ei oska olla ega teha, tunda ega mõelda. midagi. midagi ei oska. siin on nii tühi, akna taga puhub vist tuul, aga ma kindel ei ole ka, on ainult tuulehääl. akna taga on niisama tühi kui toas. pole õhku, et hingata või ruumi, et liigutada, kuigi kõik on ju tühi. midagi ei olegi.
eile ma veel tundsin hästi palju. liiga palju korraga. tegelikult ma tunnen täna ka, lihtsalt täna on kõik minu ümber ja sees ikkagi tühi. ma saan aru, et on vähe paradoksaalne väita, et ma üheaegselt ei tunne midagi ja tunnen hirmus palju. imelik. aga eile, eile oli london. see õhtu niitis mind jalust, tõstis kõrvust ja on igaveseseks ajaks igavesti minu meelel. kõndisime mööda thamesi kallast ja saksofonimängija lummas mind, olin nagu poolunes ja samas nii ärkvel. see on see london, mida ma hakkasin armastama esimese pooleteise minutiga. mu õlad olid koti tassimisest kibevalusad, aga see ei lugenud midagi. oli ainult london, see linn näitamas oma parimaid palgeid, ja meie.
nüüd, nüüd on ainult usk ja unistus. ei, mitte unustus. unustust mul pole, sest see on üldse üks rumal lollus uskuda, et on olemas unustus. unustust ei ole kunagi. sest see, mida me usume, et suudame unustada ja mõtleme, et oleme juba unustanud, on ju järelikult mingi uue ja jääva mustrirea meisse juba joonistanud, kui me sellest veel mõtleme. no kindlasti, kindlasti ununevad või kustuvad füüsilisest mälust faktid, sellised nagu, kui-palju-raha-ma-kaks-nädalat-tagasi-poes-kulutasin või millal-ma-raamatukokku-raamatud-tagasi-pean-viima. aga see ei ole unustus, see on halb mälu.
unustust ei ole, midagi ei ole. ainult et unistus ja usk on. missiis, et mulle praegu tundub, et nad on kusagil peidus. aga ma tean, et nad on olemas. ma tean, sest et armastus on ju ka. aga armastust ilma unistuse ja usuta ei ole. lihtsalt ei ole. ja kui armastus on, siis on kirg. ja kui need on, siis on kõik. siis on kogu võimalikkus, mis üldse olla saab.

minu armsale.