olemine on rahulik, rahulolev, kooline, või isegi mitte niii kooline, aga matemaatikane. mõnus.
täna käisin batuuditrennis, polnud nii lõbus kui ma lootsin. sesmõttes, et bouncida on tore, aga ma ei kavatse selle eest hakata hinge hinda maksma. ja taaskord pean nentima, et sport on kõike muud kui minu jaoks, mispärast ma pean end päev otsa veel väsinuna tundma, niiiviisi, et jalad värisevad ja üldse pole inimlik olla. mingit liigutamist on vist siiski vaja, aga mitte siukest, mis väsitab. hah, ma ausalt ei viitsi. ma ütlen, see sport on üks imelik asi. või no olgu, ma võin end väsitada ka vist, aga kui see pole lihtsalt meelelahutus siis peaks sellel mingi muu sihtotstarbeline eesmärk olema. ja vaevalt, et ma elukutseliseks batuudihüppajaks tahan saada.
aeg läheb endiselt kiiresti, praegu ma olen selle üle äärmiselt õnnelik, aga kui ma nüüd järgi hakkan mõtlema, siis tekib taas see tunne, mida ma tundsin kodus ka, et aeg tegelikult juba libiseb käest. tahaksin selle koha peale kirjutada nüüd midagi eepilist-lüürilist, aga ei saa hakkama.
imelik, aga ma hakkan vaikselt uk's, brittides ja kogu nende kultuuris või õigemini kultuurituses pettuma. usun, et siin on siiski veidi nagu eestiski, et londonis on asjad nats teistmoodi, kuidagi kultuursem, mitmekülgsem ja ägedam. nagu meil vist tallinnaga lugu on. aga siin väiksemas linnas on küll kõik nagu ühe puuga löödud, ausõna ma ütlen, odavad, lodevad, ülevoolavad ja üpris madalalaubalised. (karm üldistus, aga see on see, millise mulje mulle inglise noorsugu jätnud on, ja jah, muidugi on erandeid for sure) päris hirmus. kui ma varem mõtlesin ikka vahelharva salamisi, et tallinn või eesti oma nõukogude liidu ajalooga on läänekultuurist veidi siiski nagu maas, siis päris kindlasti mitte. meil on tõepoolest vägaväga palju, mille üle tõeliselt uhke olla.
ja nüüd mul sai pea tühjaks. täiesti mõttetu ma ütlen.

the sounds - home is where your heart is.
see lugu isegi ei seostu mulle kuidagi mingise eesti versus maailm teemaga. pigem nagu

summer rain in my face like snowflakes falling from space
it was so beautiful, and then i passed the mountains
i went coast to coast, and from star to star
that's how you learn, just who you are

päris oma brand-on-ile

kogu elu on bioloogia. kogu bioloogia on füsioloogia. kogu füsioloogia on keemia. kogu keemia on füüsika. kogu füüsika on matemaatika. ja kogu matemaatika on energia ning kogu energia on teadvus.
ma ei tea, kas ma seda väidet läbinisti usun, aga lõppu päris kindlasti. täna olid minu esimesed tõelised loengud. huvitavad, kohati on ikka raske inglisekeelset matemaatikat jälgida, aga mitte üldse nii hull. varsti läheb nagu libeda reega. kodus on hea olla. nüüd on soe ka, sest sihota parandas heatingu ära, ennem oli vahepeal veits jahe, aga mitte midagi hirmsat. nüüd on eriti cosy. kodus on nii hea olla, et üldse ei tahagi õue minna, jojo on juba päris solvunud, et ma siuke pidur olen. igastahes, mul ei ole üldse eluolu kirjeldamise tunnet. hoopis niiviisi.
"it has been said the first world war was the chemists' war, because mustard gas and chlorine were employed for the first time, and that the second world war was the physicists' war, because the atom bomb was detonated. similarly, it has been argued that the third world war would be the mathematicians' war, because mathematicians will have control over the next great weapon of war - information." kihvt eks. seda lugesin täna oma uuest juba lemmikraamatust. "the code book", see on meie cryptology kohustuslik kirjandus. huuh, kui ma selle krüptoloogia omale selgeks saan, siis ma olen küll kõikvõimas, ausõna. aga tõenäoliselt ei saa nagunii, because the solution of secret codes is a pursuit for a few. aga i'm really looking forward to it.

incubus - the warmth

adios! seniks, nime kumiss ja

me ei ole oma keha, mõistus ega emotsioonid. me oleme lõputu teadvus

nakupenda,

eile käisin oceanas. see on tõesti vägaväga suur ja vägaväga commercial. AGA, õnneks olid seal enamjaolt siiski fresherid ja mõnesid päris ägedaid karaktereid kohtasin. aga üldiselt oli sellesmõttes ikka joga, et kõik tüdrukud olid ülilühikestes üpris üheülbalistes kleitides, sealjuures olenemata mõõtudest või kehakaalust. ja eriti high-heeled. aga no see selleks, mina olin ikka oma teksade ja ketsidega, mõnus.
aga muusika oli küll siuke nagu mtv oleks lihtsalt käima pandud. aaa, üks saal oli äge, disco, see mulle meeldis, selline ägedam muss, aga siiski üpris kommerts.
igastahes, täna oli end inductionisse väga raske vedada, aga ma sain hakkama. ja kõik on igati hästi, toimib, esmaspäevast hakkavad loengud, homme on diagnostic quiz, ei tea, we'll see. ei tahaks küll mingiseid consolidate classe võtma hakata. kuigi vahel tuleks kindlasti kasuks.
hullult hea on endiselt olla, iga päevaga saan üha enam komplimente oma language'i kohta. isegi tutor ütles, et ma räägin väga head inglise keelt. võibolla hakkan lihtsalt harjuma, ei tea. aga see annab päris palju sellist confidence'i juurde. aahhhrrrr, mida ma teen, eesti keeles ei oska enam üldse sõnu leida. lollakas.
igastahes, inimestega on olukord siin selline, et jojo ongi vist nüüd päriselt mu sõber, see on nii äge, me saame eriti hästi läbi. teodora on potentsiaalne sõbrants. mitte, et ma meeletult pingutaks sõpruse soetamise nimel, aga nemad kaks on põhimate'id. siis on chidi ja silvester, nagu nad ise ütlesid, my big brothers. tegelt on nad housemate'id, aga igati armsad ja hoolitsevad. ja siis on veel muidugi john-t, ta on üpris igav, elab ka meie majas. niiet, ma olen ainuke tüdruk siin.
siis on veel moritz, üks saksa poiss, kellega me millegipärast saame väga hästi läbi, eile just naersime, et for some weird reason, we like each other. sesmõttes, et in person, sest ta ihaldab mehi nagunii rohkem kui naisi. ma ei tea, võibolla tunnen end sellepärast temaga kuidagi turvaliselt, ei tea, mis sellega on.
mmmm, ja siis, ülejäänud on vist rohkem sellised lihtsalt, kes vastu tulles tsau ütlevad. või ma ei tea ka, jah, i guess so.
igastahes, üldse ei oska mõislikku juttu valmis vorpida. eile oleksin tahtnud väga tallinnas olla, vahel igatsen kodu palju. või no ma olen ülimalt ja äärmiselt rahul sellega, mis on siin, sellega, et ma siia tulin, sellega, kuidas siin kõik vaikselt toimima hakkab. AGA, ma tahaks et kõik, mis minu jaoks on kodu, oleks koos minuga siin. võibolla ema-isa mitte, aga see ei loe, sest et ega keegi ei taha elulõpuni oma vanematega ju koos elada. aga ma mõtlen kõik seee muuu, mu armsad. saate vist aru küll. tahaks seda kõike jagada inimestega, kellega ma olen nii harjunud kõike jagama, aga no ilmselgelt ei saa ma oma blogigagi eriti adekvaatselt hakkama, nii ei saa ju jagada midagi.
kings of leon on siin nii mainstream, aga järgmisel suvel tahan reading festivalile minna for sure.

õpin swahili keelt ja kuulan disco ensemble'it.

qua hedi!

esimene nädal hakkabki juba lõpule tiksuma. mõnus. aeg läheb kiiresti, it has to. aga hakuna matata.
ilm on siin eriti ilus ja soe, nagu kesksuvi eestis. tõeliselt kadestamisväärne, ma tean. ülikooli campus on mulle iga päevaga üha enam meeltmööda. meil on siin oma kino, rääkimata klubidest ja baaridest ja eriti headest toidukohtadest, oma väike universaalne pood, isegi juuksur, pangakontorid ja muu kõik eluks vajalik. ja pealegi on siin hästihästi ilus, täna avastasin siinsamas student unioni hoonete ja school of mathematicsi vahel ühe eriti ilusa pargi. tõesti, ilus. lihtsalt, ilus. peaagu et idüll.
eile käisin jojo´ga kinos. linnas on päris mitu kino, kaks tükki on pmtslt ühes ja samas kohas, kõige ilusamas sadamas. see on tõesti ilus (kõik on mul hirmus ilus praegu). aga need on sellised väiksemad. ja siis üks on leisure world'is, seal on ka täiesti huge klubi, oceana, ja suursuur kino. pluss veel see kino, mis meil siin campuses on. linn on pindalalt hästi suur, umbes nagu tallinn. aga inimesi on vähem, niiet, natuke inimtühi on. kinosaalis näiteks oli peale meie umbes 4 inimest.
ja eile lõpuks nägin oma housemate'i, nad kolivad oma sõbraga alles pühapäeval sisse. aga nüüd on kuidagi soojem tunne jälle natukene. hästi armas neegripoiss on, sylvester, meditsiinitudeng, aga postgrad juba.
olgu, muud polegi kirjutada, lähen vist istun õues jälle natuke, täna on mingi houseparty marti pool, tema on see hispaania poiss, kellega ma juba lennujaamas tuttavaks sain, aga ma ei tea sellest veel suurt midagi. ja eks näis, mis õhtu toob. homme õhtuks on mul mingi pilet juba olemas. uhke.
ühesõnaga, mul läheb siin hästi. varsti suudan mingeid sisukamaid postitusi ka juba tekitada. aga praegu lihtsalt lahmin. nagu selle kasseti peal. lihtsalt lahmin. hah. jeei.

aaa, chase & status live'i pileti ostsin ka juba ära. mõnus. plektrumile tahaks täna tulla, aga elu on selline, et ei vea vist välja.

olge nummiksid,
lamb-gabriel

tänane hommik on ilus olnud. ärkasin täiesti sassis peaga, ma mõtlen, et juuksed olid sassis, ja padjanägu ees. aga ma tundsin end igati hästi. istusin maja ees trepi peal, tegin suitsu ja jõin kohvi, päike paistis lagipähe ja isegi pidžaamaväel oli soe.
praegu istun siin internetikohvikus, mõnus. ma ei teagi, mis täna tegema peaks, pärast lunch breaki vist lähen vaatan, mis mu international programmis ka toimub. ja siis ei teagi, mis õhtu toob.
eilne õhtu oli tore, minu uus sõber, jojo, on päris awesome. pole elusees näinud niiii laia nina ja niiiii suuri huuuli, aga see on see aafriklaste värk. hiinlastega hakkan harjuma. õnneks nad õhtuti välja ei kipu, seega all good. mul pole üldse erinevate rahvuste vastu midagi OTSESELT, aga hiinlasi on siin tõesti liiga palju ja nad on üpris antisotsiaalsed ja pealegi nad ei oska inglise keelt.
ma arvan, et aitab praeguseks. jojo lendas peale, äkki me võtame midagi süüa ja vaatame, mis edasi saab.hullult hea soe tunne on näha tuttavat inimest.

ma ei jõua ära oodata 5. novembrit, jaaaaaaaa. 40 päeva. all good. kõik toimib. täna on juba neljapäev. ja aeg vaikselt tiksub omasoodu.

seekord kirjutasin hirmus koledasti ja rutakalt. aga olen kogu oma lüürika mujale pannud. you'll see.

tsaudo

eile:

ma olen päris pahane, sest et heathrow lennujaamas pole ühtegi toimivat tasuta wifit. isegi need, mille nimi on FREE WIFI pole tegelikult üldsegi mitte freed. niiet ma siis kirjutan notepadi, sest et veidi igav on ja pärast uploadin selle blogi.
igastahes, tallinnas kiskus veidi nutuseks. üldse mitte minulik, terve riia lend oli nutune. tobe. aga ma ei saanud hakkama. nüüd on täitsa okeido olnud, siin on niiiiiiii kallis, lennujaamas kindlasti veel eriti, aga no misasja, 19.50 maksis bussipilet gatwickist siia. huuuh, sesmõttes, et minu majandamisoskuste juures läheb see kõik ikka üpris keeruliseks.
aga kõik on toiminud, ma pole kordagi ära eksinud. leidsin oma southamptoni tüübid ka üles ja nüüd ootan, et saaks bussile minna. enne pean oma landlordile ka kõne tegema, ma ei tea, kuidas ma sellega hakkama saan.
ostsin juba the timesi, veidi lugesin, aga väsitav on võõras keeles kohe kõik artiklid läbi lugeda, tegin sudokusi lõpuks.
heathrow lennujaam on sama suur kui viljandi, ausõna. tunne on imelik, praegust pole nukker, aga seda imelikku ootusärevust ka nii palju ei ole, sest kõik on just praegu juhtumas, aga üldse ei taba biiti.
mõtlen, et mis ma homme tegema peaks, kui ärkan. kõigepealt ootan muidugi põnevusega, et kui intrigeeriv mu elamine on. ehk et kus ja mismoodi ma üldse ärkan. AGA, sesmõttes, et tegevusplaani pole. hästi üksipäini on olla. mitte veel, et ma olen nii üksik või üksi selles diibis mõttes, aga hästi selline, et ma pean olema ise kõige targem iseenda tegemistes. kihvt, aga lõppkokkuvõttes natuke hirmutav ka.
aga noooooooooo ma usun, et saan hakkama. või no mis valikuid mul on.
selline tunne on küll, et ma olen lihtsalt paaripäevasel tripil. üldse mitte, et ma nüüd tulin ja jään. üldse mitte, et mul pole ju tagasisõidu piletitki. imelik, kõhe veidi.
pikaks venib see, aga on vist, millest rääkida.

mõndades inimestes olen ma nördinud. aga no vist on see teie oma mingine probleem. ma ei oska seda adekvaatselt hinnata, ma pole otseselt pettunud või solvunud, vaid lihtsalt, et mismõttes. saage üle. teised seevastu on imearmsad. anne, mu kallis, piret, emme-issi. kirsi, kamilla. ja kõikkõikkõik, kes on olnud nõnda head, nii head. kes tegid viimase nädala minu tõeliselttõeliselt time of my life'ks.
oma kogu võimalikkusest täiuslikus tasakaalus ma üldse ei räägigi.
aga ma tulen tagasi, loodan, et ta ise teab ja usub sellesse. mina usun. et ma tulen tagasi, aeg läheb kiiresti ja kõik toimib. see PEAB toimima, ma ei taha alla anda.

olgu,
siuke tunne, nagu stuck in a moment on mulle kirjutatud.
pean nüüd helistama minema, ei tea, kas saan hakkama.

olgehästihästihästi tublid.

sõnad ei taha end üldse genereerida.
üle pika aja jalutasin läbi kadrioru koju. naljakas, aga ma olin oma mõtetega nii hoolega ametis, et unustasin enda ümber ringi vaadata ja võin vaid hüpoteetiliselt öelda, et kadriorg on endiselt õhtuti väga ilus.
mida enam aeg edasi tiksub ja inglismaa üha käegakatsutavamaks muutub, seda rohkem tean ma, et see on ainuõige võimalus, kuidas praegu toimida oma eluga. see on nii õige ja siia jääda oleks nii vale. kõik on end ammendanud, eesti kui selline, oma väiksuses ja kitsuses ja kauguses. ma armastan eestit, see on mu kodu, siin on ilus ja nostalgiline. aga on aeg edasi minna. tallinn, oma kirevuses, oma kitsuses, oma melus ja samal ajal üksluisuses. ma armastan tallinnat ka, kõik need kauged nurgad ja südalinn ja melu ja elu, see on mu kodu, aga on aeg. ja inimesed, ma armastan inimesi oma ümber, nad on mu maailm, nad on mu elu, aga on aeg. laias plaanis on kõik end minu jaoks ammendanud. ma olen tõenäoliselt väiklane, kitsarinnaline ja tõsistes kompleksides vaevlev hing, kui ma nõndaviisi räägin ja usun, et mul mujal parem on. aga nii ma tunnen.

jätkan pealiskaudsusega. mainin lihtsalt ära, et meie freshers' weeki avapeol esineb tinchy stryder ja freshers' ballil calvin harris. sellesmõttes ikka uhke, kuigi kumbki neist ei kuulu mu lemmikmuusika repertuaari.
jaaaa, 17. september, ehk järgmisel neljapäeval, on minu ja kirsi ametlik ärasaatmispidu.
aides ja ansambel esinevad, ja hando ja kalle ja johann ja robert ja mihkel ja andreas mängivad plaate. ja kõik saab olema igati uhke. pakume omalt poolt kooki ja natuke kangemat alksi ja rockstari poolt on ka energiajooksi. niiet, huuh, kesiganes seda loevad, näeme järgmisel neljapäeval kell 2100 protestis. hurrrraaaa

tsauka, ja muusika on nostalgia
nelly furtado - i'm like a bird

tasapisi hakkab mu äraminek kohale jõudma. mõtted tiirlevad argiste asjade ümber, mitte enam nii palju pilvedes ja utoopias. unistus on saamas reaalsuseks. enne veel on vaja teha ja olla ja tunda. hästi palju, üledoooooosi, korraga ja palju. seda ma tahan, ammutada endasse kõike, mida siinsel mulle pakkuda on, et siis vahetult enne minemasõitmist aeg maha võtta ja mõelda ja seedida kõik ära. ja siis kõndida minema, astuda järgmisesse aegruumi ja sulgeda enda järelt uks.

elu on kahe teraga mõõk praegust. igal emotsioonil on teine, veidi varjatud aga täiesti selgelt eristatav külg. see on päris imelik ja naljakas asi, mida tunda. melanhoolsuse taga on ootusärevus, liblikate taga on juba ette igatsus ja nõnda edasi.

muusika on vahepeal jälle ühekülgseks muutunud.
kings of leon - fans on enimmängitud lugu mu pleieris
***
'cause England swings and they sure love the tales I bring

tahtsin paar päeva tagasi kirjutada süsteemist. maailmasüsteemist, inimkonnasüsteemist, sellest väidetavalt pealesurutud süsteemist, mida kõik tõenäoliselt kõrge intellektiga selge mõtlemisega inimesed kritiseerivad. see süsteem, milles me elame, mis meid kontrollib, mille orjad me oleme. süsteem, kus lokkab korruptsioon ja võim on kogunenud ja üha enam koguneb väikese ringkonna kätte, olgu nendeks illuminaadid, reptiilid või niisama dominatrixid. tõenäoliselt see kõik ongi nii, või tähendab päris kindlasti, bürokraatia vohab, meedia kajastab meile vaid vähest ja illustreeritud osa tegelikkusest, isegi haridus on ammu kaugel haritusest ja koolides õpetatakse seda, mida vähesed võimukandjad õigeks peavad. ülemaailmne diktatuur.
ometi on selline kord, see süsteem või misiganes asjaks seda nimetada võib, aastate, sadade, isegi tuhandete aastate jooksul selliseks kujunenud. ja seda on inimkond, ühiskond ise kujundanud. võib mõelda, et sellisele kontrollile alludes ei saa me iial olla vabad. jogajutt. inimene oma loomuselt esiteks on ori nagunii, aga see selleks. teiseks VAJAB inimene süsteemi. anarhia ei toimi. kolmandaks on inimesele sisse kodeeritud eneseteostusvajadus, mõned vajavad selleks võimu, teised lihtsalt tähelepanu. aga tahes tahtmata me soovime midagi saavutada. üksikud, väikene väljavalitud vähemus suudab seda teha ühiskonnast eraldudes. ahhhblaaaa, ma ei suuda oma mõtteid adekvaatselt edasi anda. AGA, lõppkokkuvõttes oleme me kõik mõnu ja rahulolu peal väljas. ja "süsteem" võib küll meid kontrollida ja igasmõttes halb olla, aga ega mingised tulnukad seda meile tekitanud pole. mingil põhjusel on see niii läinud. ja tuleb osata selles elada, end selles teostada ja kui me füüsiliselt olemegi süsteemi orjad, siis senikaua on hing ikka vaba, kuni me suudame tunda ja armastada, mõelda puhtalt ja selgelt, olla kirglikud, olla siirad.

ületoodang. muidu on päris ilus. reedel on anne sünnipäev ja laupäeval lähen helsinkisse ja teisipäeval tahaksin minna reaali aktusele. ja täna käisin empsiga krahlis matut kuulamas, ja aidese mike'i uuut bändi. ja kihvt.
rahulikolemine ja rahuolemine. i has it.

ükspäev ma olin õnnetu, ei teagi miks.
snow patrol - run, see oli seepäev viimane piisk karikasse. ilus, aga nukker.

nii on vist moodne, et kõigepealt teavitan blogi sellest, mida ma parasjagu söön. jäätist
kodus internet ei tööta, aga siin töötab, siin on üldse päris mõnna.
leidsin omale southamptonisse mingise korteri, see on küll veits kallis, aga vähemalt koolile lähedal ja vähemalt korras ja viisakas. ehk siis jeeeei, i has it.
nüüd oleks raha kõige selle jaoks vaja ka leida ja siis peaks hakkama inglisekeelset erialast kirjandust lugema, sest et ega seegi vist elu lihtsaks ei tee, aga natuke aitab ikka.

tallinnat armastan ma viimasel ajal ütlemata palju, niiviiisi, et vahepeal saan paariks päevaks kuskile metsa või teise kohta ja siis olen jälle siin. igapäev, linnnnn, vanalinn, melu ja elu. ma armastan seda, niiviisi, et see on tasakaalus, melu ja rahu, elu ja melu. melu ei ole elu, rahu on elu, kirg on elu, melu ei ole kirg. kirge ei tohi melu sisse ära kaotada. ma räägin alati ühtedest ja samadest asjadest.
eile oli rõõmus ja hea, päevane ema bläkk, no see selleks. aga õhtu, linnahall ja linnahalll, tervitan ennekõike erinit. sest et see on tore, et sa lõpuks saad reaalselt ikka tuttavaks ka inimesega, keda sa tegelikult tead ja tema teab sind ja kõik tuttavad on ühised ja teid aetakse alalõpmata sassi, aga sa ikkagi ei ole ta tuttav. siis oli lege protestihäng, aga mihklil oli sünnipäev. ja eri lömastas mind veidi. aga paula, paula. järgmisel suvel me naerame koos palju. me näeme ja elame. seda me teeme. aga enne läheme me mõlemad uk'sse kooli. ja siis sõime matuga vabakal burksi, niii äge. anty-gravity, siin sa ju oledki.
täna lähme kirsilllaga mihkli sünnipäevale mustakale. rõõmus.

pink on üliäge. dear mr president ja glitter in the air, vahelduseks võib ju poppi ka kuulata.

söön maasika toormoosi ja olen hirmus õnnelik. jah, olen vist õnnelik. või rõõmus. mingised asjad nagu närivad ja häirivad ja ma ei oska neist mööda vaadata, neid lahendada ja lahti harutada, neid iseendale selgeks teha. segadus. aga kõigest sellest segadusest seisab minu õnnelikolemine igatahes sõltumatuna kusagil kõrgustes.

sügis on nüüd selge, ma tean, mis must saab, tean, kus ma olen. sellesmõttes on kergem olla. aga sellesmõttes on hirmus raske olla, et nüüd jätangi kõik siia maha. jätan kõik ripakile ja laokile ja saan UK elanikuks. huvitav, kas ma veeel eestis kunagi üldse end kellegagi või millegagi seon. kolme aasta pärast lõpetan baka, siis ma tahaksin londonisse minna, või veel kusagile kaugemale. ma ei tea, ma ei tea, kas ma saan õnnelikuks, aga ma tean, et see on mu elu, ainult üksainus võimalus mu hingel elada sellises inimkehas, kus kõik meeled on alles terved, mõistus funktsioneerib ja süda ajab tunnetest ja emotsioonidest üle. ei tea, kas mu hing sellist võimalust veel saabki.
peab joonistama ja kirjutama, motivatsiooni ja inspiratsiooni ju vist isegi on. või mis vist, päris kindlasti on. mõnus. tegelen nüüd NÖÖ asjadega üleüldse, asjalik.

the streets, mmmm, dry your eyes ja it's too late.

koolisegadus on endine. idüll on ka endine.
eilne clazziõhtu oli kena, tsivliiseeritud ja mmmõnnna.
mõned muudkui tormavad. eks ma ise olen ka tormanud ja rahutult ringi jooksnud pikka aega. rahutus asendub vaikselt rahuga. rahutus pakub vaid meelelahutust kõrvaltvaatajale ja meelehärmi enesele. rahu.
leidsin oma arvutist hirmus palju muusikat, mis oli kuskil kaustades igalpool laiali, foobari artistide nimekiri on kohe kordades pikem. mõnna.
elektrot on pleieris viimasel ajal sama palju kui rokilapsemussi.

snow patrol - chasing cars.
nii olen, nii tahan olla maailmalõpuni.

tegelikult mul ei ole praegu vaba hetk, mida ära kasutada blogi kirjutamiseks. tegelt oleks vaja kasulikke asju teha. aga blog on ka tähtis.
naljakas, et mõned inimesed, kes mulle üpris palju korda lähevad, on mu elust täiesti kadunud. kus te olete? joosep näiteks.
aga muidu, muidu on ideaalne idüll. jahjah, ideaalne idüll, see kõlab juba nii ilusasti, et ainuüksi selle sõnapaari välja ütlemisel tekkivad helilained väljendavad just nimelt nende sõnade taga olevat. täna armastan ma elu üle kõige, just seda sama, siin ja praegu. aeg võiks natukeseks peatuda. ja siis jälle edasi minna, praegu võiks peatuda, et saaks viivuks veel ammutada seda ideaalsust enda sisse. või immutada. immuti.

rohkem ei ole mul vist üldse midagi öelda. kohustusi armastan ma ka. mõnus. vaikselt neid tekib.

chocolate puma - always and forever, jeeei, hed kandi kogumikud.

ma ei haletse kedagi ega kahetse midagi. samal ajal põlgan ma ennasttäis olemist ja rõhuvat üleolevat suhtumist. seda ma põlgan. külm ja jäik olen vahel.
mu elus on hirmus palju romantikat. see on mõnus, tallinn on mu romantika. ja järgmistel lähipäevadel selgub, kas ma olen oma elu suurima dilemma ees või mitte. kool! romantikajutt jäi pooleli. kõik need öised jalutamised/jutuajamised kadriorus, neid on ju olnud sel suvel nii palju. need on olnud erinevad, erinevate inimestega, erinevates meeeleoludes ja erineva atmosfääriga, aga need on olnud üks osa minu tänavusest täiesti kindlasti väga meeldejäävast suvest. siis need katused, kõik need katused, mida tallinn mulle pakkunud on, millede otsa olen ma juba roninud ja veel avastamata katused, kuhu kindlasti lähen. need on teine romantika. ja vanalinn ja kalamaja ja hundipark ja europark ja ilusad, väga ilusad inimesed mu ümber. ja viljandi on ka mu romantika. folgiviljandi on hoopis midagi muud kui päris viljandi. folgiviljandi oli eelmisel nädalavahetusel. nüüd tuleb see päris viljandi, see minu viljandi.
ma usun juba ette ära, et need kolm päeva saavad olema ennastunustavad, rahulikud ja armsad, kindlasti mõtlikud, aga samal ajal loodetavasti ka ühed meeldejäävamad kolm päeva sel suvel, seda ma usun. peaasi, et ennnastunustavad, maailmaunustavad, unistavad.

kings of leon - manhattan või misasja, keda ma petan, terve kings of leoni viimane album on hingemattev. epiteedid domineerivad

let's dance in style,
let's dance for a while.
heaven can wait,
we're only watching the skies.

kirge oleks hirmsasti vaja ja siis pühendumist ja usaldamist ja siis armastamist. sama vana jutt jälle.
kirg on tegelikult olemas, aga see on kõige keerulisem ja raskesti händelitavam kirg üldse. inimesed. minu inimesed, teised inimesed, võõrad inimesed, fantastilised ja ulmelised, utoopilised ja väljamõeldud inimesed. kõik need karakterid, need mõtted, need tunded, need võõrad ja samal ajal niii äratuntavad või hoopis arusaamatud maailmad. see on mu kirg.
sellepärast on raamatud ka ägedad. ükspuha mis fiktiivne jutt ka pole, ilukirjandus ja täielik fantaasia, on üks teos siiski kõigest autori portree ja pakub võimalust saada tuttavaks juba võibolla kümneid, võibolla sadu aastaid tagasi surnud inimese ja tema maailmaga. või lihtsalt kellegagi, kes elab hoopis teises paigas teistsugust elu või hoopis kellegagi, kes elab samasugust elu.

let us die young
or let us live forever.
we don't have the power
but we never say never.
sitting in a sandpit
life is a short trip.
the music's for the sad men.

nüüd on vaja vaid valemit, kuidas igavesti elada. küll ma varsti välja mõtlen.

umbes 10 minutit on aega, enne kui poiskad mulle oma mikrobussiga maja ette lendavad ja siis me viljandi poole ajama paneme. sel aastal on mul plaan minna sinna kuulama head muusikat, käia vanaemat haiglas vaatamas ja olla kultuurne, mitte töllerdada mööda linna sihitult ringi. ahjaaa, ja isaga ka tsillida.
saan aru, et see, mis ma nüüd ütlen, kõlab ürpis imelikult ja pealiskaudselt, aga ma sain täna sõita tõenäoliselt kõige ägedama, võimsama ja uhkema autoga oma elus. huuh, sõit polnud just sujuv, aga hirmus kiire selle eest, kõrvad läksid lukku nagu lennukis. mclaren mercedes. uksed käivad niiiviisi üles ja no vaoouuu. ahjaaa, ja eile käisin ma oliver kruuda tütre sünnipäeval. see oli päris weird.
elu läheb, meluselt endiselt vist. nüüd nädalavahetus viljandis kõlab ka tegelikult ju väga tühjalt. aga samal ajal on vist asjad paremini tegelikult. ma enam võibolla ei mõtle halbadele asjadele nii palju, mõtlen headele, koolivariandid hakkavad ka mingit kuju võtma ja isegi töö. või more like, ma ei mõtle üldse, ma lihtsalt elan ja naudin olemist hetkes, neis hetkedes, mil ma olen rõõmus, mil mul on hea ja turvaline, ja neis hetkedes, mil mul on põnev ja mul on lõbus, mil ma olen elevil ja ootusärevuses. siinkohal tervitan matut.

jeeeej, nüüd ma jooksen kiiresti koeraga õue ja siis viljandisse.

phoenix on nii mõnsa ja indie on nii mõnsa.
tsaudo.

elumelu ja meluelu. tühi, niii tühi on see kõik. aga ma vist juba eelmises postituses rääkisin sellest.
seis on endiselt sama, kool ja sügis on praegu üks suuur udu, natuke nagu utoopia, natuke nagu must auk, aga pigem nagu udu siiski. praegune olemine on lihtsalt kiretu. kui pole kirge, emotsiooone, armastamist, kasvõi tõelist kurbust, pisaraid, viha, kadedust või lihtsalt niiisama rõõõmu, siis ei ole vist midagi peale hakata, võib neid vaid oodata. eks ise saab kindlasti manipuleerida ja mängida ja tekitada neid enesele, aga mina kui algaja-inimene ei saa vist sellega hakkama.

lisaks sellele on elu minuga endiselt ebaõiglane, sellistes kõige lihtsamates tegemistes ja juhtumistes, aga ka inimestevahelistes suhetes. viiimasel ajal jään mina alati mustaks lambaks, selliseks pooolidioodiks, kes peaks mingil põhjusel olukorras süüdi olema, aga tegelikult ei ole seda sootuks.

ma mõistan, et see kõik on halamine, ulgumine, vingumine, mõttetu rahulolematus sellega, mis sul on. aga ma ei oska teisiti, ma ei suuda elada tühja elu, ilma et ma selle tühjuse peale ei mõtleks, ilma et see mind ei häiriks, ilma et ma pidevalt ei üritaks mingit eluplaani paika panna, targemat, soojemat, ambitsiooonikat, aga kindlasti soojemat. praegu on niii külm.

incubus - drive, ma ei tea, äkki ma olen sellest loost juba rääkinud kunagi oma blogis. aga no vana hea incubus. üks teine lugu meeldib mulle veel rohkem, aga seda ma ei saa siiia kirjutada, muidu pärast on jällle mingine furoor lahti.

kena kesknädalat teile

mu arvuti akujuhe oli täiesti katki, sellepärast oli ka minu ligipääs internetile ja blogile piiratud mõnda aega. nüüd on see korras, nüüd ma saan välja helistada ja nüüd varsti, uuel nädalal peaks ka finantsolukord rõõmsama külje keerama.

tegemised-olemised-mõtlemised-tundmised ehk elu on viimasel ajal olnud, hmmm, mitmekülgne?! ei, pigem nagu. mitmepalgeline.
täna ma enam ei mõtle, täna ma olen unine, aga tegelikult vist rahul ja rahulik enamvähem.
aga terve nädal on olnud täielik eksistentsiaalne kriis. päevased ajad on deborid, õnnetud, nukrad, samas mõtlikud ja kuidagi ikkagi kasulikud. õhtused ajad on lõbusad, ägedad, seiklused, samal ajal nii tühjad ja kasutud.
eilne oli kuidagi teisiti. päeval oli teater, RAAAM ja "vahepeatus". hüüru mõisas. näitlejatöö oli hea. aga sisu, sisu jäi mitte otseselt püüdmatuks, aga mingit kustutamatut jälge ei jätnud. natuke selline, igaühele arusaadav, elementaarne elufilosoofia, aga samas see kadus kuidagi udusse ja hämamisse. aga sellegipoolest üpris nauditav. tervitan ukut.
siis tulin linna, käisin tiiru protestist läbi, sest et mul oli tarvis arvutit ja internetti, aga kui ma koju jõudsin, tuli välja, et mu oma arvuti on ka täitsa okeido. tervitan priitu.
siis viis emps mind pirita randa ujuma, ise läks ta monsaga jooksma pirita jõe orgu, niiet ma jäin sinna randa täitsa üksi. aga see oli hirmus hea. ainult et ma jäin kaaluma, kas ma ikkagi tahan ujuda, sest tuul oli õhtul juba päris külm ja pealegi ei usaldanud ma oma asju rannale vedelema jätta. aga siis tulid mingid tüübid, kaks oli neid, kes tahtsid ka ujuda ja palusid, et ma nende asju valvaks ja pärast vaatasid nemad minu tavaari. ja siis me saime nendega sõpsudeks ja istusime veel mingi tunnikese rannas, rääkisime juttu, nemad tegid piipu. armas oli.
sain koju, oligi õhtu. deitisin üle saja aasta jälle merkaga, jalutasime linna, tahtsime purjelaevu vaadata, aga meid ei lastud üldse sinna admiraliteedibasseini ligigi. siis me hoopis otsustasime, et lähme krahli. käisime korra ruvepoolt läbi, siis printisime hostelis flaikusi ja siis mõtlesime, et võtame protestis ühe siidri. seal oli kogu tavaline bande, ossu tuli ka sinna ja isegi meiega krahli.
pidu oli vahva, korraks nagu oli inimesi palju, aga siis juba vajusid laiali varsti kõik.
lahkusime prasnikult. passisime sveniga veits aega laferme's ja siis otsustasime patareisse minna.
see oli imeline, see oli lihtsalt ilus. korraks jälle olin ma vist õnnelik. hetkes olin õnnelik. kui ei mõtle, kui lülitad välja kõik, mida pole siin ja praegu, minu silmapiiril, kui kõik see kõrvale jätta, siis ma suudan olla õnnelik. päikese all, mere ääres, kuulan head mussi ja olen koos ilusate, ägedate inimestega. kell üheksa jõudsin koju, keerasin kerra ja kell üks sõitsime emaga juba rohuneeme mere äärde. mõnu. tervitan sveni.

hetkes, täna hommikul sealsamas suutsin ma õnnelik olla. muidu ma ei ole õnnelik. muidu on mul vaid külm tühjus. see on traagiline, üledramatiseeritud veidi, aga nii ma tõesti tunnnen.
kui mathias küsis mult ükspäev, et mis sa arvad, kes sind kõige rohkem igatsema jääb, kui sa ära sõidad, siis ma jõudsin selleni, et mind jääbki vist igatsema ainult mu ema ja kass. kurb tõsiasi.

coldplay-the scientist on täielik nutukas. aga ainult JAH, JAH, JAH.

minu õnnele ja õnnelikkusele paneb saatus korralikult näkku. kui te veel ei tea, siis eile suutsin ma murda ära oma jala. pöialuu. täna suutsin ma selle duši all täiesti läbi leotada, selle kipsi. kuigi kilekott oli jala otsas, aga kuskil vist oli auk sees. niiiet ma pidin kipsi hooopis ära võtma ja see, mis sealt alt välja tuli ei kannatanud vaatamist ega kriitikat. see oli niii jälk, et ma ei suutnud ise oma jalga vaadata. varbad kõik sinised ja pool jalga mustjas lillla, väkk. detaile pole vist tegelt ju vaja.

ja nüüd siis pmtslt olen ma koju aheldatud, sest et ma ei saa jalga maha toetada üldse. ainult ühe jala peal saan hüpata, aga kaua sa niiviiisi jaksad. eks. ja mind nii häirib, et ma ei saaa VÄLJA.

aga need hommikud, need on niii ilusad. need on mu lemmikud. ilmselgelt.

ja eraelu, see on ju midagi väga isiklikku, väga privaatset. ma ei mõista inimesi, kes seda eksponeerivad. kõigile kõikvõimalikel viisidel.

olgu, mida ma torisen. olen tige ja õnnetu. aga ainult selle jala pärast, muidu ma olen päris rõõmus

ma olen õnnelik. ma olen tõesti vist õnnelik. täna olen õnnelik. mitte lihtsalt rõõmus vaid õnnelik. üle pikapikapika aja. õnnelik. nagu päris, nagu filmis.

möödunud aegade vaim küll kummitab ikka vahelduva eduga. ma ei lase end sellest häirida. enam see ei domineeri. mind, mu mõtteid, mu tundmisi.

418 redhoti lugu, jeeejo