kuidagi tühi tunne on,
tühja tunnet pole ammu olnud. halb tunne on olnud ja hea tunne, aga tühja mitte. praegu on tühi. asjad tuhmuvad, emotsioonid ja tunded tuhmuvad, koooli argiasi lendab peale ja suretab muu.
see muu laseb end suretada, muu on juba ise ära lahtund, jahtund. ära väsinud.

lugemist on viimastel päevadel palju olnd. eile lugesin 150 lk'd merimee'd. ja oma poe novellid lugesin ka läbi. olen vist rohkem raamatute väljamõeldud maailmas kui reaalsuses, vahelduseks on see päris hea. aga mulle tundub, et asjad libisevad mu käest. ma ei tea, miks selline tunne. aga ta lihtsalt on. ma katsun küll nagu kõvasti kinni hoida. ei tea, kas katsungi. omast arust ikka püüan. aga nad tunduvad tahtvat ikka ära vajuda. see hirmutab mind.

eesti panga hoone juures on inimesed juba kaks päeva lõputuna tunduvas järjekorras seisnud. ei tea, mida nad ootavad. äkki antakse tasuta süüa.

RHCP breaking the girl on päris okeika lugu, tundus algul vastik kantrimuss, aga kuulasin korraks. ja nii hull ei olegi.


kindlustunne, see kindlustunne, mis tundus nii tugev, hakkab ka hajuma. miks?


armastage.