mul pole muud 6elda, kui seda et kolisin inglise keelde ymber:
holographicdiskow.blogspot.com

samas mulle tundub, et vales keeles j22b palju t2htsaid asju selgusetuks ja eks ma ilmun ka siia ikka ja j2lle uuesti.

"õudus tuleviku ees on nii suur. ja mitte ainult minul. uudishimu tapab. ootus ja ärevus, ootusärevus.

just sellised mõtted, kus ja kellega ja kuidas olen ma samal ajal aastal 2010, tekitavad hirmsat segadust minu loodetavasti arenevates ajumikroosakestes."

nii kirjutasin ma oma blogi 25.veebruaril 2009. aastal.
p2ris hirmus on m6elda, kui kiiresti on vahepeal k6ik muutunud ja aeg lennanud. apppi, kui nostalgiline-melanhoolne-heietav ma j2lle olen. aga forreals. uudishimu  peaks sisuliselt rahuldatud ju olema. ei tea, pigem tekitab minus nyyd hirmu hoopis see, et ma ei j6udnud t2helegi panna, kuidas see aasta aega l2bi sai. imelik. ja n6nda ta l2heb, n6nda me tiksume.

t2na valdab mind tunne nagu beaten with a rock. midagi sellist pole ilmselgelt olnud. aga eile sain vist kylma veits, t62n2oliselt on nats peal ka see lege "kevadv2simus" v6i pigem nagu veebruari-v2simus. (sest et misasi see kevadv2simus on. keegi ei saa kevadest v2sinud olla. seda ma ei usu. muidugi saab olla v2sinud sellest, et t6ine talv on seljataga, aga no misasja. niiviisi v6ib koguaeg leida vabandusi et hirmus kurnatud olla. kevadel pole keegi v2sinud, kevadel on liblikad k6hus ja m6tted pilvedel. voh niiiviisi on, varsti on kevad, siin vist peaaegu ongi juba, aga mitte veel p2riselt).
pealegi on mul pingelangus ka, eile sain oma eksamitulemused k2tte. usu v6i 2ra usu, aga ma ei kukkunud yhtki eksamit l2bi. kuigi samal ajal pole ma teabnyyd mis 6nnelik oma tulemuse yle, sest et see on labane keskp2rasus, aga v2hemalt ma tean, et ma pole kehv. olen k6igest keskp2rane. hea seegi, k6ik me oleme yhel v6i teisel m22ral keskp2rased. ykstapuha kui eriline sa iseendale ka ei tundu, olenevalt keskkonnast oled sa ikka aegajalt keskp2rane. ja mina parema meelega olen 6nnelik selle yle, et ma olen keskp2rane.

"the difference between false memories and true ones is the same as for jewels: it is always the false ones that look the most real, the most brilliant." ooo, kuidas ma armastan salvador dali'd. lihtsalt seda, kes ta oli oma peas. mulle meeldib see. paljude kuulsate (samal ajal ikkagi keskp2raste) inimestega on n6nda, et kuna terve rodu nende m6tteid, tundeid ja muid meistriteoseid on avalikud ja k2ttesaadavad igayhele, sealjuures minusugusele, on nad, olgugi kasv6i praeguseks surnud, kuidagi nii omad, nagu vanad s6brad. salvador dali on igatahes minu s6ber. mulle meeldib see, mis on tema peas.
ja nende m2lestustega on kah n6nda. minu m6tetes tiirleb viimasel ajal palju m2lupilte, k6igest sellest, mis oli enne. mis oli tallinnas, viljandis, kodus. k6igest sellest, mis oli enne minu 20. synnip2eva. ja ma tean, et see k6ik on vaid minu lapsep6lv ja sinnapaika ta j22bki. ma olen r66mus, et see ei olnud k6igest valutu suhkruvatt v6i et minu n2rvisysteem ja enesev22rikus olid piisavalt paigas, et mitte kunagi haledaks emopubekaks saada. mul on t6eliselt hea meel, et minu lapsep2lv oli keskp2rane. t2is noort naiivsust, eneseleidmist, ilusaid tundeid ja valusaid vigu, seega suuri kogemusi. ma usun, et selline lapsep6lv on piisavalt tugevaks vundamendiks, et sellele yks t2itsa aktsepteeritav elu peale ehitada.  
ainult et see juveeliparadoks kummitab veits. ja praegu veel on vist minu maailm t2is v6ltsjuveelidest m2lestusi. aga pole hullu. kyll see filter ajapikku t66le hakkab, samamoodi nagu kogenud silm on v6imeline eristama t6elist kalliskivi mitte nii t6elisest.

massive attack'i paradise circus on kihvt lugu. yldiselt on mu muusikavalik ja kogu see majandus v6rdlemisi nigel viimasel ajal, sest et mu arvuti ei funktsioneeri.

aaa, aga hoopis see, ma olen kyll veendunud, et keegi teist ei vaimustu sellest filmist, a ma ytlen ikka v2lja.
"the secret life of bees". minu meelest on hirmus armas. lihtsalt niisama, kuidagi lihtne ja puhas ja naiivne ja ilus. vahelduseks mulle meeldib kogu selle tohutu 3D v6iduk2igu, suurejooneliste eriefektide ja misiganes t6eliselt oskuslike filmitrikkide k6rval vaadata lihtsalt yht lugu ekraanilt, mis tekitab sinus k6ige puhtama ja siirama emotsiooni, ilma et selles m2ngiks oma osa k6ik see eelnevalt nimetatud ylimoodne cinematography.

k6ige lemmikumaks sotsialiseerumisepaigaks on mulle viimase n2dala jooksul saanud raamatukogu, aga mitte lihtsalt tavaline, vaid vana hea ja kuulus the ultimate hartley library. uhke, eks? veits nerdy ka, aga sellest pole hullu, k6ik siin southampton unis on sihukesed. koolkoolkool ja siis neljap2evad stagsis ja reeded kuskil linnapeal ja laup2eval vabakava. nii on kujunenud kyll, p2ris m6nsss.
veider, koju ei kipu enam yldse. ei teagi, miks. v6i tegelt tean. natuke aega v6id ju pendeldada kahe "kodu" vahel, aga l6puks pead ikka valima, niiviisi ei jaksa keegi. mitte, et mu kodu nyyd siin oleks, kodu on ikka valgel t2naval, lihtsalt mind m6neks ajaks seal enam ei ole. see on selge, praegu olen siin, homme olen kusagil teises paigas ja kesteab kuhu l6puks n6nda v2lja v6ib j6uda, minu meelest on p6nev igatahes.
naljakas et juba on veebruar, varsti m2rts, siis ongi kevad. whoooaaaaa, kevadvaheajaks on mul niii kihvt plaan, lihtsalt l6bus. kirsiga teeme hipitripi nicesse. huuuh, see k6lab juba nii ilusasti, et rohkemad s6nad oleksid ebavajalikud.
ja muidu, muidu olen ma hirmus 6nnelik, ma ei teagi, kust see tuleb. selline yleyldine rahuolu, mulle lihtsalt meeldib oma elu. ja ma ei oska tunda ega m6elda, et kellegi teise elu on parem ja ilusam. igayhel ikka oma ja omateha, milline see on.
t2itsa m6ttetu postitus. j2tkan oma higher order partial derivatives'ide harjutamisega.
olgenummiksid ikka, oma blogi j2tan tasapisi unarusse, t6en2oliselt tuleneb see aju parema poolkera taandarengust, aga no mis sa ikka. kes see jaksab koguaeg areneda, m6elda, muretseda ja nuriseda.

ütlemata frustreeriv on aeglaselt ja piinarikkalt, samas järjekindlalt ennast kaotada.
kontsentreeritus hajub, ise hajun, mõistus ei taha enam funktsioneerida nii nagu peaks, ja tunded on ammuilma suur segapuder.
tõenäoliselt on olemine praegu selline, sest juba liiga kaua tundus, et ma ei oskaks antud hetkes oma elult muud midagi soovida. aga selge on see, et tegelt ei rahuldu ma ju kunagi sellega, mis on. ja kui ma nüüd-kohe ja praegu ei saa toimida nõnda nagu ihaldan, tekitab see minus läbikukkumise tunde. ja see ei ole aktsepteeritav.
ühesõnaga, viimasel ajal pean endale vägisi meelde tuletama oma unistusi, et ma teaks, et kõik pole veel kadunud, kuigi tunne on küll sihuke. samal ajal tundes ennast tean ma, et ma toodan ja mõtlen selle deboriga täiega üle, aga see ei pruugigi nõnda halb olla. sest mingil hetkel saab mul sellest jogamajandusest siiber ja ma võtan end käsile ja teen kõik need ammutahetud asjad teoks.

muidu, üldiselt on elu lõbus olnud, aga ma ei taha sellest rääkida, sest see, et ma ennast kaotama olen hakanud, on tingitud sellest, et lõbus on olnud liiga palju. imelik on nõnda ju öelda. sest et vana hea, "naudi elu" ja "millal siis veel, kui mitte praegu" ja blabla, kõike seda ma usun. aga minu enda jaoks on piirid väga selged, mis hetkest saab siirast ja süütust lõbusolemisest mõttetu tühjalask. ja tühjalask on lollus. tühjalaskmist ei viitsi ega taha.

alicia keys on täielik supernaine, for reals. lüürika on veidi sisutu, aga, mmmm, kuulan ja sulan.

alicia keys - if i ain't got you.

jõulud on peetud, sünnipäev ka ja 2010 on kohal. kodu on armas ja soe ja kodu on ikka oma kodu. inimesed omas kodus on need, kes selle omaks koduks teevad, selge on see.
siiin tagasi olla on kuidagi vastuoluline, mida ma kartsingi, nagu enne jõule koju minna oli vastuoluline. aga samas ma händelin, ja ei lase neil segastel emotsioonidel oma tegemisi praegu juhtida, sest eksamid ju tulevad, praegu on kindlasti see paar nädalat, mil tuleks vähemalt korraks mõelda peaga ja mitte südamega. las süda puhkab natuke.
aga minu esimene reede siin oli lõbus. sain teodoraga kokku, hängisime stagsis ja tema ühika köögis, siis mõtlesime kinkile minna ja vanu häid aegu meenutada, aga see oli mingine hädine kinki ja hädisele peole me minna ei tahtnud. aga lõppkokkuvõttes, käisin ma hoopis whitehouse's mingisel jogal räpipeol, ma usun, et see on võrreldav tallinna kohaliku hollywoodi selle, mmm, mis see on nüüd, reedeti on seal vahel mingi räpipidu, kus ma kunagi käinud pole. aaaa, bad jam?! tegelt ma ei tea, eilne whitehouse samas oli kohati isegi tore (vist hoopis umbes nagu check 1,2), kontingent vahva, kui välja arvata see üks imelik jörm, kes oma breakdance'i liigutusi keset tantsuplatsi järjepidevalt eksponeeris. ta oli veidi naljakas karakter. aga mark ja billy ja jojo olid nummikad, ja see üks tüdruk ka, kelle nime ma ei suuda spellida.
ja täna käisime asdas toitu poodlemas. seisin 40 minutit järjekorras, üks ebaõnnelikemaid valikuid minu elus oli selle kassa kasuks otsustamine, kus see pliks oli veidi ajuäbarik ja ei saanud oma kassaaparaadiga üldse hakkama. aga see selleks, poiskad ootasid mind kenasti ära ja aitasid mu toidukilekottegi tassida. nummiks.

nüüd passin siin kodus, kohe peaks õppima, alustuseks oma linear algebra lecture notes'id korda tegema, et siis homme saaks korralikult seda lineaaaralgebrat õppppida ka.

uuuuu, üüüü, hurrrrraaaaaaaaaaaaaaaa.

maailm (mis sõna see üldsegist on?!) on nii vastuoluline, et ma olen lõplikult otsustanud keelduda üldse midagi tõsiselt võtmast. peale geniaalsuse. ja niiviisi on hoopiski lõbusam.
tahan lugeda jälle kafkat, aga haruki murakami illustreerib seda ideed ka hästi.
nüüd poen teki alla ja kuulan the streetsi.

niiiviiisi.
tänasega sai koolidebor mööda, täielik pingelangus. see differential equations test võttis mult igasuguse eluisu ära, ausõna. sain selle küll tehtud, osasid küsimusi oskasin, aga osad olid küll nagu olegi tunnis, bingo loto.
kahe nädala pärast tulen juba koju. niii hea soe tunne on mõelda oma valgetänava kodu peale ja nii hea on mõelda oma ilusa tallinna peale ja nii hea on mõelda oma imearmsa viljandi peale. niii ilus. ja jälle on natuke aega oma ilusate inimestega. see teeb mind rõõmsaks.
ei, siin ei ole sugugi halb, lihtsalt koduigatsus on küll juba, ja puhkust ja vaheaega tahaks. seda tahaks küll. aga täna vähemalt tuli tagasi minu motivatsioon veel need kaks nädalat pingutada ja tubli olla.
siinne elu on üpris matemaatikaseks ja antisotsiaalseks kiskunud. eelmisel reedel käisin teodoraga mingisel ägedal dubstepi ja d'n'b peol, koht oli umbes samasugune nagu meie krahl. äge ühesõnaga. ja hea dubstep on ka vahelduseks päris hea.
ja kuna ma olen matemaatikast viimasel ajal veidi väsinud, siis on palju lugemist ka olnud. vana hea bulgakov ja tema "heart of a dog", sellest ma ei tahakski eriti rääkida, sest enamik on seda eniveis lugenud ja nüüd sain ma ka sellega hakkama. tõenäoliselt mõtlesin ma liiga palju sellele taustale ja allegooriale, mida see sisaldama peaks ja sisaldabki. aga ma usun, et ühestki raamatust ei pea seda pidevalt otsima, vaid alles hiljem, loetut seedides, tasub paralleele tõmmata ajaloolise ühiskondliku tausta või misiganes asjaga. aga muidu, nagu bulgakov ikka. geenius, selles kõige otsesemas tähenduses.
aga hoopis üks teine raamat, "diving bell and butterfly" by jean dominique bauby. niii ilus. väga ilus. film on ka ilus. võibolla oleks isegi parem olnud, kui ma oleks raamatut lugenud enne ja siis filmi näinud. aga see ei oma suurt tähtsust. ma usun, et igaüks, kellele vähegi kirjandus ja esteetika korda läheb, võiks seda lugeda. aga mitte ainult. "diving bell and butterfly" on niii unistav, nii siiras, niii aus. aga mitte selles odavas ja cheesy's võtmes, vaid hoopiski. meie teadvus, alateadvus, fantaasia ja kujutlusvõime, mälu ja mälestused on meie suurim varandus. tegelt ka. kui pole enam midagi muud, siis need on ikka. ja see on kõik, mis teeb meist üldse funktsioneerivad inimesed. unistused. sest kui sul pole unistusi, siis pole sul eniveis midagi.

olgu,
the verve - drugs don't work.
melanhoolne ja emokas küll, aga ilus. mulle meeldib.

loodan, et keegi seda isiklikult ei võta, aga twitter on mingine imelik asi.
sellesmõttes, et okei, see toimib laiemale üldsusele tuntud isikute puhul, sest nemad üldjuhul kirjutavad sinna ka midagi, mis võiks suuremale kuulajas-vaatajaskonnale korda minna.
ma saan aru küll, et blog kui selline on samamõttetu, välja arvatud need, mis reaalselt mingit eluvaldkonda aktuaalselt kajastavad (mille hulka minu blog ei kuulu). aga siia kirjutamine, ma leian, et see on ikkagist sellesmõttes sisukam, et ma vähemalt üritan kajastada mõtlemisi ja tundmisi kuidagi vähem pealiskaudsemalt. ja kui ma juba kord blogi täidan, siis on mul midagi vähemalt öelda. no omast arust on. teiste arust ei pruugi.
ega ma tegelikult ise usun ka, et mu blog on üpris sisutühi tegelikult, lihtsalt mulle armas ja ma tahan seda hoida. aga kui nüüd selle twitteri juurde tagasi minna. siis mille pärast peaksid tervele maailmale korda minema sellised asjaolud, nagu mida keegi praegust telekast vaatab või mida keegi praegust sööb või et... tegelt mul pole häid näited. sest ma ise olen sama mõttetuid asju oma blogi ka kirjutanud. aga ikkagi, mu meelest on see järjekordne väljamõeldis, et inimesed end veel rohkem arvutisse ja internetimaailma sulgeks. et kõik, mida sa muidu räägiksid oma sõpsudele näost näkku kui neid järgmine kord näed, siis nüüd on nii "et loe twitterit".
tsiteerin kaupot:
"kellel on vaja mingit konstantselt uuenevat kroonikat inimesest, kes pole midagi märkimisväärset teinud?"

mu meelest neil, kellel endal pole ka midagi märkimisväärset teha.

ma kõlan hirmus kurjalt ja mul on süümepiinad, sest taaskord rõhutan, et mu enda blog võib teistele samamõttetu tunduda. aga no IKKAGI.

london electricity, high contrast, noisia, savannah miller's blog, linear algebra ja number theory moodustasid tänase päeva.

ei oska olla ega teha, tunda ega mõelda. midagi. midagi ei oska. siin on nii tühi, akna taga puhub vist tuul, aga ma kindel ei ole ka, on ainult tuulehääl. akna taga on niisama tühi kui toas. pole õhku, et hingata või ruumi, et liigutada, kuigi kõik on ju tühi. midagi ei olegi.
eile ma veel tundsin hästi palju. liiga palju korraga. tegelikult ma tunnen täna ka, lihtsalt täna on kõik minu ümber ja sees ikkagi tühi. ma saan aru, et on vähe paradoksaalne väita, et ma üheaegselt ei tunne midagi ja tunnen hirmus palju. imelik. aga eile, eile oli london. see õhtu niitis mind jalust, tõstis kõrvust ja on igaveseseks ajaks igavesti minu meelel. kõndisime mööda thamesi kallast ja saksofonimängija lummas mind, olin nagu poolunes ja samas nii ärkvel. see on see london, mida ma hakkasin armastama esimese pooleteise minutiga. mu õlad olid koti tassimisest kibevalusad, aga see ei lugenud midagi. oli ainult london, see linn näitamas oma parimaid palgeid, ja meie.
nüüd, nüüd on ainult usk ja unistus. ei, mitte unustus. unustust mul pole, sest see on üldse üks rumal lollus uskuda, et on olemas unustus. unustust ei ole kunagi. sest see, mida me usume, et suudame unustada ja mõtleme, et oleme juba unustanud, on ju järelikult mingi uue ja jääva mustrirea meisse juba joonistanud, kui me sellest veel mõtleme. no kindlasti, kindlasti ununevad või kustuvad füüsilisest mälust faktid, sellised nagu, kui-palju-raha-ma-kaks-nädalat-tagasi-poes-kulutasin või millal-ma-raamatukokku-raamatud-tagasi-pean-viima. aga see ei ole unustus, see on halb mälu.
unustust ei ole, midagi ei ole. ainult et unistus ja usk on. missiis, et mulle praegu tundub, et nad on kusagil peidus. aga ma tean, et nad on olemas. ma tean, sest et armastus on ju ka. aga armastust ilma unistuse ja usuta ei ole. lihtsalt ei ole. ja kui armastus on, siis on kirg. ja kui need on, siis on kõik. siis on kogu võimalikkus, mis üldse olla saab.

minu armsale.

kui koolis ei lähe hästi ja ja igasugune tüdimus tuleb. ma mõtlen, tüdimus koolist, sest kui hästi ei lähe ja midagi aru ei saa, siis kaotab kogu matemaatika oma võlu ka.
aga see pole praegust üldse tähtis tegelt. kuigi ma ise imestan, kui palju mu haridus, haritus, maailmatarkuste omandamine mulle siiski korda läheb. mõttetu. pealiskaudne. aga samal ajal, PRAEGU see siiski pole tähtis.
viiimase nädalaga olen vaadanud terve hunniku häid ja vähem häid filme. aga kõige kihvtim oli ikkagist "diving bell and butterfly". frustreeriv, masendav, samas läbi siukse prisma, mis selle kõik hoopistükis ilusaks ja meeldejäävaks tegi ja taaskord mingise eluselguse tõi. äkki?!
täna pean tegema oma presentationit. õnneks on niiviisi, et minu teema "synesthesia" on eriti huvitav ja ma olen sellest täiesti vaimustuses ja siis vast peaks ka presentationiga hakkama saama.
london oli ka kihvt, algul olid mu meeled ja süda ja mõistus naguniii niii teises paigas kui mingises suurlinnas, et üldse midagi mõista või aru saada. aga nüüd, üksöö ma nägin londonit unes. ja paigutasin end sinna elama ja see mulle meeldis väga. ühel päeval äkki, aga äkki mitte ka, äkki lähen kusagile mujale. ei tea, aga londonit näen see nädal veel õnneks.

ja siis veel see, et ma ei teagi.

the cure - just like heaven

kirjutan lihtsalt selleks et öelda, et sel neljapäeval on faithlessi mäsuuu ja homme ostan omale pileti pendulumile. ja kolmapäeval lähen londonisse. ja igavesti uhke aeg saab olema.
ja veel seda tahtsin ka öelda, et tsekkisin, mis meie superstaari saates sel aastal toimub. ja kene, ta oli juba depooos väga äge, on seal ka väga äge. hurrraaaaaaa.
hurrrraaaaaaaa. lõpetan nüüd oma number theory koduse töö ja lähen tuduma.

chris isaak - wicked game.

esimene sügisehõng jõudis minuni eile. ja see oli nii ilus. kui ma kell kuus oma calculuse tutorialist tulin, hästi rõõmus ja tobe, õues oli juba täitsa pime, aga hästi soe (sest et mul oli seljas ainult särk ja pusa, millel polnud isegi lukk kinni) ja lehed puudel niii kuldkollased. see oli nii sügis, see ilus sügis. vahel on sügis ilus.

näha maailma liivateras
ja taevast aasalilles
hoida lõputust peopesal
ja igavikku ühes tunnis

mina tahan ka koguaeg olla nii, nagu william blake selle kunagi sõnadesse pani.

faithless - i want more.

aaaa, ja juba järgmisel nädalal!

n2dalavahetus on ypris mitmekesine olnud. aga ma olen rahul. reedel k2isin linnapeal, alguses chidi ja tema s6bra ja kahe s6brannaga. olime orange rooms'is, see oli ypris joga ja siis l2ksime teodoraga junki. see oli coolio. hea muusika, ja palju rohkem kihvte inimesi, mitte mainstream ja commercial nagu k6ik ylej22nud kohad siin, aga no entrance oli 8 poundi ka, niiet. aga mingine loll dresscode teema on siin kyll tydrukutel v2ga in. seal junkis jooksid ka ringi mingised flintstone ja nanny slutid. ja what's with that, et yhel 6htul on kaks dresscode'i?! ma arvanud, et nad on isehakanud. aga see on stupid eniveis.
niiiviiisi, minu arvuti adapter wire on t2iesti puruks, niiet ma kasutan praegust chidi arvutit ja siis sellel on j2lle vale keyboard. aga igastahes, eile. eile koristasin ja 6ppisin ja lugesin ja 6htul vaatasime alfiet. ja nummiks. ja t2na tahtsin tegelt poiskade jalkat minna vaatama, aga ei j6udnudki, 6pin ja loen hoopis j2lle. haha, v2ga mitmekesine indeed. mmmmmm, t2itsa piinlik, et mul pole suurt midagi tarka kirjutada, tahaksin hirmsasti tegelikult jagada neid m6tteid, mis mu peas keerlema on hakanud, kui ma siin ainult mata raamatute ja m6nede teiste raamatute taga istun, aga ma pean neid enne veits veel seedima, kui kirja panen.
igastahes, endiselt on r66musolemine peaaagu et pilvedepeal k6rgel, aga j2rgmine n2dal, no mitte nyyd see, mis tuleb, aga sellest j2rgmine, siis ma usun, et ma olengi t2iesti ja l6putu ainulisus. m6nuuuuuuuuuuuus. praegust passin ootus2revuses.

vabadus on hirmu puudumine. seda ma usun. ma tahaksin sealjuures m6elda kyll, et 2kki ma olen vaba, sest minu m6tlemine ja suhtumine argistesse asjadesse, muredesse on muutunud ypris yksk6ikseks. v6i ma ei tea, mulle tundub, et minu hirm elu ees, nii palju, kui seda yldse j6udis tulla, hakkab kaduma. leian end pidevalt arutlemas endamisi millegi yle ja alati j6uan j2reldusele, et eks n2is mis saab, ega valesti ikka minna ei saaa. ja see teeb olemise ilusaks. elementaarne n2ide on varnast v6tta kooli ja 6ppimise osas. praegu ma ei 6pi ega tee midagi ainult selleks et tehtud saaks, k6ik mida teen v6i 6pin, igat viimset kildu sellest ma naudin, isegi, kui on raske ja algul ma ei jaga maad ega matsu, siiis k6ige suurem rahuldus saabub siis, kui k6ik see sulle kohale j6uab, kui ma olen omandanud selle, mida ma ihaldasin teada. seega, minu hirm selle ees, et ma ei saa hakkama, kaob. ja minu iha numbrite, nende systeemide, k6ikv6imalike seoste tundmise vastu kasvab iga p2evaga. ja siis ju polegi muud teha kui ainult r66mustada selle yle, et ma julgesin tulla, 6pppida matemaatikat, mis enamikele tundub ilmselgelt liiga kuiv ja liiga keeruline, et see yldse kuidagi kasulik v6iks olla. et ma julgesin teha seda, mida ma t6eliselt tahan. nyyd mul polegi vist midagi karta.
oikuikoledasti ma selle k6ik s6nadesse panin.
aga kyllap on veel aega et yhel p2eval osata sellest k6igest kokku panna ilusad read. seda ma usun. praegu olen hirmus rahul sellega, mis on siin, mu ymber ja mis on mu sydamel ja meelel.
t2iuslik t6elisus. t6de.

incubus-warning

tänasele päevale võib kohe varsti joone alla tõmmata, sest kõik, mis ma täna üldse teha tahtsin, sain tehtud. võibolla loen ja joonistan veel natuke, aga see on juba voodi-mode'il, seega teine asi. täna sai täis täpselt kuu aega minu siinolemist. läks üpris kiiresti, eks? hirmus. või tegelikult tore ja lõbus, aga hirmutav on see, kuidas aeg muudkui kappab omasoodu ja kõike me üritame sellega võidu joosta. ma küll tahaks aja kui selle väljamõeldud mõttetuse kõrvale lükata ja omasoodu tiksuda. aga ma olen liiga või piisavalt inimene selleks, et siiski oma tegemised aegajalt kellaosutite järgi sättida või arvestada kui palju aega, kas minutites, tundides või päevades mul ühe või teise tähtsa asjani on jäänud. pealiskaudne. kõige olulisemani on 13 päeva, aga see selleks.
koolis kipub järjest raskemaks minema, muuga saan hakkama, aga need differential equationsid veel niidavad mind jalust. aga küll händelin.
üldiselt, üldiselt, imetleb chidi end siin minu toas praegust peeglis, mis ta ise mulle andis, sest ma olen tüdruk, ja nüüd ilutseb siin ega suuda otsustada, mida oceanasse selga panna. naine!
igastahes, minu tegemised on vägaväga koolikesksed. üritan meie kooli kultuurilehele mingiseid artikleid ka vorpida, aga eks näis, mis sellest välja kukub. prioriteet on siiski kool ja see on äge, vähemalt senikaua, kuni ma seda naudin. kui enam ei naudi, küll ma siis mõtlen midagi välja.
olgu, olge nummiksid.

black gold - breakdown

lugesin just yksp2ev j2lle oma vanemaid blogiyllitisi. vaatamata minu lihtlabasele v2ljendusoskusele v6i millele iganes joonistab see k6ik minu moodunud aegade m6tetest, tunnetest, olemistest ja tegemistest t2iestit2iesti selge pildi. ja kui see kellelegi teisele kasulik ei ole, siis mulle endale kindlasti. see on nagu, see on mulle armas ja t2htis, see siin on minu elu v2ljendatuna s6nades ja kirjavahem2rkides. awesomeness.
aaaa, h2sti piinlik on see, et mul pole praegust t2pit2hti, sest ma pidin muutma oma keyboard settingseid, et mingiste programmidega (matamatamata) hakkama saada ja nyyd ma tahtsin just blogikirjutamise ajaks j2lle eestikeelseks teha oma klaviatuuri, aga see ei toimi enam. niiet, keele solkimine to the max.
koolis l2heb mul praegust yllatavalt h2sti, motivatsiooni, kirge ja huvi on endiselt ja see kasvab j2rjepidevalt y=4x sirgel. umbes nii. aga hoopis teeb mind murelikuks kellegi teise eluolu ja tegemised ja tundmised ja m6tlemised, aga mina saan hakkama ja ma tahan olla ja teha k6ike niiviisi, et teised ka saaksid. no v2hemalt need, kes mulle korda l2hevad.
kohekohe l2hen krisule bussivastu ja siis ta tuleb siia, ja teate, mis me siis teeme!? ohooo, siis me l2hme kuulame chase and status't.
rohkem ei oska midagi kirjutada, elan praegu oma elu aegruumis, millest iga m6istlik inimene saaks veel jutustada oma lastele ja lastelastele. aga see pole mu prioriteet. ma ei tea, kas ma kunagi sinnani yldse j6uan, et mul seda k6ike kellegagi jagada on. eks elu n2itab. ma ei saa vist yldse aru, mis mu prioriteedid on v6i mille nimel ma tegutsen, aga ma ei tea, kas see ongi k6ige t2htsam. ma olen endale, hetkes. teen seda, mida armastan ja ammutan endasse teda, keda armastan. ja muu on k6ik see muu.

interpol - pace is the trick

olemine on rahulik, rahulolev, kooline, või isegi mitte niii kooline, aga matemaatikane. mõnus.
täna käisin batuuditrennis, polnud nii lõbus kui ma lootsin. sesmõttes, et bouncida on tore, aga ma ei kavatse selle eest hakata hinge hinda maksma. ja taaskord pean nentima, et sport on kõike muud kui minu jaoks, mispärast ma pean end päev otsa veel väsinuna tundma, niiiviisi, et jalad värisevad ja üldse pole inimlik olla. mingit liigutamist on vist siiski vaja, aga mitte siukest, mis väsitab. hah, ma ausalt ei viitsi. ma ütlen, see sport on üks imelik asi. või no olgu, ma võin end väsitada ka vist, aga kui see pole lihtsalt meelelahutus siis peaks sellel mingi muu sihtotstarbeline eesmärk olema. ja vaevalt, et ma elukutseliseks batuudihüppajaks tahan saada.
aeg läheb endiselt kiiresti, praegu ma olen selle üle äärmiselt õnnelik, aga kui ma nüüd järgi hakkan mõtlema, siis tekib taas see tunne, mida ma tundsin kodus ka, et aeg tegelikult juba libiseb käest. tahaksin selle koha peale kirjutada nüüd midagi eepilist-lüürilist, aga ei saa hakkama.
imelik, aga ma hakkan vaikselt uk's, brittides ja kogu nende kultuuris või õigemini kultuurituses pettuma. usun, et siin on siiski veidi nagu eestiski, et londonis on asjad nats teistmoodi, kuidagi kultuursem, mitmekülgsem ja ägedam. nagu meil vist tallinnaga lugu on. aga siin väiksemas linnas on küll kõik nagu ühe puuga löödud, ausõna ma ütlen, odavad, lodevad, ülevoolavad ja üpris madalalaubalised. (karm üldistus, aga see on see, millise mulje mulle inglise noorsugu jätnud on, ja jah, muidugi on erandeid for sure) päris hirmus. kui ma varem mõtlesin ikka vahelharva salamisi, et tallinn või eesti oma nõukogude liidu ajalooga on läänekultuurist veidi siiski nagu maas, siis päris kindlasti mitte. meil on tõepoolest vägaväga palju, mille üle tõeliselt uhke olla.
ja nüüd mul sai pea tühjaks. täiesti mõttetu ma ütlen.

the sounds - home is where your heart is.
see lugu isegi ei seostu mulle kuidagi mingise eesti versus maailm teemaga. pigem nagu

summer rain in my face like snowflakes falling from space
it was so beautiful, and then i passed the mountains
i went coast to coast, and from star to star
that's how you learn, just who you are

päris oma brand-on-ile

kogu elu on bioloogia. kogu bioloogia on füsioloogia. kogu füsioloogia on keemia. kogu keemia on füüsika. kogu füüsika on matemaatika. ja kogu matemaatika on energia ning kogu energia on teadvus.
ma ei tea, kas ma seda väidet läbinisti usun, aga lõppu päris kindlasti. täna olid minu esimesed tõelised loengud. huvitavad, kohati on ikka raske inglisekeelset matemaatikat jälgida, aga mitte üldse nii hull. varsti läheb nagu libeda reega. kodus on hea olla. nüüd on soe ka, sest sihota parandas heatingu ära, ennem oli vahepeal veits jahe, aga mitte midagi hirmsat. nüüd on eriti cosy. kodus on nii hea olla, et üldse ei tahagi õue minna, jojo on juba päris solvunud, et ma siuke pidur olen. igastahes, mul ei ole üldse eluolu kirjeldamise tunnet. hoopis niiviisi.
"it has been said the first world war was the chemists' war, because mustard gas and chlorine were employed for the first time, and that the second world war was the physicists' war, because the atom bomb was detonated. similarly, it has been argued that the third world war would be the mathematicians' war, because mathematicians will have control over the next great weapon of war - information." kihvt eks. seda lugesin täna oma uuest juba lemmikraamatust. "the code book", see on meie cryptology kohustuslik kirjandus. huuh, kui ma selle krüptoloogia omale selgeks saan, siis ma olen küll kõikvõimas, ausõna. aga tõenäoliselt ei saa nagunii, because the solution of secret codes is a pursuit for a few. aga i'm really looking forward to it.

incubus - the warmth

adios! seniks, nime kumiss ja

me ei ole oma keha, mõistus ega emotsioonid. me oleme lõputu teadvus

nakupenda,

eile käisin oceanas. see on tõesti vägaväga suur ja vägaväga commercial. AGA, õnneks olid seal enamjaolt siiski fresherid ja mõnesid päris ägedaid karaktereid kohtasin. aga üldiselt oli sellesmõttes ikka joga, et kõik tüdrukud olid ülilühikestes üpris üheülbalistes kleitides, sealjuures olenemata mõõtudest või kehakaalust. ja eriti high-heeled. aga no see selleks, mina olin ikka oma teksade ja ketsidega, mõnus.
aga muusika oli küll siuke nagu mtv oleks lihtsalt käima pandud. aaa, üks saal oli äge, disco, see mulle meeldis, selline ägedam muss, aga siiski üpris kommerts.
igastahes, täna oli end inductionisse väga raske vedada, aga ma sain hakkama. ja kõik on igati hästi, toimib, esmaspäevast hakkavad loengud, homme on diagnostic quiz, ei tea, we'll see. ei tahaks küll mingiseid consolidate classe võtma hakata. kuigi vahel tuleks kindlasti kasuks.
hullult hea on endiselt olla, iga päevaga saan üha enam komplimente oma language'i kohta. isegi tutor ütles, et ma räägin väga head inglise keelt. võibolla hakkan lihtsalt harjuma, ei tea. aga see annab päris palju sellist confidence'i juurde. aahhhrrrr, mida ma teen, eesti keeles ei oska enam üldse sõnu leida. lollakas.
igastahes, inimestega on olukord siin selline, et jojo ongi vist nüüd päriselt mu sõber, see on nii äge, me saame eriti hästi läbi. teodora on potentsiaalne sõbrants. mitte, et ma meeletult pingutaks sõpruse soetamise nimel, aga nemad kaks on põhimate'id. siis on chidi ja silvester, nagu nad ise ütlesid, my big brothers. tegelt on nad housemate'id, aga igati armsad ja hoolitsevad. ja siis on veel muidugi john-t, ta on üpris igav, elab ka meie majas. niiet, ma olen ainuke tüdruk siin.
siis on veel moritz, üks saksa poiss, kellega me millegipärast saame väga hästi läbi, eile just naersime, et for some weird reason, we like each other. sesmõttes, et in person, sest ta ihaldab mehi nagunii rohkem kui naisi. ma ei tea, võibolla tunnen end sellepärast temaga kuidagi turvaliselt, ei tea, mis sellega on.
mmmm, ja siis, ülejäänud on vist rohkem sellised lihtsalt, kes vastu tulles tsau ütlevad. või ma ei tea ka, jah, i guess so.
igastahes, üldse ei oska mõislikku juttu valmis vorpida. eile oleksin tahtnud väga tallinnas olla, vahel igatsen kodu palju. või no ma olen ülimalt ja äärmiselt rahul sellega, mis on siin, sellega, et ma siia tulin, sellega, kuidas siin kõik vaikselt toimima hakkab. AGA, ma tahaks et kõik, mis minu jaoks on kodu, oleks koos minuga siin. võibolla ema-isa mitte, aga see ei loe, sest et ega keegi ei taha elulõpuni oma vanematega ju koos elada. aga ma mõtlen kõik seee muuu, mu armsad. saate vist aru küll. tahaks seda kõike jagada inimestega, kellega ma olen nii harjunud kõike jagama, aga no ilmselgelt ei saa ma oma blogigagi eriti adekvaatselt hakkama, nii ei saa ju jagada midagi.
kings of leon on siin nii mainstream, aga järgmisel suvel tahan reading festivalile minna for sure.

õpin swahili keelt ja kuulan disco ensemble'it.

qua hedi!

esimene nädal hakkabki juba lõpule tiksuma. mõnus. aeg läheb kiiresti, it has to. aga hakuna matata.
ilm on siin eriti ilus ja soe, nagu kesksuvi eestis. tõeliselt kadestamisväärne, ma tean. ülikooli campus on mulle iga päevaga üha enam meeltmööda. meil on siin oma kino, rääkimata klubidest ja baaridest ja eriti headest toidukohtadest, oma väike universaalne pood, isegi juuksur, pangakontorid ja muu kõik eluks vajalik. ja pealegi on siin hästihästi ilus, täna avastasin siinsamas student unioni hoonete ja school of mathematicsi vahel ühe eriti ilusa pargi. tõesti, ilus. lihtsalt, ilus. peaagu et idüll.
eile käisin jojo´ga kinos. linnas on päris mitu kino, kaks tükki on pmtslt ühes ja samas kohas, kõige ilusamas sadamas. see on tõesti ilus (kõik on mul hirmus ilus praegu). aga need on sellised väiksemad. ja siis üks on leisure world'is, seal on ka täiesti huge klubi, oceana, ja suursuur kino. pluss veel see kino, mis meil siin campuses on. linn on pindalalt hästi suur, umbes nagu tallinn. aga inimesi on vähem, niiet, natuke inimtühi on. kinosaalis näiteks oli peale meie umbes 4 inimest.
ja eile lõpuks nägin oma housemate'i, nad kolivad oma sõbraga alles pühapäeval sisse. aga nüüd on kuidagi soojem tunne jälle natukene. hästi armas neegripoiss on, sylvester, meditsiinitudeng, aga postgrad juba.
olgu, muud polegi kirjutada, lähen vist istun õues jälle natuke, täna on mingi houseparty marti pool, tema on see hispaania poiss, kellega ma juba lennujaamas tuttavaks sain, aga ma ei tea sellest veel suurt midagi. ja eks näis, mis õhtu toob. homme õhtuks on mul mingi pilet juba olemas. uhke.
ühesõnaga, mul läheb siin hästi. varsti suudan mingeid sisukamaid postitusi ka juba tekitada. aga praegu lihtsalt lahmin. nagu selle kasseti peal. lihtsalt lahmin. hah. jeei.

aaa, chase & status live'i pileti ostsin ka juba ära. mõnus. plektrumile tahaks täna tulla, aga elu on selline, et ei vea vist välja.

olge nummiksid,
lamb-gabriel