poleks iial uskunud, et ma midagi nii kaua, nii valuliselt läbi elan. poleks iial uskunud, et ma suudan üldse nii palju tunda. uskusin, et olen pealiskaudsem. ja mulle tundub, et sellel kõigel pole lõppu nii kaua, kuni suudame unustada. unustada kõik lihtsalt ära. täiesti ära. nullli. siis ehk ei ole seda nugaselga tunnet enam. seda tunnet ei tohiks tegelikult olla. midagi pole tehtud valesti. ja ometi see on.

ma ei suuda mitte midagi muud tunda. mitte midagi, ma ei oska, ei taha mitte midagi teha. mul pole kellegagi rääkida. ainult blogiga, siuke tunne on, et üldse midagi pole. isegi eneseväärikust.

rääkimata rahast. aga see selleks. mulle ei meeldi rahast üldse rääkida. mulle meeldib rääkida lilledest ja liblikatest ja mulle meeldib rääkida maailmast sellisena nagu mina teda näen inimesele, kes seda hoopis teisiti näeb ja siis kuulata, kuidas teine räägib mulle oma maailmast. ja siis kujutleda end elama tema maailma. ja siis järsku eladagi tema maailmas koos enda maailmaga. ja siis, ahlasolla. ja siis sealt jooksu panna. ja siis tahta uuesti sisse saada, aga siis on selles tema maailmas mingi teine maailm koos maailmaomanikuga sees ja mina enam ei mahugi. ma olen oluline, muidugi. võin kõrval passida.

aga ma saan hakkama, ärge sellepärast muretsege.

erykah badu-love of my life