ütlemata frustreeriv on aeglaselt ja piinarikkalt, samas järjekindlalt ennast kaotada.
kontsentreeritus hajub, ise hajun, mõistus ei taha enam funktsioneerida nii nagu peaks, ja tunded on ammuilma suur segapuder.
tõenäoliselt on olemine praegu selline, sest juba liiga kaua tundus, et ma ei oskaks antud hetkes oma elult muud midagi soovida. aga selge on see, et tegelt ei rahuldu ma ju kunagi sellega, mis on. ja kui ma nüüd-kohe ja praegu ei saa toimida nõnda nagu ihaldan, tekitab see minus läbikukkumise tunde. ja see ei ole aktsepteeritav.
ühesõnaga, viimasel ajal pean endale vägisi meelde tuletama oma unistusi, et ma teaks, et kõik pole veel kadunud, kuigi tunne on küll sihuke. samal ajal tundes ennast tean ma, et ma toodan ja mõtlen selle deboriga täiega üle, aga see ei pruugigi nõnda halb olla. sest mingil hetkel saab mul sellest jogamajandusest siiber ja ma võtan end käsile ja teen kõik need ammutahetud asjad teoks.

muidu, üldiselt on elu lõbus olnud, aga ma ei taha sellest rääkida, sest see, et ma ennast kaotama olen hakanud, on tingitud sellest, et lõbus on olnud liiga palju. imelik on nõnda ju öelda. sest et vana hea, "naudi elu" ja "millal siis veel, kui mitte praegu" ja blabla, kõike seda ma usun. aga minu enda jaoks on piirid väga selged, mis hetkest saab siirast ja süütust lõbusolemisest mõttetu tühjalask. ja tühjalask on lollus. tühjalaskmist ei viitsi ega taha.

alicia keys on täielik supernaine, for reals. lüürika on veidi sisutu, aga, mmmm, kuulan ja sulan.

alicia keys - if i ain't got you.