valutan pead.
ja mõtlen, et oleks vaja rohkem lugeda.
tundub küll, et koooliga on halvasti.
tegelt on päris hästi.

maaailmasuurim eluiroonia on see, et ma sain geo töö viie. pfff. tööö, mille sisust umbes pooole kohta polnud ma midagi kuulnud. töö, mille ajal ma pea laiali otsas kooli peal ringi jooksin ja otti otsisin, et moodle'isse (meie kõigi arm) sisse saada, sest ma olin oma parooli ära unustanud. ja töö, mille ajal mu arvuti pildi eest viskas. ja töö, mida ma ikkagi üldse ei osanud.

praegu on jõulueelne rahutus. emmele on kink olemas. ma ei salli kingitusi. jõulukingitusi. neid mingeid asju. raamatud on siuksed asjad, mida võib kinkida siis, kui tuju tuleb. üldsegi peaks inimestele rohkem pühenduma ja lihtsalt niisama vahepeal kingitusi tegema. selliseid väikseid ja isetehtud ja selliseid, mis loevad. mitte mingeid dušigeelide jõulukomplekte.

eile käis joosep noortekohvikus. väikeseid tüdrukuid oli palju ja nad panid mu pea valutama. siiamaani.
aga joosepit oli hea näha. tõesti oli. sellesmõttes, et ma võibolla pole teda ammu näind, aga mu silmis on tast täitsa suur inime ssaand. see on vahva.
ja kihvt.

olks. ja siis sellega on niiviisi. et mul pole üldse päris kindlust. sellist täielikku kindlust või teadmist, et ta igal juhul olemas on. mkm, ei ole.
samas tahaks seda,. ja üleüldse. kuidagi on nii, et ma ei teagi.
ma ei teagi. tegelt on oluline.

trallalalalaa.