üritan nüüd stabiilset blogirütmi hoida. teeb endale ka elu ja asjad ja mõtted ja tunded selgemaks. eile oligi tore päev, täpselt niiviisi, nagu ma pühapäeva õhtul lootsin ja ootasin.
tassisin õpikuid kooli kõigepealt. siis läksin tsillisin üksi bastionis. võtsin päikest ja lugesin kafkat. see on hämmastav, kuidas tõepoolest ajaga muutub väga oluliselt iga raamatu tähendus ja iseenda suhtumine sellesse. see on tõesti äge. bastionis piilusid mind terve aja mingid väiksed poisid, see kulmineerus sellega, et nad hakkasid mu poole asju loopima, näiteks lahtiseid veepudeleid. aga ma ei saanud üldsegi pahaseks.
siis ma trippisin nats baltas ja läksin loomaaeda. troopikamaja ja roomajatemaja olid küll kinni. aga muidu nägime kõikilooomi. elevants eputas ja tiigrit nägime ja puumat ja leopardid edvistasid, karud tudusid. no igast ägedaid loomi oli. tervitan timot.
siis ma läksin hoopiski suurhalli kossu vaatama. ma korraks kahtlesin, et kas see on ikka hea otsus, sest et mul pole rahaseisud just kiita, aga ma olin lõpuks väga rahul, et siiski nägin seda mängu. kalev ju võitis ja kõik uhked asjad. see oli tõesti kihvt. ainult et need tantsutüdrukud olid veits jogad. aga sellest pole hullu. siis trippisin sealkuskil, ma ei teagi, mis linnaosa see on. aga sisuliselt tegime harku järvele ringi ümber. ja siis oli õhtu ja kodulebo ja mõnus. tervitan mathiast.

pink-chrystal ball.
nii ilus lugu, mulle meeldib see uus album väga, tegelt on sealt teemasse praegu hoopis kaks teist lugu, aga ma ei taha neid kuulata enam, ma ei taha neist midagi teada. ma tahan ilu.