njäu, kui nunnu hommik on.
ärkasin täiesti vara isegi.
ja joon kohvi. süüa pole midagi.
mõtlen eilset õhtut.
ja mõtlen sellele, mida me kirsiga rääkisime. see nime ja feimi teema.
kuidas see on täiestitäiesti kadunud. ja tõesti on.
ma ei viitsi isegi selgitada, miks ma selle teema üles võtsin.

eniveis. jõudsin kohale. bw juba esines.
umbes pool tundi läks aega enne, kui mind siissse lasti.
sest seal polnud ühtki pädevat inimest.
ja siis ma kuulsingi bw kahte viiimast lugu pluss lisa.
naljakas on neid vaaadata. ise ikka samasugused nagu 2 aastat tagasi meie lõpupeol.
ainult, et pudeli rummi eest enam esinema ei tule.
aga oi. millised staarid nüüüd. näpitakse, kisatakse. autogrammmitakse. täiesti õudne.
ja natuke naljakas.
eniveis. ja siis tuli välja üldse, et ago mängib neil sünti nüüüd. supriiis.
ja siis ago tuli päästis mind mu paaanikahoost, kuhu ma olin sattttunud 50000000000 puberteedi keskel.
ja siiis ma kuulasin traffficut.
ma ei kommmmmmenteeeeeri. ma arvan.
eniveis. aga siis olin ma lihtsalt perses omadega.
kõik need 50000000000000000000 puberteeeti tahtsid üheaegselt garderoobi minna. ja trügimine oli mõtttetu üritus, sain sellise sõimu osalliseks ja umbes 250 korda küünarnukiga ribidesse.
ja kui ma siis täiesti paaaniliselt värisedes umbes 3 tunni pärast jopeni jõudsin. tundsin ma meeletut häbi, et ma karjusin tallle telefoni, kuidas ma olen omadega täiesti perses ega jõua kuskile.
ja siis ma läksin välja. ja ago ja kaspar hüppasid kuskilt välja.
kasparit oli hea näha.
ja siis martin viiis meid ago juurde. mind ja agot, kaspar, rauno ja ma ei tea, ülejäänud, läksid kõik kuskilee häääletama. sain palju kommi.
ja siis oli ago juures tore.
tal on palju kitarrre, ja hugo allkorrusel. mis on täielik õudus.
ja siis ma tulin viimaste transportidega koju.


lav.