söön maasika toormoosi ja olen hirmus õnnelik. jah, olen vist õnnelik. või rõõmus. mingised asjad nagu närivad ja häirivad ja ma ei oska neist mööda vaadata, neid lahendada ja lahti harutada, neid iseendale selgeks teha. segadus. aga kõigest sellest segadusest seisab minu õnnelikolemine igatahes sõltumatuna kusagil kõrgustes.

sügis on nüüd selge, ma tean, mis must saab, tean, kus ma olen. sellesmõttes on kergem olla. aga sellesmõttes on hirmus raske olla, et nüüd jätangi kõik siia maha. jätan kõik ripakile ja laokile ja saan UK elanikuks. huvitav, kas ma veeel eestis kunagi üldse end kellegagi või millegagi seon. kolme aasta pärast lõpetan baka, siis ma tahaksin londonisse minna, või veel kusagile kaugemale. ma ei tea, ma ei tea, kas ma saan õnnelikuks, aga ma tean, et see on mu elu, ainult üksainus võimalus mu hingel elada sellises inimkehas, kus kõik meeled on alles terved, mõistus funktsioneerib ja süda ajab tunnetest ja emotsioonidest üle. ei tea, kas mu hing sellist võimalust veel saabki.
peab joonistama ja kirjutama, motivatsiooni ja inspiratsiooni ju vist isegi on. või mis vist, päris kindlasti on. mõnus. tegelen nüüd NÖÖ asjadega üleüldse, asjalik.

the streets, mmmm, dry your eyes ja it's too late.