ma olin täiega kolmevahel, kuhu ja kellele ma emotsioone peaks praegu välja laduma.
blog pole üldse õige koht, aga samas minule kuidagi kindel, armas, turvaline.

mul on siiber, minu esmaspäevane rõõõmutuju on üle läinud. koolis läheb täitsa hästi. olen kuidagi puhanud ja positiivne ja saan hakkama.
aga samas, tõesti. kõriauguni end lollina, teisesena, või kolmandasena tundmisest. pigem kolmandasena, sest sõbrad on vähemalt sama olulised kui ma, aga kanep on veits veel olulisem.
ja me räägime selgeks, kõik oleks nagu arusaadav, aga siis hakkab sama stsenaarium otsast peale. ma natukene tunnen ennast, mitte väga palju, aga veidi küll, ja tean, et kui ma näen, et minu pühendumust ei hinnata, et ma olen tühikargaja või vähemalt tunnen seda, siis minu austus, hoolivus, armastus ja jah, pühendumus kaovad ja kasvatavad oma vastandid asemele. ma ei taha, et see juhtuks, ma ei taha.
ja ma ei taha, et keegi end minu pärast halvasti tunneks, sest et mina ootan liiga paljut. keegi ei tohiks end halvasti tunda. ja kui mingised asjad veel nii jätkuvad, ei leia ma enam, et meil õige on.

tervitan j'd.