sõnad ei taha end üldse genereerida.
üle pika aja jalutasin läbi kadrioru koju. naljakas, aga ma olin oma mõtetega nii hoolega ametis, et unustasin enda ümber ringi vaadata ja võin vaid hüpoteetiliselt öelda, et kadriorg on endiselt õhtuti väga ilus.
mida enam aeg edasi tiksub ja inglismaa üha käegakatsutavamaks muutub, seda rohkem tean ma, et see on ainuõige võimalus, kuidas praegu toimida oma eluga. see on nii õige ja siia jääda oleks nii vale. kõik on end ammendanud, eesti kui selline, oma väiksuses ja kitsuses ja kauguses. ma armastan eestit, see on mu kodu, siin on ilus ja nostalgiline. aga on aeg edasi minna. tallinn, oma kirevuses, oma kitsuses, oma melus ja samal ajal üksluisuses. ma armastan tallinnat ka, kõik need kauged nurgad ja südalinn ja melu ja elu, see on mu kodu, aga on aeg. ja inimesed, ma armastan inimesi oma ümber, nad on mu maailm, nad on mu elu, aga on aeg. laias plaanis on kõik end minu jaoks ammendanud. ma olen tõenäoliselt väiklane, kitsarinnaline ja tõsistes kompleksides vaevlev hing, kui ma nõndaviisi räägin ja usun, et mul mujal parem on. aga nii ma tunnen.

jätkan pealiskaudsusega. mainin lihtsalt ära, et meie freshers' weeki avapeol esineb tinchy stryder ja freshers' ballil calvin harris. sellesmõttes ikka uhke, kuigi kumbki neist ei kuulu mu lemmikmuusika repertuaari.
jaaaa, 17. september, ehk järgmisel neljapäeval, on minu ja kirsi ametlik ärasaatmispidu.
aides ja ansambel esinevad, ja hando ja kalle ja johann ja robert ja mihkel ja andreas mängivad plaate. ja kõik saab olema igati uhke. pakume omalt poolt kooki ja natuke kangemat alksi ja rockstari poolt on ka energiajooksi. niiet, huuh, kesiganes seda loevad, näeme järgmisel neljapäeval kell 2100 protestis. hurrrraaaa

tsauka, ja muusika on nostalgia
nelly furtado - i'm like a bird