kui koolis ei lähe hästi ja ja igasugune tüdimus tuleb. ma mõtlen, tüdimus koolist, sest kui hästi ei lähe ja midagi aru ei saa, siis kaotab kogu matemaatika oma võlu ka.
aga see pole praegust üldse tähtis tegelt. kuigi ma ise imestan, kui palju mu haridus, haritus, maailmatarkuste omandamine mulle siiski korda läheb. mõttetu. pealiskaudne. aga samal ajal, PRAEGU see siiski pole tähtis.
viiimase nädalaga olen vaadanud terve hunniku häid ja vähem häid filme. aga kõige kihvtim oli ikkagist "diving bell and butterfly". frustreeriv, masendav, samas läbi siukse prisma, mis selle kõik hoopistükis ilusaks ja meeldejäävaks tegi ja taaskord mingise eluselguse tõi. äkki?!
täna pean tegema oma presentationit. õnneks on niiviisi, et minu teema "synesthesia" on eriti huvitav ja ma olen sellest täiesti vaimustuses ja siis vast peaks ka presentationiga hakkama saama.
london oli ka kihvt, algul olid mu meeled ja süda ja mõistus naguniii niii teises paigas kui mingises suurlinnas, et üldse midagi mõista või aru saada. aga nüüd, üksöö ma nägin londonit unes. ja paigutasin end sinna elama ja see mulle meeldis väga. ühel päeval äkki, aga äkki mitte ka, äkki lähen kusagile mujale. ei tea, aga londonit näen see nädal veel õnneks.

ja siis veel see, et ma ei teagi.

the cure - just like heaven