eile:

ma olen päris pahane, sest et heathrow lennujaamas pole ühtegi toimivat tasuta wifit. isegi need, mille nimi on FREE WIFI pole tegelikult üldsegi mitte freed. niiet ma siis kirjutan notepadi, sest et veidi igav on ja pärast uploadin selle blogi.
igastahes, tallinnas kiskus veidi nutuseks. üldse mitte minulik, terve riia lend oli nutune. tobe. aga ma ei saanud hakkama. nüüd on täitsa okeido olnud, siin on niiiiiiii kallis, lennujaamas kindlasti veel eriti, aga no misasja, 19.50 maksis bussipilet gatwickist siia. huuuh, sesmõttes, et minu majandamisoskuste juures läheb see kõik ikka üpris keeruliseks.
aga kõik on toiminud, ma pole kordagi ära eksinud. leidsin oma southamptoni tüübid ka üles ja nüüd ootan, et saaks bussile minna. enne pean oma landlordile ka kõne tegema, ma ei tea, kuidas ma sellega hakkama saan.
ostsin juba the timesi, veidi lugesin, aga väsitav on võõras keeles kohe kõik artiklid läbi lugeda, tegin sudokusi lõpuks.
heathrow lennujaam on sama suur kui viljandi, ausõna. tunne on imelik, praegust pole nukker, aga seda imelikku ootusärevust ka nii palju ei ole, sest kõik on just praegu juhtumas, aga üldse ei taba biiti.
mõtlen, et mis ma homme tegema peaks, kui ärkan. kõigepealt ootan muidugi põnevusega, et kui intrigeeriv mu elamine on. ehk et kus ja mismoodi ma üldse ärkan. AGA, sesmõttes, et tegevusplaani pole. hästi üksipäini on olla. mitte veel, et ma olen nii üksik või üksi selles diibis mõttes, aga hästi selline, et ma pean olema ise kõige targem iseenda tegemistes. kihvt, aga lõppkokkuvõttes natuke hirmutav ka.
aga noooooooooo ma usun, et saan hakkama. või no mis valikuid mul on.
selline tunne on küll, et ma olen lihtsalt paaripäevasel tripil. üldse mitte, et ma nüüd tulin ja jään. üldse mitte, et mul pole ju tagasisõidu piletitki. imelik, kõhe veidi.
pikaks venib see, aga on vist, millest rääkida.

mõndades inimestes olen ma nördinud. aga no vist on see teie oma mingine probleem. ma ei oska seda adekvaatselt hinnata, ma pole otseselt pettunud või solvunud, vaid lihtsalt, et mismõttes. saage üle. teised seevastu on imearmsad. anne, mu kallis, piret, emme-issi. kirsi, kamilla. ja kõikkõikkõik, kes on olnud nõnda head, nii head. kes tegid viimase nädala minu tõeliselttõeliselt time of my life'ks.
oma kogu võimalikkusest täiuslikus tasakaalus ma üldse ei räägigi.
aga ma tulen tagasi, loodan, et ta ise teab ja usub sellesse. mina usun. et ma tulen tagasi, aeg läheb kiiresti ja kõik toimib. see PEAB toimima, ma ei taha alla anda.

olgu,
siuke tunne, nagu stuck in a moment on mulle kirjutatud.
pean nüüd helistama minema, ei tea, kas saan hakkama.

olgehästihästihästi tublid.