maailm (mis sõna see üldsegist on?!) on nii vastuoluline, et ma olen lõplikult otsustanud keelduda üldse midagi tõsiselt võtmast. peale geniaalsuse. ja niiviisi on hoopiski lõbusam.
tahan lugeda jälle kafkat, aga haruki murakami illustreerib seda ideed ka hästi.
nüüd poen teki alla ja kuulan the streetsi.

niiiviiisi.
tänasega sai koolidebor mööda, täielik pingelangus. see differential equations test võttis mult igasuguse eluisu ära, ausõna. sain selle küll tehtud, osasid küsimusi oskasin, aga osad olid küll nagu olegi tunnis, bingo loto.
kahe nädala pärast tulen juba koju. niii hea soe tunne on mõelda oma valgetänava kodu peale ja nii hea on mõelda oma ilusa tallinna peale ja nii hea on mõelda oma imearmsa viljandi peale. niii ilus. ja jälle on natuke aega oma ilusate inimestega. see teeb mind rõõmsaks.
ei, siin ei ole sugugi halb, lihtsalt koduigatsus on küll juba, ja puhkust ja vaheaega tahaks. seda tahaks küll. aga täna vähemalt tuli tagasi minu motivatsioon veel need kaks nädalat pingutada ja tubli olla.
siinne elu on üpris matemaatikaseks ja antisotsiaalseks kiskunud. eelmisel reedel käisin teodoraga mingisel ägedal dubstepi ja d'n'b peol, koht oli umbes samasugune nagu meie krahl. äge ühesõnaga. ja hea dubstep on ka vahelduseks päris hea.
ja kuna ma olen matemaatikast viimasel ajal veidi väsinud, siis on palju lugemist ka olnud. vana hea bulgakov ja tema "heart of a dog", sellest ma ei tahakski eriti rääkida, sest enamik on seda eniveis lugenud ja nüüd sain ma ka sellega hakkama. tõenäoliselt mõtlesin ma liiga palju sellele taustale ja allegooriale, mida see sisaldama peaks ja sisaldabki. aga ma usun, et ühestki raamatust ei pea seda pidevalt otsima, vaid alles hiljem, loetut seedides, tasub paralleele tõmmata ajaloolise ühiskondliku tausta või misiganes asjaga. aga muidu, nagu bulgakov ikka. geenius, selles kõige otsesemas tähenduses.
aga hoopis üks teine raamat, "diving bell and butterfly" by jean dominique bauby. niii ilus. väga ilus. film on ka ilus. võibolla oleks isegi parem olnud, kui ma oleks raamatut lugenud enne ja siis filmi näinud. aga see ei oma suurt tähtsust. ma usun, et igaüks, kellele vähegi kirjandus ja esteetika korda läheb, võiks seda lugeda. aga mitte ainult. "diving bell and butterfly" on niii unistav, nii siiras, niii aus. aga mitte selles odavas ja cheesy's võtmes, vaid hoopiski. meie teadvus, alateadvus, fantaasia ja kujutlusvõime, mälu ja mälestused on meie suurim varandus. tegelt ka. kui pole enam midagi muud, siis need on ikka. ja see on kõik, mis teeb meist üldse funktsioneerivad inimesed. unistused. sest kui sul pole unistusi, siis pole sul eniveis midagi.

olgu,
the verve - drugs don't work.
melanhoolne ja emokas küll, aga ilus. mulle meeldib.

loodan, et keegi seda isiklikult ei võta, aga twitter on mingine imelik asi.
sellesmõttes, et okei, see toimib laiemale üldsusele tuntud isikute puhul, sest nemad üldjuhul kirjutavad sinna ka midagi, mis võiks suuremale kuulajas-vaatajaskonnale korda minna.
ma saan aru küll, et blog kui selline on samamõttetu, välja arvatud need, mis reaalselt mingit eluvaldkonda aktuaalselt kajastavad (mille hulka minu blog ei kuulu). aga siia kirjutamine, ma leian, et see on ikkagist sellesmõttes sisukam, et ma vähemalt üritan kajastada mõtlemisi ja tundmisi kuidagi vähem pealiskaudsemalt. ja kui ma juba kord blogi täidan, siis on mul midagi vähemalt öelda. no omast arust on. teiste arust ei pruugi.
ega ma tegelikult ise usun ka, et mu blog on üpris sisutühi tegelikult, lihtsalt mulle armas ja ma tahan seda hoida. aga kui nüüd selle twitteri juurde tagasi minna. siis mille pärast peaksid tervele maailmale korda minema sellised asjaolud, nagu mida keegi praegust telekast vaatab või mida keegi praegust sööb või et... tegelt mul pole häid näited. sest ma ise olen sama mõttetuid asju oma blogi ka kirjutanud. aga ikkagi, mu meelest on see järjekordne väljamõeldis, et inimesed end veel rohkem arvutisse ja internetimaailma sulgeks. et kõik, mida sa muidu räägiksid oma sõpsudele näost näkku kui neid järgmine kord näed, siis nüüd on nii "et loe twitterit".
tsiteerin kaupot:
"kellel on vaja mingit konstantselt uuenevat kroonikat inimesest, kes pole midagi märkimisväärset teinud?"

mu meelest neil, kellel endal pole ka midagi märkimisväärset teha.

ma kõlan hirmus kurjalt ja mul on süümepiinad, sest taaskord rõhutan, et mu enda blog võib teistele samamõttetu tunduda. aga no IKKAGI.

london electricity, high contrast, noisia, savannah miller's blog, linear algebra ja number theory moodustasid tänase päeva.

ei oska olla ega teha, tunda ega mõelda. midagi. midagi ei oska. siin on nii tühi, akna taga puhub vist tuul, aga ma kindel ei ole ka, on ainult tuulehääl. akna taga on niisama tühi kui toas. pole õhku, et hingata või ruumi, et liigutada, kuigi kõik on ju tühi. midagi ei olegi.
eile ma veel tundsin hästi palju. liiga palju korraga. tegelikult ma tunnen täna ka, lihtsalt täna on kõik minu ümber ja sees ikkagi tühi. ma saan aru, et on vähe paradoksaalne väita, et ma üheaegselt ei tunne midagi ja tunnen hirmus palju. imelik. aga eile, eile oli london. see õhtu niitis mind jalust, tõstis kõrvust ja on igaveseseks ajaks igavesti minu meelel. kõndisime mööda thamesi kallast ja saksofonimängija lummas mind, olin nagu poolunes ja samas nii ärkvel. see on see london, mida ma hakkasin armastama esimese pooleteise minutiga. mu õlad olid koti tassimisest kibevalusad, aga see ei lugenud midagi. oli ainult london, see linn näitamas oma parimaid palgeid, ja meie.
nüüd, nüüd on ainult usk ja unistus. ei, mitte unustus. unustust mul pole, sest see on üldse üks rumal lollus uskuda, et on olemas unustus. unustust ei ole kunagi. sest see, mida me usume, et suudame unustada ja mõtleme, et oleme juba unustanud, on ju järelikult mingi uue ja jääva mustrirea meisse juba joonistanud, kui me sellest veel mõtleme. no kindlasti, kindlasti ununevad või kustuvad füüsilisest mälust faktid, sellised nagu, kui-palju-raha-ma-kaks-nädalat-tagasi-poes-kulutasin või millal-ma-raamatukokku-raamatud-tagasi-pean-viima. aga see ei ole unustus, see on halb mälu.
unustust ei ole, midagi ei ole. ainult et unistus ja usk on. missiis, et mulle praegu tundub, et nad on kusagil peidus. aga ma tean, et nad on olemas. ma tean, sest et armastus on ju ka. aga armastust ilma unistuse ja usuta ei ole. lihtsalt ei ole. ja kui armastus on, siis on kirg. ja kui need on, siis on kõik. siis on kogu võimalikkus, mis üldse olla saab.

minu armsale.

kui koolis ei lähe hästi ja ja igasugune tüdimus tuleb. ma mõtlen, tüdimus koolist, sest kui hästi ei lähe ja midagi aru ei saa, siis kaotab kogu matemaatika oma võlu ka.
aga see pole praegust üldse tähtis tegelt. kuigi ma ise imestan, kui palju mu haridus, haritus, maailmatarkuste omandamine mulle siiski korda läheb. mõttetu. pealiskaudne. aga samal ajal, PRAEGU see siiski pole tähtis.
viiimase nädalaga olen vaadanud terve hunniku häid ja vähem häid filme. aga kõige kihvtim oli ikkagist "diving bell and butterfly". frustreeriv, masendav, samas läbi siukse prisma, mis selle kõik hoopistükis ilusaks ja meeldejäävaks tegi ja taaskord mingise eluselguse tõi. äkki?!
täna pean tegema oma presentationit. õnneks on niiviisi, et minu teema "synesthesia" on eriti huvitav ja ma olen sellest täiesti vaimustuses ja siis vast peaks ka presentationiga hakkama saama.
london oli ka kihvt, algul olid mu meeled ja süda ja mõistus naguniii niii teises paigas kui mingises suurlinnas, et üldse midagi mõista või aru saada. aga nüüd, üksöö ma nägin londonit unes. ja paigutasin end sinna elama ja see mulle meeldis väga. ühel päeval äkki, aga äkki mitte ka, äkki lähen kusagile mujale. ei tea, aga londonit näen see nädal veel õnneks.

ja siis veel see, et ma ei teagi.

the cure - just like heaven

kirjutan lihtsalt selleks et öelda, et sel neljapäeval on faithlessi mäsuuu ja homme ostan omale pileti pendulumile. ja kolmapäeval lähen londonisse. ja igavesti uhke aeg saab olema.
ja veel seda tahtsin ka öelda, et tsekkisin, mis meie superstaari saates sel aastal toimub. ja kene, ta oli juba depooos väga äge, on seal ka väga äge. hurrraaaaaaa.
hurrrraaaaaaaa. lõpetan nüüd oma number theory koduse töö ja lähen tuduma.

chris isaak - wicked game.

esimene sügisehõng jõudis minuni eile. ja see oli nii ilus. kui ma kell kuus oma calculuse tutorialist tulin, hästi rõõmus ja tobe, õues oli juba täitsa pime, aga hästi soe (sest et mul oli seljas ainult särk ja pusa, millel polnud isegi lukk kinni) ja lehed puudel niii kuldkollased. see oli nii sügis, see ilus sügis. vahel on sügis ilus.

näha maailma liivateras
ja taevast aasalilles
hoida lõputust peopesal
ja igavikku ühes tunnis

mina tahan ka koguaeg olla nii, nagu william blake selle kunagi sõnadesse pani.

faithless - i want more.

aaaa, ja juba järgmisel nädalal!

n2dalavahetus on ypris mitmekesine olnud. aga ma olen rahul. reedel k2isin linnapeal, alguses chidi ja tema s6bra ja kahe s6brannaga. olime orange rooms'is, see oli ypris joga ja siis l2ksime teodoraga junki. see oli coolio. hea muusika, ja palju rohkem kihvte inimesi, mitte mainstream ja commercial nagu k6ik ylej22nud kohad siin, aga no entrance oli 8 poundi ka, niiet. aga mingine loll dresscode teema on siin kyll tydrukutel v2ga in. seal junkis jooksid ka ringi mingised flintstone ja nanny slutid. ja what's with that, et yhel 6htul on kaks dresscode'i?! ma arvanud, et nad on isehakanud. aga see on stupid eniveis.
niiiviiisi, minu arvuti adapter wire on t2iesti puruks, niiet ma kasutan praegust chidi arvutit ja siis sellel on j2lle vale keyboard. aga igastahes, eile. eile koristasin ja 6ppisin ja lugesin ja 6htul vaatasime alfiet. ja nummiks. ja t2na tahtsin tegelt poiskade jalkat minna vaatama, aga ei j6udnudki, 6pin ja loen hoopis j2lle. haha, v2ga mitmekesine indeed. mmmmmm, t2itsa piinlik, et mul pole suurt midagi tarka kirjutada, tahaksin hirmsasti tegelikult jagada neid m6tteid, mis mu peas keerlema on hakanud, kui ma siin ainult mata raamatute ja m6nede teiste raamatute taga istun, aga ma pean neid enne veits veel seedima, kui kirja panen.
igastahes, endiselt on r66musolemine peaaagu et pilvedepeal k6rgel, aga j2rgmine n2dal, no mitte nyyd see, mis tuleb, aga sellest j2rgmine, siis ma usun, et ma olengi t2iesti ja l6putu ainulisus. m6nuuuuuuuuuuuus. praegust passin ootus2revuses.

vabadus on hirmu puudumine. seda ma usun. ma tahaksin sealjuures m6elda kyll, et 2kki ma olen vaba, sest minu m6tlemine ja suhtumine argistesse asjadesse, muredesse on muutunud ypris yksk6ikseks. v6i ma ei tea, mulle tundub, et minu hirm elu ees, nii palju, kui seda yldse j6udis tulla, hakkab kaduma. leian end pidevalt arutlemas endamisi millegi yle ja alati j6uan j2reldusele, et eks n2is mis saab, ega valesti ikka minna ei saaa. ja see teeb olemise ilusaks. elementaarne n2ide on varnast v6tta kooli ja 6ppimise osas. praegu ma ei 6pi ega tee midagi ainult selleks et tehtud saaks, k6ik mida teen v6i 6pin, igat viimset kildu sellest ma naudin, isegi, kui on raske ja algul ma ei jaga maad ega matsu, siiis k6ige suurem rahuldus saabub siis, kui k6ik see sulle kohale j6uab, kui ma olen omandanud selle, mida ma ihaldasin teada. seega, minu hirm selle ees, et ma ei saa hakkama, kaob. ja minu iha numbrite, nende systeemide, k6ikv6imalike seoste tundmise vastu kasvab iga p2evaga. ja siis ju polegi muud teha kui ainult r66mustada selle yle, et ma julgesin tulla, 6pppida matemaatikat, mis enamikele tundub ilmselgelt liiga kuiv ja liiga keeruline, et see yldse kuidagi kasulik v6iks olla. et ma julgesin teha seda, mida ma t6eliselt tahan. nyyd mul polegi vist midagi karta.
oikuikoledasti ma selle k6ik s6nadesse panin.
aga kyllap on veel aega et yhel p2eval osata sellest k6igest kokku panna ilusad read. seda ma usun. praegu olen hirmus rahul sellega, mis on siin, mu ymber ja mis on mu sydamel ja meelel.
t2iuslik t6elisus. t6de.

incubus-warning

tänasele päevale võib kohe varsti joone alla tõmmata, sest kõik, mis ma täna üldse teha tahtsin, sain tehtud. võibolla loen ja joonistan veel natuke, aga see on juba voodi-mode'il, seega teine asi. täna sai täis täpselt kuu aega minu siinolemist. läks üpris kiiresti, eks? hirmus. või tegelikult tore ja lõbus, aga hirmutav on see, kuidas aeg muudkui kappab omasoodu ja kõike me üritame sellega võidu joosta. ma küll tahaks aja kui selle väljamõeldud mõttetuse kõrvale lükata ja omasoodu tiksuda. aga ma olen liiga või piisavalt inimene selleks, et siiski oma tegemised aegajalt kellaosutite järgi sättida või arvestada kui palju aega, kas minutites, tundides või päevades mul ühe või teise tähtsa asjani on jäänud. pealiskaudne. kõige olulisemani on 13 päeva, aga see selleks.
koolis kipub järjest raskemaks minema, muuga saan hakkama, aga need differential equationsid veel niidavad mind jalust. aga küll händelin.
üldiselt, üldiselt, imetleb chidi end siin minu toas praegust peeglis, mis ta ise mulle andis, sest ma olen tüdruk, ja nüüd ilutseb siin ega suuda otsustada, mida oceanasse selga panna. naine!
igastahes, minu tegemised on vägaväga koolikesksed. üritan meie kooli kultuurilehele mingiseid artikleid ka vorpida, aga eks näis, mis sellest välja kukub. prioriteet on siiski kool ja see on äge, vähemalt senikaua, kuni ma seda naudin. kui enam ei naudi, küll ma siis mõtlen midagi välja.
olgu, olge nummiksid.

black gold - breakdown

lugesin just yksp2ev j2lle oma vanemaid blogiyllitisi. vaatamata minu lihtlabasele v2ljendusoskusele v6i millele iganes joonistab see k6ik minu moodunud aegade m6tetest, tunnetest, olemistest ja tegemistest t2iestit2iesti selge pildi. ja kui see kellelegi teisele kasulik ei ole, siis mulle endale kindlasti. see on nagu, see on mulle armas ja t2htis, see siin on minu elu v2ljendatuna s6nades ja kirjavahem2rkides. awesomeness.
aaaa, h2sti piinlik on see, et mul pole praegust t2pit2hti, sest ma pidin muutma oma keyboard settingseid, et mingiste programmidega (matamatamata) hakkama saada ja nyyd ma tahtsin just blogikirjutamise ajaks j2lle eestikeelseks teha oma klaviatuuri, aga see ei toimi enam. niiet, keele solkimine to the max.
koolis l2heb mul praegust yllatavalt h2sti, motivatsiooni, kirge ja huvi on endiselt ja see kasvab j2rjepidevalt y=4x sirgel. umbes nii. aga hoopis teeb mind murelikuks kellegi teise eluolu ja tegemised ja tundmised ja m6tlemised, aga mina saan hakkama ja ma tahan olla ja teha k6ike niiviisi, et teised ka saaksid. no v2hemalt need, kes mulle korda l2hevad.
kohekohe l2hen krisule bussivastu ja siis ta tuleb siia, ja teate, mis me siis teeme!? ohooo, siis me l2hme kuulame chase and status't.
rohkem ei oska midagi kirjutada, elan praegu oma elu aegruumis, millest iga m6istlik inimene saaks veel jutustada oma lastele ja lastelastele. aga see pole mu prioriteet. ma ei tea, kas ma kunagi sinnani yldse j6uan, et mul seda k6ike kellegagi jagada on. eks elu n2itab. ma ei saa vist yldse aru, mis mu prioriteedid on v6i mille nimel ma tegutsen, aga ma ei tea, kas see ongi k6ige t2htsam. ma olen endale, hetkes. teen seda, mida armastan ja ammutan endasse teda, keda armastan. ja muu on k6ik see muu.

interpol - pace is the trick

olemine on rahulik, rahulolev, kooline, või isegi mitte niii kooline, aga matemaatikane. mõnus.
täna käisin batuuditrennis, polnud nii lõbus kui ma lootsin. sesmõttes, et bouncida on tore, aga ma ei kavatse selle eest hakata hinge hinda maksma. ja taaskord pean nentima, et sport on kõike muud kui minu jaoks, mispärast ma pean end päev otsa veel väsinuna tundma, niiiviisi, et jalad värisevad ja üldse pole inimlik olla. mingit liigutamist on vist siiski vaja, aga mitte siukest, mis väsitab. hah, ma ausalt ei viitsi. ma ütlen, see sport on üks imelik asi. või no olgu, ma võin end väsitada ka vist, aga kui see pole lihtsalt meelelahutus siis peaks sellel mingi muu sihtotstarbeline eesmärk olema. ja vaevalt, et ma elukutseliseks batuudihüppajaks tahan saada.
aeg läheb endiselt kiiresti, praegu ma olen selle üle äärmiselt õnnelik, aga kui ma nüüd järgi hakkan mõtlema, siis tekib taas see tunne, mida ma tundsin kodus ka, et aeg tegelikult juba libiseb käest. tahaksin selle koha peale kirjutada nüüd midagi eepilist-lüürilist, aga ei saa hakkama.
imelik, aga ma hakkan vaikselt uk's, brittides ja kogu nende kultuuris või õigemini kultuurituses pettuma. usun, et siin on siiski veidi nagu eestiski, et londonis on asjad nats teistmoodi, kuidagi kultuursem, mitmekülgsem ja ägedam. nagu meil vist tallinnaga lugu on. aga siin väiksemas linnas on küll kõik nagu ühe puuga löödud, ausõna ma ütlen, odavad, lodevad, ülevoolavad ja üpris madalalaubalised. (karm üldistus, aga see on see, millise mulje mulle inglise noorsugu jätnud on, ja jah, muidugi on erandeid for sure) päris hirmus. kui ma varem mõtlesin ikka vahelharva salamisi, et tallinn või eesti oma nõukogude liidu ajalooga on läänekultuurist veidi siiski nagu maas, siis päris kindlasti mitte. meil on tõepoolest vägaväga palju, mille üle tõeliselt uhke olla.
ja nüüd mul sai pea tühjaks. täiesti mõttetu ma ütlen.

the sounds - home is where your heart is.
see lugu isegi ei seostu mulle kuidagi mingise eesti versus maailm teemaga. pigem nagu

summer rain in my face like snowflakes falling from space
it was so beautiful, and then i passed the mountains
i went coast to coast, and from star to star
that's how you learn, just who you are

päris oma brand-on-ile

kogu elu on bioloogia. kogu bioloogia on füsioloogia. kogu füsioloogia on keemia. kogu keemia on füüsika. kogu füüsika on matemaatika. ja kogu matemaatika on energia ning kogu energia on teadvus.
ma ei tea, kas ma seda väidet läbinisti usun, aga lõppu päris kindlasti. täna olid minu esimesed tõelised loengud. huvitavad, kohati on ikka raske inglisekeelset matemaatikat jälgida, aga mitte üldse nii hull. varsti läheb nagu libeda reega. kodus on hea olla. nüüd on soe ka, sest sihota parandas heatingu ära, ennem oli vahepeal veits jahe, aga mitte midagi hirmsat. nüüd on eriti cosy. kodus on nii hea olla, et üldse ei tahagi õue minna, jojo on juba päris solvunud, et ma siuke pidur olen. igastahes, mul ei ole üldse eluolu kirjeldamise tunnet. hoopis niiviisi.
"it has been said the first world war was the chemists' war, because mustard gas and chlorine were employed for the first time, and that the second world war was the physicists' war, because the atom bomb was detonated. similarly, it has been argued that the third world war would be the mathematicians' war, because mathematicians will have control over the next great weapon of war - information." kihvt eks. seda lugesin täna oma uuest juba lemmikraamatust. "the code book", see on meie cryptology kohustuslik kirjandus. huuh, kui ma selle krüptoloogia omale selgeks saan, siis ma olen küll kõikvõimas, ausõna. aga tõenäoliselt ei saa nagunii, because the solution of secret codes is a pursuit for a few. aga i'm really looking forward to it.

incubus - the warmth

adios! seniks, nime kumiss ja

me ei ole oma keha, mõistus ega emotsioonid. me oleme lõputu teadvus

nakupenda,

eile käisin oceanas. see on tõesti vägaväga suur ja vägaväga commercial. AGA, õnneks olid seal enamjaolt siiski fresherid ja mõnesid päris ägedaid karaktereid kohtasin. aga üldiselt oli sellesmõttes ikka joga, et kõik tüdrukud olid ülilühikestes üpris üheülbalistes kleitides, sealjuures olenemata mõõtudest või kehakaalust. ja eriti high-heeled. aga no see selleks, mina olin ikka oma teksade ja ketsidega, mõnus.
aga muusika oli küll siuke nagu mtv oleks lihtsalt käima pandud. aaa, üks saal oli äge, disco, see mulle meeldis, selline ägedam muss, aga siiski üpris kommerts.
igastahes, täna oli end inductionisse väga raske vedada, aga ma sain hakkama. ja kõik on igati hästi, toimib, esmaspäevast hakkavad loengud, homme on diagnostic quiz, ei tea, we'll see. ei tahaks küll mingiseid consolidate classe võtma hakata. kuigi vahel tuleks kindlasti kasuks.
hullult hea on endiselt olla, iga päevaga saan üha enam komplimente oma language'i kohta. isegi tutor ütles, et ma räägin väga head inglise keelt. võibolla hakkan lihtsalt harjuma, ei tea. aga see annab päris palju sellist confidence'i juurde. aahhhrrrr, mida ma teen, eesti keeles ei oska enam üldse sõnu leida. lollakas.
igastahes, inimestega on olukord siin selline, et jojo ongi vist nüüd päriselt mu sõber, see on nii äge, me saame eriti hästi läbi. teodora on potentsiaalne sõbrants. mitte, et ma meeletult pingutaks sõpruse soetamise nimel, aga nemad kaks on põhimate'id. siis on chidi ja silvester, nagu nad ise ütlesid, my big brothers. tegelt on nad housemate'id, aga igati armsad ja hoolitsevad. ja siis on veel muidugi john-t, ta on üpris igav, elab ka meie majas. niiet, ma olen ainuke tüdruk siin.
siis on veel moritz, üks saksa poiss, kellega me millegipärast saame väga hästi läbi, eile just naersime, et for some weird reason, we like each other. sesmõttes, et in person, sest ta ihaldab mehi nagunii rohkem kui naisi. ma ei tea, võibolla tunnen end sellepärast temaga kuidagi turvaliselt, ei tea, mis sellega on.
mmmm, ja siis, ülejäänud on vist rohkem sellised lihtsalt, kes vastu tulles tsau ütlevad. või ma ei tea ka, jah, i guess so.
igastahes, üldse ei oska mõislikku juttu valmis vorpida. eile oleksin tahtnud väga tallinnas olla, vahel igatsen kodu palju. või no ma olen ülimalt ja äärmiselt rahul sellega, mis on siin, sellega, et ma siia tulin, sellega, kuidas siin kõik vaikselt toimima hakkab. AGA, ma tahaks et kõik, mis minu jaoks on kodu, oleks koos minuga siin. võibolla ema-isa mitte, aga see ei loe, sest et ega keegi ei taha elulõpuni oma vanematega ju koos elada. aga ma mõtlen kõik seee muuu, mu armsad. saate vist aru küll. tahaks seda kõike jagada inimestega, kellega ma olen nii harjunud kõike jagama, aga no ilmselgelt ei saa ma oma blogigagi eriti adekvaatselt hakkama, nii ei saa ju jagada midagi.
kings of leon on siin nii mainstream, aga järgmisel suvel tahan reading festivalile minna for sure.

õpin swahili keelt ja kuulan disco ensemble'it.

qua hedi!

esimene nädal hakkabki juba lõpule tiksuma. mõnus. aeg läheb kiiresti, it has to. aga hakuna matata.
ilm on siin eriti ilus ja soe, nagu kesksuvi eestis. tõeliselt kadestamisväärne, ma tean. ülikooli campus on mulle iga päevaga üha enam meeltmööda. meil on siin oma kino, rääkimata klubidest ja baaridest ja eriti headest toidukohtadest, oma väike universaalne pood, isegi juuksur, pangakontorid ja muu kõik eluks vajalik. ja pealegi on siin hästihästi ilus, täna avastasin siinsamas student unioni hoonete ja school of mathematicsi vahel ühe eriti ilusa pargi. tõesti, ilus. lihtsalt, ilus. peaagu et idüll.
eile käisin jojo´ga kinos. linnas on päris mitu kino, kaks tükki on pmtslt ühes ja samas kohas, kõige ilusamas sadamas. see on tõesti ilus (kõik on mul hirmus ilus praegu). aga need on sellised väiksemad. ja siis üks on leisure world'is, seal on ka täiesti huge klubi, oceana, ja suursuur kino. pluss veel see kino, mis meil siin campuses on. linn on pindalalt hästi suur, umbes nagu tallinn. aga inimesi on vähem, niiet, natuke inimtühi on. kinosaalis näiteks oli peale meie umbes 4 inimest.
ja eile lõpuks nägin oma housemate'i, nad kolivad oma sõbraga alles pühapäeval sisse. aga nüüd on kuidagi soojem tunne jälle natukene. hästi armas neegripoiss on, sylvester, meditsiinitudeng, aga postgrad juba.
olgu, muud polegi kirjutada, lähen vist istun õues jälle natuke, täna on mingi houseparty marti pool, tema on see hispaania poiss, kellega ma juba lennujaamas tuttavaks sain, aga ma ei tea sellest veel suurt midagi. ja eks näis, mis õhtu toob. homme õhtuks on mul mingi pilet juba olemas. uhke.
ühesõnaga, mul läheb siin hästi. varsti suudan mingeid sisukamaid postitusi ka juba tekitada. aga praegu lihtsalt lahmin. nagu selle kasseti peal. lihtsalt lahmin. hah. jeei.

aaa, chase & status live'i pileti ostsin ka juba ära. mõnus. plektrumile tahaks täna tulla, aga elu on selline, et ei vea vist välja.

olge nummiksid,
lamb-gabriel

tänane hommik on ilus olnud. ärkasin täiesti sassis peaga, ma mõtlen, et juuksed olid sassis, ja padjanägu ees. aga ma tundsin end igati hästi. istusin maja ees trepi peal, tegin suitsu ja jõin kohvi, päike paistis lagipähe ja isegi pidžaamaväel oli soe.
praegu istun siin internetikohvikus, mõnus. ma ei teagi, mis täna tegema peaks, pärast lunch breaki vist lähen vaatan, mis mu international programmis ka toimub. ja siis ei teagi, mis õhtu toob.
eilne õhtu oli tore, minu uus sõber, jojo, on päris awesome. pole elusees näinud niiii laia nina ja niiiii suuri huuuli, aga see on see aafriklaste värk. hiinlastega hakkan harjuma. õnneks nad õhtuti välja ei kipu, seega all good. mul pole üldse erinevate rahvuste vastu midagi OTSESELT, aga hiinlasi on siin tõesti liiga palju ja nad on üpris antisotsiaalsed ja pealegi nad ei oska inglise keelt.
ma arvan, et aitab praeguseks. jojo lendas peale, äkki me võtame midagi süüa ja vaatame, mis edasi saab.hullult hea soe tunne on näha tuttavat inimest.

ma ei jõua ära oodata 5. novembrit, jaaaaaaaa. 40 päeva. all good. kõik toimib. täna on juba neljapäev. ja aeg vaikselt tiksub omasoodu.

seekord kirjutasin hirmus koledasti ja rutakalt. aga olen kogu oma lüürika mujale pannud. you'll see.

tsaudo

eile:

ma olen päris pahane, sest et heathrow lennujaamas pole ühtegi toimivat tasuta wifit. isegi need, mille nimi on FREE WIFI pole tegelikult üldsegi mitte freed. niiet ma siis kirjutan notepadi, sest et veidi igav on ja pärast uploadin selle blogi.
igastahes, tallinnas kiskus veidi nutuseks. üldse mitte minulik, terve riia lend oli nutune. tobe. aga ma ei saanud hakkama. nüüd on täitsa okeido olnud, siin on niiiiiiii kallis, lennujaamas kindlasti veel eriti, aga no misasja, 19.50 maksis bussipilet gatwickist siia. huuuh, sesmõttes, et minu majandamisoskuste juures läheb see kõik ikka üpris keeruliseks.
aga kõik on toiminud, ma pole kordagi ära eksinud. leidsin oma southamptoni tüübid ka üles ja nüüd ootan, et saaks bussile minna. enne pean oma landlordile ka kõne tegema, ma ei tea, kuidas ma sellega hakkama saan.
ostsin juba the timesi, veidi lugesin, aga väsitav on võõras keeles kohe kõik artiklid läbi lugeda, tegin sudokusi lõpuks.
heathrow lennujaam on sama suur kui viljandi, ausõna. tunne on imelik, praegust pole nukker, aga seda imelikku ootusärevust ka nii palju ei ole, sest kõik on just praegu juhtumas, aga üldse ei taba biiti.
mõtlen, et mis ma homme tegema peaks, kui ärkan. kõigepealt ootan muidugi põnevusega, et kui intrigeeriv mu elamine on. ehk et kus ja mismoodi ma üldse ärkan. AGA, sesmõttes, et tegevusplaani pole. hästi üksipäini on olla. mitte veel, et ma olen nii üksik või üksi selles diibis mõttes, aga hästi selline, et ma pean olema ise kõige targem iseenda tegemistes. kihvt, aga lõppkokkuvõttes natuke hirmutav ka.
aga noooooooooo ma usun, et saan hakkama. või no mis valikuid mul on.
selline tunne on küll, et ma olen lihtsalt paaripäevasel tripil. üldse mitte, et ma nüüd tulin ja jään. üldse mitte, et mul pole ju tagasisõidu piletitki. imelik, kõhe veidi.
pikaks venib see, aga on vist, millest rääkida.

mõndades inimestes olen ma nördinud. aga no vist on see teie oma mingine probleem. ma ei oska seda adekvaatselt hinnata, ma pole otseselt pettunud või solvunud, vaid lihtsalt, et mismõttes. saage üle. teised seevastu on imearmsad. anne, mu kallis, piret, emme-issi. kirsi, kamilla. ja kõikkõikkõik, kes on olnud nõnda head, nii head. kes tegid viimase nädala minu tõeliselttõeliselt time of my life'ks.
oma kogu võimalikkusest täiuslikus tasakaalus ma üldse ei räägigi.
aga ma tulen tagasi, loodan, et ta ise teab ja usub sellesse. mina usun. et ma tulen tagasi, aeg läheb kiiresti ja kõik toimib. see PEAB toimima, ma ei taha alla anda.

olgu,
siuke tunne, nagu stuck in a moment on mulle kirjutatud.
pean nüüd helistama minema, ei tea, kas saan hakkama.

olgehästihästihästi tublid.

sõnad ei taha end üldse genereerida.
üle pika aja jalutasin läbi kadrioru koju. naljakas, aga ma olin oma mõtetega nii hoolega ametis, et unustasin enda ümber ringi vaadata ja võin vaid hüpoteetiliselt öelda, et kadriorg on endiselt õhtuti väga ilus.
mida enam aeg edasi tiksub ja inglismaa üha käegakatsutavamaks muutub, seda rohkem tean ma, et see on ainuõige võimalus, kuidas praegu toimida oma eluga. see on nii õige ja siia jääda oleks nii vale. kõik on end ammendanud, eesti kui selline, oma väiksuses ja kitsuses ja kauguses. ma armastan eestit, see on mu kodu, siin on ilus ja nostalgiline. aga on aeg edasi minna. tallinn, oma kirevuses, oma kitsuses, oma melus ja samal ajal üksluisuses. ma armastan tallinnat ka, kõik need kauged nurgad ja südalinn ja melu ja elu, see on mu kodu, aga on aeg. ja inimesed, ma armastan inimesi oma ümber, nad on mu maailm, nad on mu elu, aga on aeg. laias plaanis on kõik end minu jaoks ammendanud. ma olen tõenäoliselt väiklane, kitsarinnaline ja tõsistes kompleksides vaevlev hing, kui ma nõndaviisi räägin ja usun, et mul mujal parem on. aga nii ma tunnen.

jätkan pealiskaudsusega. mainin lihtsalt ära, et meie freshers' weeki avapeol esineb tinchy stryder ja freshers' ballil calvin harris. sellesmõttes ikka uhke, kuigi kumbki neist ei kuulu mu lemmikmuusika repertuaari.
jaaaa, 17. september, ehk järgmisel neljapäeval, on minu ja kirsi ametlik ärasaatmispidu.
aides ja ansambel esinevad, ja hando ja kalle ja johann ja robert ja mihkel ja andreas mängivad plaate. ja kõik saab olema igati uhke. pakume omalt poolt kooki ja natuke kangemat alksi ja rockstari poolt on ka energiajooksi. niiet, huuh, kesiganes seda loevad, näeme järgmisel neljapäeval kell 2100 protestis. hurrrraaaa

tsauka, ja muusika on nostalgia
nelly furtado - i'm like a bird

tasapisi hakkab mu äraminek kohale jõudma. mõtted tiirlevad argiste asjade ümber, mitte enam nii palju pilvedes ja utoopias. unistus on saamas reaalsuseks. enne veel on vaja teha ja olla ja tunda. hästi palju, üledoooooosi, korraga ja palju. seda ma tahan, ammutada endasse kõike, mida siinsel mulle pakkuda on, et siis vahetult enne minemasõitmist aeg maha võtta ja mõelda ja seedida kõik ära. ja siis kõndida minema, astuda järgmisesse aegruumi ja sulgeda enda järelt uks.

elu on kahe teraga mõõk praegust. igal emotsioonil on teine, veidi varjatud aga täiesti selgelt eristatav külg. see on päris imelik ja naljakas asi, mida tunda. melanhoolsuse taga on ootusärevus, liblikate taga on juba ette igatsus ja nõnda edasi.

muusika on vahepeal jälle ühekülgseks muutunud.
kings of leon - fans on enimmängitud lugu mu pleieris
***
'cause England swings and they sure love the tales I bring

tahtsin paar päeva tagasi kirjutada süsteemist. maailmasüsteemist, inimkonnasüsteemist, sellest väidetavalt pealesurutud süsteemist, mida kõik tõenäoliselt kõrge intellektiga selge mõtlemisega inimesed kritiseerivad. see süsteem, milles me elame, mis meid kontrollib, mille orjad me oleme. süsteem, kus lokkab korruptsioon ja võim on kogunenud ja üha enam koguneb väikese ringkonna kätte, olgu nendeks illuminaadid, reptiilid või niisama dominatrixid. tõenäoliselt see kõik ongi nii, või tähendab päris kindlasti, bürokraatia vohab, meedia kajastab meile vaid vähest ja illustreeritud osa tegelikkusest, isegi haridus on ammu kaugel haritusest ja koolides õpetatakse seda, mida vähesed võimukandjad õigeks peavad. ülemaailmne diktatuur.
ometi on selline kord, see süsteem või misiganes asjaks seda nimetada võib, aastate, sadade, isegi tuhandete aastate jooksul selliseks kujunenud. ja seda on inimkond, ühiskond ise kujundanud. võib mõelda, et sellisele kontrollile alludes ei saa me iial olla vabad. jogajutt. inimene oma loomuselt esiteks on ori nagunii, aga see selleks. teiseks VAJAB inimene süsteemi. anarhia ei toimi. kolmandaks on inimesele sisse kodeeritud eneseteostusvajadus, mõned vajavad selleks võimu, teised lihtsalt tähelepanu. aga tahes tahtmata me soovime midagi saavutada. üksikud, väikene väljavalitud vähemus suudab seda teha ühiskonnast eraldudes. ahhhblaaaa, ma ei suuda oma mõtteid adekvaatselt edasi anda. AGA, lõppkokkuvõttes oleme me kõik mõnu ja rahulolu peal väljas. ja "süsteem" võib küll meid kontrollida ja igasmõttes halb olla, aga ega mingised tulnukad seda meile tekitanud pole. mingil põhjusel on see niii läinud. ja tuleb osata selles elada, end selles teostada ja kui me füüsiliselt olemegi süsteemi orjad, siis senikaua on hing ikka vaba, kuni me suudame tunda ja armastada, mõelda puhtalt ja selgelt, olla kirglikud, olla siirad.

ületoodang. muidu on päris ilus. reedel on anne sünnipäev ja laupäeval lähen helsinkisse ja teisipäeval tahaksin minna reaali aktusele. ja täna käisin empsiga krahlis matut kuulamas, ja aidese mike'i uuut bändi. ja kihvt.
rahulikolemine ja rahuolemine. i has it.

ükspäev ma olin õnnetu, ei teagi miks.
snow patrol - run, see oli seepäev viimane piisk karikasse. ilus, aga nukker.

nii on vist moodne, et kõigepealt teavitan blogi sellest, mida ma parasjagu söön. jäätist
kodus internet ei tööta, aga siin töötab, siin on üldse päris mõnna.
leidsin omale southamptonisse mingise korteri, see on küll veits kallis, aga vähemalt koolile lähedal ja vähemalt korras ja viisakas. ehk siis jeeeei, i has it.
nüüd oleks raha kõige selle jaoks vaja ka leida ja siis peaks hakkama inglisekeelset erialast kirjandust lugema, sest et ega seegi vist elu lihtsaks ei tee, aga natuke aitab ikka.

tallinnat armastan ma viimasel ajal ütlemata palju, niiviiisi, et vahepeal saan paariks päevaks kuskile metsa või teise kohta ja siis olen jälle siin. igapäev, linnnnn, vanalinn, melu ja elu. ma armastan seda, niiviisi, et see on tasakaalus, melu ja rahu, elu ja melu. melu ei ole elu, rahu on elu, kirg on elu, melu ei ole kirg. kirge ei tohi melu sisse ära kaotada. ma räägin alati ühtedest ja samadest asjadest.
eile oli rõõmus ja hea, päevane ema bläkk, no see selleks. aga õhtu, linnahall ja linnahalll, tervitan ennekõike erinit. sest et see on tore, et sa lõpuks saad reaalselt ikka tuttavaks ka inimesega, keda sa tegelikult tead ja tema teab sind ja kõik tuttavad on ühised ja teid aetakse alalõpmata sassi, aga sa ikkagi ei ole ta tuttav. siis oli lege protestihäng, aga mihklil oli sünnipäev. ja eri lömastas mind veidi. aga paula, paula. järgmisel suvel me naerame koos palju. me näeme ja elame. seda me teeme. aga enne läheme me mõlemad uk'sse kooli. ja siis sõime matuga vabakal burksi, niii äge. anty-gravity, siin sa ju oledki.
täna lähme kirsilllaga mihkli sünnipäevale mustakale. rõõmus.

pink on üliäge. dear mr president ja glitter in the air, vahelduseks võib ju poppi ka kuulata.

söön maasika toormoosi ja olen hirmus õnnelik. jah, olen vist õnnelik. või rõõmus. mingised asjad nagu närivad ja häirivad ja ma ei oska neist mööda vaadata, neid lahendada ja lahti harutada, neid iseendale selgeks teha. segadus. aga kõigest sellest segadusest seisab minu õnnelikolemine igatahes sõltumatuna kusagil kõrgustes.

sügis on nüüd selge, ma tean, mis must saab, tean, kus ma olen. sellesmõttes on kergem olla. aga sellesmõttes on hirmus raske olla, et nüüd jätangi kõik siia maha. jätan kõik ripakile ja laokile ja saan UK elanikuks. huvitav, kas ma veeel eestis kunagi üldse end kellegagi või millegagi seon. kolme aasta pärast lõpetan baka, siis ma tahaksin londonisse minna, või veel kusagile kaugemale. ma ei tea, ma ei tea, kas ma saan õnnelikuks, aga ma tean, et see on mu elu, ainult üksainus võimalus mu hingel elada sellises inimkehas, kus kõik meeled on alles terved, mõistus funktsioneerib ja süda ajab tunnetest ja emotsioonidest üle. ei tea, kas mu hing sellist võimalust veel saabki.
peab joonistama ja kirjutama, motivatsiooni ja inspiratsiooni ju vist isegi on. või mis vist, päris kindlasti on. mõnus. tegelen nüüd NÖÖ asjadega üleüldse, asjalik.

the streets, mmmm, dry your eyes ja it's too late.

koolisegadus on endine. idüll on ka endine.
eilne clazziõhtu oli kena, tsivliiseeritud ja mmmõnnna.
mõned muudkui tormavad. eks ma ise olen ka tormanud ja rahutult ringi jooksnud pikka aega. rahutus asendub vaikselt rahuga. rahutus pakub vaid meelelahutust kõrvaltvaatajale ja meelehärmi enesele. rahu.
leidsin oma arvutist hirmus palju muusikat, mis oli kuskil kaustades igalpool laiali, foobari artistide nimekiri on kohe kordades pikem. mõnna.
elektrot on pleieris viimasel ajal sama palju kui rokilapsemussi.

snow patrol - chasing cars.
nii olen, nii tahan olla maailmalõpuni.

tegelikult mul ei ole praegu vaba hetk, mida ära kasutada blogi kirjutamiseks. tegelt oleks vaja kasulikke asju teha. aga blog on ka tähtis.
naljakas, et mõned inimesed, kes mulle üpris palju korda lähevad, on mu elust täiesti kadunud. kus te olete? joosep näiteks.
aga muidu, muidu on ideaalne idüll. jahjah, ideaalne idüll, see kõlab juba nii ilusasti, et ainuüksi selle sõnapaari välja ütlemisel tekkivad helilained väljendavad just nimelt nende sõnade taga olevat. täna armastan ma elu üle kõige, just seda sama, siin ja praegu. aeg võiks natukeseks peatuda. ja siis jälle edasi minna, praegu võiks peatuda, et saaks viivuks veel ammutada seda ideaalsust enda sisse. või immutada. immuti.

rohkem ei ole mul vist üldse midagi öelda. kohustusi armastan ma ka. mõnus. vaikselt neid tekib.

chocolate puma - always and forever, jeeei, hed kandi kogumikud.

ma ei haletse kedagi ega kahetse midagi. samal ajal põlgan ma ennasttäis olemist ja rõhuvat üleolevat suhtumist. seda ma põlgan. külm ja jäik olen vahel.
mu elus on hirmus palju romantikat. see on mõnus, tallinn on mu romantika. ja järgmistel lähipäevadel selgub, kas ma olen oma elu suurima dilemma ees või mitte. kool! romantikajutt jäi pooleli. kõik need öised jalutamised/jutuajamised kadriorus, neid on ju olnud sel suvel nii palju. need on olnud erinevad, erinevate inimestega, erinevates meeeleoludes ja erineva atmosfääriga, aga need on olnud üks osa minu tänavusest täiesti kindlasti väga meeldejäävast suvest. siis need katused, kõik need katused, mida tallinn mulle pakkunud on, millede otsa olen ma juba roninud ja veel avastamata katused, kuhu kindlasti lähen. need on teine romantika. ja vanalinn ja kalamaja ja hundipark ja europark ja ilusad, väga ilusad inimesed mu ümber. ja viljandi on ka mu romantika. folgiviljandi on hoopis midagi muud kui päris viljandi. folgiviljandi oli eelmisel nädalavahetusel. nüüd tuleb see päris viljandi, see minu viljandi.
ma usun juba ette ära, et need kolm päeva saavad olema ennastunustavad, rahulikud ja armsad, kindlasti mõtlikud, aga samal ajal loodetavasti ka ühed meeldejäävamad kolm päeva sel suvel, seda ma usun. peaasi, et ennnastunustavad, maailmaunustavad, unistavad.

kings of leon - manhattan või misasja, keda ma petan, terve kings of leoni viimane album on hingemattev. epiteedid domineerivad

let's dance in style,
let's dance for a while.
heaven can wait,
we're only watching the skies.

kirge oleks hirmsasti vaja ja siis pühendumist ja usaldamist ja siis armastamist. sama vana jutt jälle.
kirg on tegelikult olemas, aga see on kõige keerulisem ja raskesti händelitavam kirg üldse. inimesed. minu inimesed, teised inimesed, võõrad inimesed, fantastilised ja ulmelised, utoopilised ja väljamõeldud inimesed. kõik need karakterid, need mõtted, need tunded, need võõrad ja samal ajal niii äratuntavad või hoopis arusaamatud maailmad. see on mu kirg.
sellepärast on raamatud ka ägedad. ükspuha mis fiktiivne jutt ka pole, ilukirjandus ja täielik fantaasia, on üks teos siiski kõigest autori portree ja pakub võimalust saada tuttavaks juba võibolla kümneid, võibolla sadu aastaid tagasi surnud inimese ja tema maailmaga. või lihtsalt kellegagi, kes elab hoopis teises paigas teistsugust elu või hoopis kellegagi, kes elab samasugust elu.

let us die young
or let us live forever.
we don't have the power
but we never say never.
sitting in a sandpit
life is a short trip.
the music's for the sad men.

nüüd on vaja vaid valemit, kuidas igavesti elada. küll ma varsti välja mõtlen.

umbes 10 minutit on aega, enne kui poiskad mulle oma mikrobussiga maja ette lendavad ja siis me viljandi poole ajama paneme. sel aastal on mul plaan minna sinna kuulama head muusikat, käia vanaemat haiglas vaatamas ja olla kultuurne, mitte töllerdada mööda linna sihitult ringi. ahjaaa, ja isaga ka tsillida.
saan aru, et see, mis ma nüüd ütlen, kõlab ürpis imelikult ja pealiskaudselt, aga ma sain täna sõita tõenäoliselt kõige ägedama, võimsama ja uhkema autoga oma elus. huuh, sõit polnud just sujuv, aga hirmus kiire selle eest, kõrvad läksid lukku nagu lennukis. mclaren mercedes. uksed käivad niiiviisi üles ja no vaoouuu. ahjaaa, ja eile käisin ma oliver kruuda tütre sünnipäeval. see oli päris weird.
elu läheb, meluselt endiselt vist. nüüd nädalavahetus viljandis kõlab ka tegelikult ju väga tühjalt. aga samal ajal on vist asjad paremini tegelikult. ma enam võibolla ei mõtle halbadele asjadele nii palju, mõtlen headele, koolivariandid hakkavad ka mingit kuju võtma ja isegi töö. või more like, ma ei mõtle üldse, ma lihtsalt elan ja naudin olemist hetkes, neis hetkedes, mil ma olen rõõmus, mil mul on hea ja turvaline, ja neis hetkedes, mil mul on põnev ja mul on lõbus, mil ma olen elevil ja ootusärevuses. siinkohal tervitan matut.

jeeeej, nüüd ma jooksen kiiresti koeraga õue ja siis viljandisse.

phoenix on nii mõnsa ja indie on nii mõnsa.
tsaudo.

elumelu ja meluelu. tühi, niii tühi on see kõik. aga ma vist juba eelmises postituses rääkisin sellest.
seis on endiselt sama, kool ja sügis on praegu üks suuur udu, natuke nagu utoopia, natuke nagu must auk, aga pigem nagu udu siiski. praegune olemine on lihtsalt kiretu. kui pole kirge, emotsiooone, armastamist, kasvõi tõelist kurbust, pisaraid, viha, kadedust või lihtsalt niiisama rõõõmu, siis ei ole vist midagi peale hakata, võib neid vaid oodata. eks ise saab kindlasti manipuleerida ja mängida ja tekitada neid enesele, aga mina kui algaja-inimene ei saa vist sellega hakkama.

lisaks sellele on elu minuga endiselt ebaõiglane, sellistes kõige lihtsamates tegemistes ja juhtumistes, aga ka inimestevahelistes suhetes. viiimasel ajal jään mina alati mustaks lambaks, selliseks pooolidioodiks, kes peaks mingil põhjusel olukorras süüdi olema, aga tegelikult ei ole seda sootuks.

ma mõistan, et see kõik on halamine, ulgumine, vingumine, mõttetu rahulolematus sellega, mis sul on. aga ma ei oska teisiti, ma ei suuda elada tühja elu, ilma et ma selle tühjuse peale ei mõtleks, ilma et see mind ei häiriks, ilma et ma pidevalt ei üritaks mingit eluplaani paika panna, targemat, soojemat, ambitsiooonikat, aga kindlasti soojemat. praegu on niii külm.

incubus - drive, ma ei tea, äkki ma olen sellest loost juba rääkinud kunagi oma blogis. aga no vana hea incubus. üks teine lugu meeldib mulle veel rohkem, aga seda ma ei saa siiia kirjutada, muidu pärast on jällle mingine furoor lahti.

kena kesknädalat teile

mu arvuti akujuhe oli täiesti katki, sellepärast oli ka minu ligipääs internetile ja blogile piiratud mõnda aega. nüüd on see korras, nüüd ma saan välja helistada ja nüüd varsti, uuel nädalal peaks ka finantsolukord rõõmsama külje keerama.

tegemised-olemised-mõtlemised-tundmised ehk elu on viimasel ajal olnud, hmmm, mitmekülgne?! ei, pigem nagu. mitmepalgeline.
täna ma enam ei mõtle, täna ma olen unine, aga tegelikult vist rahul ja rahulik enamvähem.
aga terve nädal on olnud täielik eksistentsiaalne kriis. päevased ajad on deborid, õnnetud, nukrad, samas mõtlikud ja kuidagi ikkagi kasulikud. õhtused ajad on lõbusad, ägedad, seiklused, samal ajal nii tühjad ja kasutud.
eilne oli kuidagi teisiti. päeval oli teater, RAAAM ja "vahepeatus". hüüru mõisas. näitlejatöö oli hea. aga sisu, sisu jäi mitte otseselt püüdmatuks, aga mingit kustutamatut jälge ei jätnud. natuke selline, igaühele arusaadav, elementaarne elufilosoofia, aga samas see kadus kuidagi udusse ja hämamisse. aga sellegipoolest üpris nauditav. tervitan ukut.
siis tulin linna, käisin tiiru protestist läbi, sest et mul oli tarvis arvutit ja internetti, aga kui ma koju jõudsin, tuli välja, et mu oma arvuti on ka täitsa okeido. tervitan priitu.
siis viis emps mind pirita randa ujuma, ise läks ta monsaga jooksma pirita jõe orgu, niiet ma jäin sinna randa täitsa üksi. aga see oli hirmus hea. ainult et ma jäin kaaluma, kas ma ikkagi tahan ujuda, sest tuul oli õhtul juba päris külm ja pealegi ei usaldanud ma oma asju rannale vedelema jätta. aga siis tulid mingid tüübid, kaks oli neid, kes tahtsid ka ujuda ja palusid, et ma nende asju valvaks ja pärast vaatasid nemad minu tavaari. ja siis me saime nendega sõpsudeks ja istusime veel mingi tunnikese rannas, rääkisime juttu, nemad tegid piipu. armas oli.
sain koju, oligi õhtu. deitisin üle saja aasta jälle merkaga, jalutasime linna, tahtsime purjelaevu vaadata, aga meid ei lastud üldse sinna admiraliteedibasseini ligigi. siis me hoopis otsustasime, et lähme krahli. käisime korra ruvepoolt läbi, siis printisime hostelis flaikusi ja siis mõtlesime, et võtame protestis ühe siidri. seal oli kogu tavaline bande, ossu tuli ka sinna ja isegi meiega krahli.
pidu oli vahva, korraks nagu oli inimesi palju, aga siis juba vajusid laiali varsti kõik.
lahkusime prasnikult. passisime sveniga veits aega laferme's ja siis otsustasime patareisse minna.
see oli imeline, see oli lihtsalt ilus. korraks jälle olin ma vist õnnelik. hetkes olin õnnelik. kui ei mõtle, kui lülitad välja kõik, mida pole siin ja praegu, minu silmapiiril, kui kõik see kõrvale jätta, siis ma suudan olla õnnelik. päikese all, mere ääres, kuulan head mussi ja olen koos ilusate, ägedate inimestega. kell üheksa jõudsin koju, keerasin kerra ja kell üks sõitsime emaga juba rohuneeme mere äärde. mõnu. tervitan sveni.

hetkes, täna hommikul sealsamas suutsin ma õnnelik olla. muidu ma ei ole õnnelik. muidu on mul vaid külm tühjus. see on traagiline, üledramatiseeritud veidi, aga nii ma tõesti tunnnen.
kui mathias küsis mult ükspäev, et mis sa arvad, kes sind kõige rohkem igatsema jääb, kui sa ära sõidad, siis ma jõudsin selleni, et mind jääbki vist igatsema ainult mu ema ja kass. kurb tõsiasi.

coldplay-the scientist on täielik nutukas. aga ainult JAH, JAH, JAH.

minu õnnele ja õnnelikkusele paneb saatus korralikult näkku. kui te veel ei tea, siis eile suutsin ma murda ära oma jala. pöialuu. täna suutsin ma selle duši all täiesti läbi leotada, selle kipsi. kuigi kilekott oli jala otsas, aga kuskil vist oli auk sees. niiiet ma pidin kipsi hooopis ära võtma ja see, mis sealt alt välja tuli ei kannatanud vaatamist ega kriitikat. see oli niii jälk, et ma ei suutnud ise oma jalga vaadata. varbad kõik sinised ja pool jalga mustjas lillla, väkk. detaile pole vist tegelt ju vaja.

ja nüüd siis pmtslt olen ma koju aheldatud, sest et ma ei saa jalga maha toetada üldse. ainult ühe jala peal saan hüpata, aga kaua sa niiviiisi jaksad. eks. ja mind nii häirib, et ma ei saaa VÄLJA.

aga need hommikud, need on niii ilusad. need on mu lemmikud. ilmselgelt.

ja eraelu, see on ju midagi väga isiklikku, väga privaatset. ma ei mõista inimesi, kes seda eksponeerivad. kõigile kõikvõimalikel viisidel.

olgu, mida ma torisen. olen tige ja õnnetu. aga ainult selle jala pärast, muidu ma olen päris rõõmus

ma olen õnnelik. ma olen tõesti vist õnnelik. täna olen õnnelik. mitte lihtsalt rõõmus vaid õnnelik. üle pikapikapika aja. õnnelik. nagu päris, nagu filmis.

möödunud aegade vaim küll kummitab ikka vahelduva eduga. ma ei lase end sellest häirida. enam see ei domineeri. mind, mu mõtteid, mu tundmisi.

418 redhoti lugu, jeeejo

veider ja valus on vaikselt kõrvalt jälgida, kuidas mind kellegi elust kustutatakse. järk-järgult kaotatakse mind ja asendatakse uue ja ilusaga. see on valus, samas arusaadav. ja kui palju ma ka ei pingutanud, olen sellega leppinud. kõige selle teeb aga vastikuks see, et sealjuures mõistetakse mind hukka. minu elu, minu tegemisi, minu olemisi. see, et mul pole seda ilusat rahu, seda kõikeunustamapanevat rahu, seda harmooniat, seda ilu, see on ju mu traagika. aga ma mõistan seda isegi. ja keegi, kellel kõik see on olemas, ei või mind hukka mõista. ja pealegi ei salli ma kitsarinnalisust. muidugi on pealiskaudseid inimesi, muidugi on meie ümber palju tühja müra. meie kõigi. aga ühel pole õigust otsustada, kes on tühi ja kes mitte. see on ju vana tõde, et inimesed on erinevad ja igaühel on oma võlu. okei, kõigil siiski mitte. aga mina isiklikult tean vaid ühte võlutut inimest, mul pole huvi teda tunda. naudin mõnuga võimalust tunda erinevaid inimesi, suhelda erinevate inimestega, õppida suuremal või vähemal määral tundma erinevaid inimesi. see teeb targemaks, mind igatahes. kõik tähtsad asjad, mis ma üldse kunagi õppinud olen, on teistelt. mitte raamatutest, vaid teistelt. vahel emalt-isalt, vanaemalt-vanaisalt, vahel sõpradelt, vahel tuttavatelt, aga vahel täiesti võõrastelt.

tahan jälle usaldada, armastada, pühenduda. tahtmine on taevariik, saamine teine asi. aga lootust on.

teadsin, et sellest tuleb üks pikk ja loll pläma. aga kirjutanud ju pole ammu, kirjutada on vaja. minul on vaja. ma armastan kirjutamist. üldse peaks rohkem kirjutama, paberi peale ja pastakaga.

ringisõitmist on palju olnud. oli ju berliiin, siis oli jaanipäeva ekskursiooon lemmes ja saaremaal, nüüd tulin tartust. elu kisub päris segaseks. ma mõtlen et väliselt. muidu usun, et seespoool tuleb rahu jälle. eks ta tuleb, ega ta tulemata jää.

ainult et mul on hirmus kahju, et nüüd vist, tegelikult juba ilmselgelt mõnda aega, ei ole mitte mitte kedagi mu lähedal, kes minust jäägitult aru saaks. kes saaks aru, mis on sõnade taga ja ridade vahel, mis on rõõmu taga peidus, kas see on veel suurem rõõm või on need hoopis pisarad. ma tegelikult ei tea isegi.

eks ta ole, see kustutamise asi ikka. ilmselgelt, ma polnud mitte keegi, ma polnud see, ja gorecki oli algusest peale vaid sõna.

suvi
rõõmus
ka
sõnakordused

berliiin. imeline, äge. tõeline lääne-euroopa suurlinn. parim klassireis, mida tahta. parimad inimesed, küll väikeste mööndustega, parim klassijuhataja, parim tairi ja parim katrin. muud ei oskagi tahta. ausalt.
nüüd viimased kaks päeva tallinnas on olnud ka täitsa toredad.
eile, eile oli kolmapäev. käisin johhiga söömas ja vedelesime lollidemäel ja mõnna. jaa, nägin mysticu poe ka ära. siis oli robi, siis korraks chocolaterie, siis kodu ja ema, jeeei. hurra, lõpuks nägin empsi ka. siis läksin uuesti linna, maandusime levikasse ja siis oli maailmapikim kojujõudmine, absurdikas. vandaalitsemine, täielik pidurdamine ja purjus poiskad. tegelikult mul oli äge.
täna tuiasin pool päeva poodides, kleidipoodides ja fotopoodides ja jooksin koolivahet. johann oli õnnetu, aga numps. usk, usk on ju olemas. minul on. siis oli robi ja siis kristjan ja siis laulev bioloogiaõps. natukene tundsin end halvasti, ei osanud kuidagi olukorda parandada. eks asjaosalised ikka teavad. aaa, kirsi oli ka vahepeal. aga kirsi oli õhtul ka ja viigikommid ja viigitee ja viigirummkoola. ja siis oli evatimokristjananukarlandreskirsi ja popular. siis mõtlesin, et lähen koju, aga siis oli hoopis sven ja me läksime anukuurme poole. see oli üks veider seltskond, ma ei lasku detailidesse, liiga privaatne, aga tõeliselt khmm. veider olemine. samas kena omamoodi.
ja nüüd on kodu. süda nagu läigiks veits, aga samas on kõht tühi. ei teagi, mis tegema peaks.

täielik stresssivabadus, mõnu, ilu.

the time we shared
it was precious to you
all the while you were dreaming of revelry

nii ilus lugu, panin selle ainult omasse konteksti.

armastage, ja uskuge, uskuge armsatesse. vähe lollakas motivatsioonikõne, selline labane. aga ausalt, usk. usk on hirmus tähtis. endasse, oma südame ja -kõhuhäälde. ja armsatesse.

and i find it kind of funny
i find it kind of sad
the dreams in which i'm dying
are the best i've ever had
i find it hard to tell you
'cos i find it hard to take
when people run in circles
it's a very, very
mad world

tunne on imelik. olen selge ja endas kindel, aga tunne on imelik. mitte sassis, aga imelik. täna oli üks veider päev, hea päev, anne on ikka südames. kirsiga oli nii armas ja tore. joosepit nägin. ja õhtupoolik oli ka mõnus. aga vaatamata sellele kindlustundele, mille ma olen enesele loonud, vaatamata sellele on ikka tunne kuidagi veider. mitte õnnetu, aga rõõmus ka mitte. eks elu näitab.

reede
fotoluks, hesburger, piljard, kodu, fotoluks, piinlik, aga tore, rotermann, bedwetters, kodu, mõnu
laupäev
kodu, kareli kodu, ps ja gta, kodu, protesti esine, kolmjalg, viik, protesti esine, jäpsi kodu, kõik mälus, kirsiga kained, rõõm, protest, rõõm, kodu
pühapäev
kodu, kafka, kolmjalg, protesti esine ja hostel ja jutuajamised hediga, viru inn ja tanel, sven, kohv, rõõm, kodu
esmaspäev
uni, sven, magic, toit, mõnu, josephine, chocolaterie, kohv, mõnu, kodu.
nüüd ma siis nüüd istun siin, ja mul on nii hea olla, tsättisin emaga, panustan endiselt paljudele ilusatele riitele ameerikamandrilt ja lähen varsti linnapeale.
saan svenilt terve hunniku häid filme ja hakkan neid nautima.

mul on tõesti hea olla, nii hea.

töövõit
eneseuhkus
eneseväärikus
võit

kings of leon

ei tea, kas peaks kuulama oma mõistust või käituma nii nagu süda ütleb.
mõistus on korduvalt juba puusse pannud ja ometi tahan ma teda ka praegu uskuda. ometi tahan ma mõelda, et südame järgi ei saa, ei tohi ma praegu olla.

i wouldn't trade the pain for what i've learned.
jeeei, lemmiklaulurida.

tõsine on olla, magasin pool päeva maha ja edasi vedelen tõenäoliselt ülejäänud päeva ka õhtusse. tavaliselt olen ma hommikul ärgates nagu puhas leht, rõõmus ja naiivne veidi, aga rõõmus igatahes ja õhtuks kogunevad emotsioonid mu peale ja joonistavad mingi pildi. praegu on natuke teistmoodi, eileõhtused mõtted ja tunded pole kuskile kadunud, vaid on nagu seismisest veel veits käärima ka läinud. ma ei tea, mis see on, aga hea ju vist ei ole?!
ma ei tahagi eilsest päevast üksipulgi rääkida, see kisub nii pealiskaudseks ära. aga olemine ja enesetunne vaheldus päev otsa päris kiiresti. kui koju jõudsin, sai ahastus must täielikult võitu. ma ei osanud üldse kuidagi olla, kuidagi reageerida. ja ma pidin tõdema, et kahepalgelisus rules the world ja seda on peidus ikka kõikjal, isegi seal, kust seda oodata ei oska. aga teisest küljest, on olemas väga häid inimesi, liiga häid inimesi ja nende inimeste nimel või eeskujul peab pingutama, et ise ka parem olla. mina kaldun pigem ikka pealiskaudne olema.
vaikselt leian ja avastan ennnast, nii head kui halba. vaikselt suudan üle olla sellest, mis pole minu asi ja kuhu ma tegelikult ei kuulu. vaikselt otsin üles jälle omainimesed, minuinimesed. ja vaikselt vaikselt, rahu on mul juba praegu.

massive attack-unfinished sympathy on nii äge lugu. ainult et ma ei suuda ise millestki või kellestki mõelda kui seda kuulan

hommikul on ülimõnus blogi täita. keetsin omale praegu putru, jeeei. aga seda tuli liiga palju, no vähemalt on söödav. missealikka. viin täna veel igast õpikuid ja raamatuid kooli, siis vist tsillin linnapeal. aga sellest, mis ma täna tegin, räägin homme.
eile hoopis oli ka päris mõnsa päev. lugesin pool päeva ja siis läksin sain anna ja ossuga kokku ja siis me tsillisime kirsi töö juures viigis. ja kirsiga tegime deitimise plaane. ja siis ma läksin joosu töö juurde ja passisin seal veits ja siis tsillisime meil. või no mihkli ja johanni juures. ja siis ma tulin koju. ja millegipärast oli mul väga hea tuju. tegelikult ma tean, miks oli. joosep näiteks teab ka ja siis ma veel öösel lugesin ja lõpuks läksin liiga hilja magama.
sain johannilt tema vanad ja veits katkised kõrvaklapid. aga on ütlemata hea tunne valida jälle oma pleierile musssi. niiet nüüd ma olen igast head mussi läbi kuulanud, õhtu ja hommikuga.
aga kõige lemmikum kogu sellest segasummasuvilavirrvarrist on.

Hearts gone astray
Keeping up when they go
I went away
Just when you needed me so
You won't regret
I'll come back begging you
Don't you forget
Welcome love we once knew

Open up your eyes
Then you'll realize
Here I stand with my
Everlasting love

U2-everlasting love

olgeilusad

üritan nüüd stabiilset blogirütmi hoida. teeb endale ka elu ja asjad ja mõtted ja tunded selgemaks. eile oligi tore päev, täpselt niiviisi, nagu ma pühapäeva õhtul lootsin ja ootasin.
tassisin õpikuid kooli kõigepealt. siis läksin tsillisin üksi bastionis. võtsin päikest ja lugesin kafkat. see on hämmastav, kuidas tõepoolest ajaga muutub väga oluliselt iga raamatu tähendus ja iseenda suhtumine sellesse. see on tõesti äge. bastionis piilusid mind terve aja mingid väiksed poisid, see kulmineerus sellega, et nad hakkasid mu poole asju loopima, näiteks lahtiseid veepudeleid. aga ma ei saanud üldsegi pahaseks.
siis ma trippisin nats baltas ja läksin loomaaeda. troopikamaja ja roomajatemaja olid küll kinni. aga muidu nägime kõikilooomi. elevants eputas ja tiigrit nägime ja puumat ja leopardid edvistasid, karud tudusid. no igast ägedaid loomi oli. tervitan timot.
siis ma läksin hoopiski suurhalli kossu vaatama. ma korraks kahtlesin, et kas see on ikka hea otsus, sest et mul pole rahaseisud just kiita, aga ma olin lõpuks väga rahul, et siiski nägin seda mängu. kalev ju võitis ja kõik uhked asjad. see oli tõesti kihvt. ainult et need tantsutüdrukud olid veits jogad. aga sellest pole hullu. siis trippisin sealkuskil, ma ei teagi, mis linnaosa see on. aga sisuliselt tegime harku järvele ringi ümber. ja siis oli õhtu ja kodulebo ja mõnus. tervitan mathiast.

pink-chrystal ball.
nii ilus lugu, mulle meeldib see uus album väga, tegelt on sealt teemasse praegu hoopis kaks teist lugu, aga ma ei taha neid kuulata enam, ma ei taha neist midagi teada. ma tahan ilu.

vahelduseks sellele emodiiplusele peaks kirjutama lihtsalt oma tegemistest. juhuks, kui keegi peaks olema huvitatud keskpärase üheksateistaastase tüdruku tegemistest tänases eestis. võin näiteks lühidalt rääkida oma nädalavahetusest.

to begin with, reede hommikul oli ajaloo eksam. see oli lihtne, võibolla oli asi selles, et ma tõesti õppisin selleks. aga see oli elementaarne ja lihtne. siis, mmm. pärastpoole reedel tsillisin lasnamäekettos. kareli ja tema 9 sõbraga. mängisime kossu ja rääkisime juttu. see oli änks. vahelduseks mõnus igatahes. õhtul reedel tsillisin protestis, siinkohal tervitan siimu, sveni ja tanelit.
laupäeval, käisime bastionis tsillimas johhi ja joosepiga. joosep on tõesti tore poiss, minu lemmikinimeste listi topis päris kindlasti praegu. nõelusin ta pluusi ja sõime igast mantsi. ja see oli ülimõnus. õhtupoole olime eri residentsis, siis käisime hediga lõbusal kesköödiskol. teenisime vaid kasumit. küll see kõlab hästi. ja siis oligi läbi mu õhtu. tervitan hedit. ja joosepit.
tänane, tänane oli supermõnus. algus oli kehvapoolne. mõtlesin, et lähen päevitan siinsamas maja juures muru peal. ja siis mul tuli tõenäoliselt mingi heinataime vastu allergia ja mu jalad kõht ja käed olid paksult ülisuuri nagu mingiseid nõgese või sääsepunne täis, see oli õudne ja ma pidin tuppa tulema, õnneks need läksid ära. siis ma läksin tsillisin kadrioru pargis, üliarmas oli. siis ma nägin annet ja kirket ja silviat. ja ma igatsen annet nii väga tegelikult. ja siis ma läksin tsillisin rannas kuni päris õhtuni, üheksani. seal oli ka tore, egert ja ott ja kristjan ja robi ja kõikpoiskad ja tore. aga tervitaks veel joosepit.
ja nüüd ma tsillin siin kodus ja kuulan mõnusat eesti popmusssi. ei mõtle elu üle järele, ei mõtle midagi, mõtlen, et homme tuleb vist üks äge päev.

When you try your best but you don't succeed
When you get what you want but not what you need
When you feel so tired but you can't sleep
Stuck in reverse

When the tears come streaming down your face
When you lose something you can't replace
When you love someone but it goes to waste
could it be worse?

edasi läheb see lugu ilusaks. nagu muinasjutt, nüüd ma ootan oma chris martinit, et minu lugu ka sama ilusti lõpeks. jeeeei. varsti ma usun.

adidasbandidas

nii häbitu ja nii ebaõiglane

peeglis on keegi. katki

õhtuks kisub ikka nutuseks

hiilgav isolatsioon. nagu inglismaa enne ja usa pärast esimest maailmasõda. ajalugu näitab, et see on edukas, usun, et toimib ka praegu.
kodus on mõnna. ilmselgelt liiga palju kohvi ja muid hambaid-koledaks-tegevaid aineid. aga missiis. kodus on mõnus. loomad pole mind veel tigedaks ajanud. nad on ainukesed, kelles ma pettunud ei ole.
muidu on ikka, terve maailma peale solvunud ja pettunud, või misasja, inimestes ikkagi pettunud. aga sellest pole tegelt hullu. ma toimin iseendaga kahekesi ka päris hästi. õues on ilus, siis ma hoopiski õpin rõdul. teate küll, värske õhk teeb tervisele head. ja mõistusele. ja südamele. sellesse ma usun. suvi on käegakatsutav. reedest algab mu suvi. päriselt ja ametlikult. ma endiselt panustan kõige ägedamale suvele.
ja mmm, muud nagu polegi. midagi ei toimu, midagi ei toimi. või no, mina, mina toimin. siinsamas kodus, üksinda, sest kass ja koer ei lähe ikkagi pärisseltskonnana arvesse. mis üldse läheb pärisseltskonnana arvesse? mis üldse on päris? aga mis õige on? kas päris on õige? diiplus võtab võimust.
paar päeva, paar õhtut olen tundnud ennast õigesti. vahelduseks. see on mõnus. ma mõtlen pärispärisõigesti, nagu ma ei tea, vikerkaare-peal-õigesti.

ahpolemulleseda õigestijuttu vaja, teile ka mitte.

metallica rocks my world. täna

maailma kõige ilusam lugu

full of broken thoughts
I cannot repair
beneath the stain of time
the feeling disappears
you are someone else
I am still right here
what have I become?
my sweetest friend
everyone I know
goes away in the end
you could have it all
my empire of dirt
I will let you down
I will make you hurt
if I could start again
a million miles away
I would keep myself
I would find a way

NIN (johnny cash, kumb rohkem meeldib) - hurt

hommikukurbus. hommikutuimus. hommikukohv.
jälle nägin ma nii halba und, et üles ärgates oli ainult vastik tunne, vastik olemine. ja muud ei midagi.
pean tunnistama, et ükspuha, mis nägu ma teen, ma olen täiesti pettunud inimestes. neis minu jaoks kõige tähtsamates väärtustes siin maailmas. ma ei tea, mis see on, kas see on hoolimatus, kas see on ebasiirus, kas see on mingi pseudoiseloomu tekitamine või misasi see on. see häirib mind ja ma ei saa süveneda millessegi, milles ma olen pettunud, mis mind häirib. ja nõnda ei paku mulle inimesed enam üldse rõõmu. ainult ossu ja anna pakkusid laupäeval rõõmu. aga ma olin ise nii tühjaks imetud, nukker ja tuim, et mina neile vist eriti rõõmu ei pakkunud.
seega, kui ma olen inimestes pettunud, tõmban oma kookonisse ära. see vaikselt juba tuleb mul välja ja laias laastus on see mõnus. või ma ei tea, õige päris kindlasti. tuleb mõelda, endasse süveneda, leida enesekindlus ja eneseusk. sest inimesest kiirgub väga selgelt välja, kas ta tunneb end oma kestas iseendaga hästi või ta lihtsalt ootab pidevalt, et teised teda paneksid hästi tundma. mina olen viimasel ajal koguaeg ootand seda viimast. tõenäoliselt sellepärast, et ma olen enda peale olnud nii pahane, nii solvunud, ma olen iseendale ju ometigi noa selga, kirve südamesse löönud. aga ma üritan sellest üle olla ja ma tõepoolest juba saan sellega hakkama. midagigi.

vahepeal mõtlen ma mõtteid hoopis teistest asjadest ka. eile mõtlesin tarbimisest. mõtlesin sellest, et tuleb õppida rohkem valima. traagiline selle juures on ainult see, et enam ei pea oskama eristada halba heast, vaid ka head heast. sest isegi head on nii palju, et kõigesse ei jõua keskenduda. see kõik käib käegakatsutavate asjade kohta, see käib kultuuri ja kunsti kohta ja see käib inimeste kohta.

nüüd on vana-kreeka ja hellenism, see on tegelt äge.
ma usun, et teised inimesed on suveootuses ja lasevad kevadtuultel kanda enda mõtteid. see on tore, see on armas ja mul on hea meel, kui teie olete õnnelikud. mina siin kuulan poolteist aastat tagasi kuulatud muusikat ja mõtlen.

tahaks veel midagi diipi lõppu öelda, aga pole.

nüüd on kõik lõplik. selline absoluutse lõplikkuse tunne on. unistused, lootused, väljakujunenud ja kinnitust saanud usk, milline saab minu elu olema järgmisel nädalal, sel suvel, uuel sügisel ja veel viie aasta pärast ka, need on nüüd kõik läinud, uut usku pole. aga küllap tuleb.
vähemalt öö oli produktiivne, minu kõige suurema unistuse osas. aga seda ma ei ütle kellelegi. lihtsalt mainin ära, selle üle on mul väga hea meel muide.
siin ma siis nüüd istun oma rahuldamata suhtlemisvajadusega, ilma unistuste ja lootusteta. vähemalt mul on raamatud ja vähemalt mul on mu mõtted. küll tühjad, aga vähemalt olemas.

ei tea, mida otsin, aga vähemalt ei ole see armastus.

vähemalt is da word, ja macy gray-i try is da song

poleks iial uskunud, et ma midagi nii kaua, nii valuliselt läbi elan. poleks iial uskunud, et ma suudan üldse nii palju tunda. uskusin, et olen pealiskaudsem. ja mulle tundub, et sellel kõigel pole lõppu nii kaua, kuni suudame unustada. unustada kõik lihtsalt ära. täiesti ära. nullli. siis ehk ei ole seda nugaselga tunnet enam. seda tunnet ei tohiks tegelikult olla. midagi pole tehtud valesti. ja ometi see on.

ma ei suuda mitte midagi muud tunda. mitte midagi, ma ei oska, ei taha mitte midagi teha. mul pole kellegagi rääkida. ainult blogiga, siuke tunne on, et üldse midagi pole. isegi eneseväärikust.

rääkimata rahast. aga see selleks. mulle ei meeldi rahast üldse rääkida. mulle meeldib rääkida lilledest ja liblikatest ja mulle meeldib rääkida maailmast sellisena nagu mina teda näen inimesele, kes seda hoopis teisiti näeb ja siis kuulata, kuidas teine räägib mulle oma maailmast. ja siis kujutleda end elama tema maailma. ja siis järsku eladagi tema maailmas koos enda maailmaga. ja siis, ahlasolla. ja siis sealt jooksu panna. ja siis tahta uuesti sisse saada, aga siis on selles tema maailmas mingi teine maailm koos maailmaomanikuga sees ja mina enam ei mahugi. ma olen oluline, muidugi. võin kõrval passida.

aga ma saan hakkama, ärge sellepärast muretsege.

erykah badu-love of my life

laupäev oli liiga pikk, et sellest rääkida, pühapäev liiga valus, tänane kuidagi segane. ei, tänane on vormiliselt selge, sisuliselt olen sassssis nagu mu riidekapp, mida ema ähvardab alatasa tühjaks tõmmata. see kapp on mul tõesti õudne, mul on terve tuba riideid täis ja ikka kannan koguaeg samu riideid.

kuidagi kurb on täna. hing igatseb olla hoopis kaugemal, kui siin igavas igaveses tallinnas. aga koolis mulle meeldib, vähemalt olen ma seal produktiivne, käisin täna ajaloo konsultatsioonis. see liivi sõja ja põhjasõja ja kogu see periood, see tundus mulle enne maailmajama, aga täna juba hakkas meeldima. mulle üldse meeldib ajalugu, jess. siis tegin aastaraamatut veits ja siis tegin matat ja nautisin ennast ja oma natukest ajupotentsiaali, mis mind küll selle matemaatika juures korduvalt alt vedas. siis oli pool tundi mathiast ja siis oli umbes poolteist tundi johanni ja siis oli umbes 2 tundi kodu ja siis oli umbes tund aega loomaarsti. MUUSEAS, fuhh, see tiina toometi kliinik, räpane ja kole ja nöörivad nii, kuis jaksavad. siis oli veel natuke kodu ja siis oli umbes tund aega timo. ja nüüd on jälle kodu. ja siin ma istun ja ei tea, mis seisukohta eluolu üle võtta.

kuulan vastikuid, südantlõhestavaid, aga sajaga kümnesse poplugusid. unistan vikerkaartest. hästi paljudest.

kell on 0:17, 1. mai ja ma olen täiesti segaduses oma mõtete ja tunnetega. see pole siuke halb ja ahastav sasipundar, see on selline lihtsalt arusaamatu olemine.
selline, et omatmoodi on mul hea, natuke ebakindel, aga hea, ma olen õnnelik. see on see, mida ma igatsenud olen, see on see, millest ma kartsin ilma jääda, kui tegin selle otsuse kunagi, paar kuud tagasi. nüüd on minu absoluutne kohustus, tegelikult ka õigus ja vabadus praegust nautida. nii kauaks, kui seda on. ebakindlus.
teistpidi aga igatsen ma kõike vana, seltskonda, inimesi, kelle puhul mulle tundus, et ma ei hakka kunagi sinna päriselt kuuluma ja ometi tunnen nüüd, et just sinna mu hing kuulubki. võin ju jääda kindlaks endale ja oma põhimõtetele, aga need on minu inimesed, kes praegu kuskil lällavad ja siis krahli peole lähevad. minu inimesed.
tavaline tunne on, et ma ei tea, kuhu kuulun. millegipärast tundub inimestele mu ümber, et ma elan idülli. ehk elangi?! küll ma sellest tagantjärgi aru saan.
tähtis on, et kass põõnab mu voodis ja emps teises toas koos monsaga. ja tähtis on, et telefonikõne kaugusel on need kõigemad. nad kõik kõigekõigemad. teie

olen introvertsem kui välja paistab ja armastan rohkem, kui ütlen

alicia keys-teenage love affair, ei lähe teemasse küll. aga alati ei peagi

mu silmad ei ole punased ja vesised, sest et ma loen palju või istun arvuti taga.
mu silmad ei ole punased ja vesised, sest et ma olen sellisena sündinud.
nad on siuksed, sest silmad on hingepeeglid.
ma olen naine küll, kui nii kirjutan.

aga ma igatsen olla jälle armastatud, sellisena, nii naisena.

mu kõige tähtsamale.

homme kirjutan kirjandit. seda päris kirjandit, seda võibolla kõige suurema tähtsusega kirjandit üldse terves elus. vast kukub okeilt välja. sellepärast mõtlesingi täna veitsa siia blogi kirjutada. lihtsalt, harjutamiseks.

elu läheb omasoodu viimasel ajal. vahelduva eduga tundub, et täitsa imeilus on olla, aga siis jälle tekib absoluutne emotsionaalne madalseis. see pole ilmselgelt midagi uut. viimase nädala jooksul olen end hästi tundnud. aga seda ei tohi üle hinnata, teab, kauaks seda rõõmu mul ikka on. küll ma leian siis uue rõõmu. üldiselt on kevad, minu meelest peaagu suvi juba, koolis küll enam ei pea käima, aga ma ikka igapäev külastan, armas on seal. ma armastan oma kooli, tunnen seal end hästi ja koduselt. lõpuks ometi.

inimesed ümberringi on ka üpris armastusväärsed. pean õppima seda hindama. naljakas on see, et tegelikult on nii palju toimumas ja muutumas, aga ma vist ei saa aru sellest veel. panen tähele, et ma ei suuda enam diibilt ja lüüriliselt kirjutada, nagu siis, kui alles pubekas olin. aga missealikka, vist olen tõepoolest õppinud nautima seda, mis on, ja mitte nukrutsema selle üle, mida pole. loomingulisus ei ole minuga kaasa sündinud, unistan küll, et ühel päeval suudan ma mõne meistriteose valmis klopsida, et mind mäletataks samamoodi nagu bulgakovit või samamoodi nagu vonneguti või kasvõi samamoodi nagu andy warholi või kuidagi lihtsalt. tahaksin enda eksistentsi kuidagigi õigustada. küll ma sellega hakkama saan. usk on peamine. ja tõde tuleb üles otsida.

tänane mitte eriti sisukas postitus on pühendatud minu ilusatele. tahaksin tervitada neid, kes on kaugel, aga keda süda vahel igatseb. ja neid, kes on lähedal ja keda süda koguaeg igatseb. ja neid, kes on lihtsalt kihvtid ja teevad mu tuju heaks. eks igaüks ise teab.

me saame hakkama, jääme ellu.
edasi läheb paremini, lihtsamini.
küll kõik vajub paika, see on elu, ei midagi muud.

täna tundsin üle pika aja, et tahan tõesti blogi täita. täiesti päriselt. mulle tundus, et mul on jälle mõtteid, mida laiemate internetiavarustega jagada. iseasi, kas ma suudan neid ka kirja panna.

mida rohkem ma näen, kuulen, loen ja õpin, seda suuremaks kasvab teadmistejanu. õilis iseenesest. aga selle janu rahuldamine on omaette missioon, mis nõuab eneseületamist. eks nüüd lähiajal tuleb see asi, see eneseületus ette võtta küll. õudus tuleviku ees on nii suur. ja mitte ainult minul. uudishimu tapab. ootus ja ärevus, ootusärevus.
just sellised mõtted, kus ja kellega ja kuidas olen ma samal ajal aastal 2010, tekitavad hirmsat segadust minu loodetavasti arenevates ajumikroosakestes.

tunnen, et elan jälle, tunnen, et lõpuks üle pika aja suudan ise ja täiesti ise kontrollida oma mõtteid ja tundeid ja tahtmisi. nagu oleks nõukogude okupatsiooni alt vabanenud. kuidagi iseenesest. ei tea, kas peaks selle üle rõõmustama või kurvastama.

olen naiivne, kommerts ja pealiskaudne, aga vähemalt rõõmus.
see on vist see suurekssaamine.

armsatele.