umbes 10 minutit on aega, enne kui poiskad mulle oma mikrobussiga maja ette lendavad ja siis me viljandi poole ajama paneme. sel aastal on mul plaan minna sinna kuulama head muusikat, käia vanaemat haiglas vaatamas ja olla kultuurne, mitte töllerdada mööda linna sihitult ringi. ahjaaa, ja isaga ka tsillida.
saan aru, et see, mis ma nüüd ütlen, kõlab ürpis imelikult ja pealiskaudselt, aga ma sain täna sõita tõenäoliselt kõige ägedama, võimsama ja uhkema autoga oma elus. huuh, sõit polnud just sujuv, aga hirmus kiire selle eest, kõrvad läksid lukku nagu lennukis. mclaren mercedes. uksed käivad niiiviisi üles ja no vaoouuu. ahjaaa, ja eile käisin ma oliver kruuda tütre sünnipäeval. see oli päris weird.
elu läheb, meluselt endiselt vist. nüüd nädalavahetus viljandis kõlab ka tegelikult ju väga tühjalt. aga samal ajal on vist asjad paremini tegelikult. ma enam võibolla ei mõtle halbadele asjadele nii palju, mõtlen headele, koolivariandid hakkavad ka mingit kuju võtma ja isegi töö. või more like, ma ei mõtle üldse, ma lihtsalt elan ja naudin olemist hetkes, neis hetkedes, mil ma olen rõõmus, mil mul on hea ja turvaline, ja neis hetkedes, mil mul on põnev ja mul on lõbus, mil ma olen elevil ja ootusärevuses. siinkohal tervitan matut.

jeeeej, nüüd ma jooksen kiiresti koeraga õue ja siis viljandisse.

phoenix on nii mõnsa ja indie on nii mõnsa.
tsaudo.