homme kirjutan kirjandit. seda päris kirjandit, seda võibolla kõige suurema tähtsusega kirjandit üldse terves elus. vast kukub okeilt välja. sellepärast mõtlesingi täna veitsa siia blogi kirjutada. lihtsalt, harjutamiseks.

elu läheb omasoodu viimasel ajal. vahelduva eduga tundub, et täitsa imeilus on olla, aga siis jälle tekib absoluutne emotsionaalne madalseis. see pole ilmselgelt midagi uut. viimase nädala jooksul olen end hästi tundnud. aga seda ei tohi üle hinnata, teab, kauaks seda rõõmu mul ikka on. küll ma leian siis uue rõõmu. üldiselt on kevad, minu meelest peaagu suvi juba, koolis küll enam ei pea käima, aga ma ikka igapäev külastan, armas on seal. ma armastan oma kooli, tunnen seal end hästi ja koduselt. lõpuks ometi.

inimesed ümberringi on ka üpris armastusväärsed. pean õppima seda hindama. naljakas on see, et tegelikult on nii palju toimumas ja muutumas, aga ma vist ei saa aru sellest veel. panen tähele, et ma ei suuda enam diibilt ja lüüriliselt kirjutada, nagu siis, kui alles pubekas olin. aga missealikka, vist olen tõepoolest õppinud nautima seda, mis on, ja mitte nukrutsema selle üle, mida pole. loomingulisus ei ole minuga kaasa sündinud, unistan küll, et ühel päeval suudan ma mõne meistriteose valmis klopsida, et mind mäletataks samamoodi nagu bulgakovit või samamoodi nagu vonneguti või kasvõi samamoodi nagu andy warholi või kuidagi lihtsalt. tahaksin enda eksistentsi kuidagigi õigustada. küll ma sellega hakkama saan. usk on peamine. ja tõde tuleb üles otsida.

tänane mitte eriti sisukas postitus on pühendatud minu ilusatele. tahaksin tervitada neid, kes on kaugel, aga keda süda vahel igatseb. ja neid, kes on lähedal ja keda süda koguaeg igatseb. ja neid, kes on lihtsalt kihvtid ja teevad mu tuju heaks. eks igaüks ise teab.