe. ja lõhn on õues nagu kevadeti on.
aga siis ma hakkan hoopis endaga mingiseid sumomaadluse matše pidama.
siuke tunne on küll. nagu üks pilukas kakleks teisega, paksud ja koledad mõlemad, naljakad stringid ka jalas ja maad ega matsu teineteist ei mõista. mina iseendaga.

ja need kevadetuuled ja ere päike väsitavad silmi.
ma kardan niii hirmsasti.
ma tahan end tagasi.