eile käisin soilworki kaemas. mõtlesin, et lähen kohe parajasti natuke hiljem, et stemi ei peaks kuulama. nemad mulle väga palju ei meeldi. algul vaatasin, et läkski õnneks, stemi viimane lugu oli parasjagu peal, kui ma rockcafe uksest sisse jõudsin. aga siis tuli välja, et esineb veel mingi rootsi metalbänd. see oli okei, aga ei miskit väga erilist. laulja aind meenutas laval meie oma tanelit. heh.

igastahes, jõudsin sinna. helistasin paaniliselt hedile ja avelyle, kes kumbki mu kõnedest väga välja ei teinud. loobusin. vaatasin vaikselt ringi. hakkasin nats kartma. inimesi väga palju polnd, aga neist paljud olid mulle natuke hirmsad küll. siimu nägin. siim on jubenunnu. ikka kolekahju, et ta meie koolist ära läks. ja et ma teda nüüd harva näen.
siis avastasin enese lõputuks rõõmuks, et mikk ja kostja on kohal. polnd neid ka hirmuskaua näind. ja nunnu oli. siis varsti kargaski hedi mulle ligi ja olin eluga päris rahul.

kui soilwork peale lendas, olin iseenese imestuseks juba päris elevil. mõnes mõttes nad lasid mu elevuse üle. mul ei tekkinud üldse erilist emotsioooni. vanad lood on ikka vanad head, legendaarsed lood ja neid oli hea laivis kuulda. ja exile on ka kihvt lugu. aga muu jättis mind külmaks. mitte, et muusikaliselt halb oleks. aga screamo sõnadest on raske aru saada ja kui meloodilist osa üldse pole, siis ühtlased kiired kitarririffid ja pidev röökimine väsitavad mind natsa.


aaaa. mis veel oluline on. kohtusin ülle kaljustega. ta on kohutavalt sümpaatne mulle. kui inimesena, lausa eeskuju. mitte see, mida ta teeb või mida ta saavutanud on. vaid tema kõnemaneer, olek, žestid, see, kuidas ta suudab väheste sõnadega öelda rohkem, kui mina kõiki eestikeelseid sõnu ette vuristades iial öelda suudaks. tema rahulikkus, viimistletus, väikene tagasihoidlikkus, ja sealjuures siiski avatus ja julgus. imeline.

ma ei vääri mõnesid asju ja mõnesid inimesi. see on nii, et ma kardan, et tundun rohkem, kui tegelt olen. kardan, et ei suuda teile olla see, keda te oodate.


*