minu jaoks ei ole mingit seletust ajaühikute liiga kiirele kulgemisele.
siis eriti, kui ma voodis vedeledes arvutis passsin ja kommi söön.
mitte midagi olulist nende 5 tunni jooksul ära ei tee, aga aeg läks nagu zipsti. nagu ikka.
ja tavafüüsika seda ei seleta. metafüüsika ka mitte. vaid kõrgem filosoofia ja ufoteadus.
neid ma ei oska.
ma avastasin, et on inimesi ja asju, ja muusikat ja muud kunsti, milles on teatud võlu. nad ei pruugi mulle meeldida, aga neis on võlu.
natukene salapärane võlu. näiteks lugu "one", mulle üldseüldse ei meeldi see joe cockeri esituses. armastan seda mary j. blidge'i ja U2 kooskõlana. aga joe cockeris on midagi, mis annab sellele loole kummalise võlu.
või näiteks sattusin nädalavahetusel mingit veidrat filmi vaatama etv'st. jõudsin alles poole pealt ja ei tea filmi nimegi. aga sisuliselt mulle see film niivõrd-kuivõrd ei meeldinud. mulle ei meeldinud hugh grant'i osatäitmine ega see tegelaskuju, keda ta mängis. ta mulle üleüldse näitlejana väga ei istu. aga tema kehastatud tegelasel oli see sama kummaline võlu. mis tekitab kuidagi vastandikke emotsioone.
mu motivatsioon on tagasi.
alates neljapäevast on kõik taas ülesmäge.
väikestes asjades on midagi. elu ilusad pisiasjad.
markus räägib, et tema päev läheb korda siis, kui ta hommikul terevisioonist seda lammaste kütekütemultikat vaatab. minu tuju läheb ka siis rõõmsaks.

üldse.leidsin minu ja anne filmiproduktsiooni.



olgu.
adidasbandidas, babes.