tamptarararaa.
olengi siin, ma ei tea, miks ma kirjutan või kellele. nagunii pole kedagi enam ju lugemas, kui ma pool aastat ja natukene peale mitte midagi muljetanud siia pole.
aga minul on südames jõulutunne, mitte siuke kuldne ja valge jõulutunne nagu kaubamaja vaateakendel ega ka selline mõtlik ja küünlavalguse jõulutunne nagu ma ei teagi kus, vaid selline rõõmus jõulutunne. rahuolu ja mõnu ja rõõmus meel. kool ei väsita mind sel aastal sugugi, mure on mul ainult järgmise aasta osas. ma armastan inimesi enda ümber rohkem kui kunagi varem. isegi neid, keda ma jube harva näen.
laias laastus tunnen end küll mandunu ja mõttetuna, aga üldiselt on mul hea olla.
mul on hea olla ja see loeb. ma usun, et kui minul on hea olla, on ka inimestel minu ümber parem olla. aga äkki on asi selles, et teistel on hea, siis on minul ka hea. ei tea, vast mõlematpidi korraga saab ka olla.

ilusaid jõule, armas blog.
armastusega,
matleen

mul on täna kõigest siiber. ütelge, mis te öelda tahate, ma ei viitsi nagunii kuulata. võibolla ehk äkki. aga midagi teistmoodi peab öelda olema, midagi, milllele ma varem pole mõelnud. näiteks nagu oleks ma valmis rääkima neist tervest hunnnikust sõnadest ja mõistetest, mida ma täna loodusteaduste instiduuudis kuulsin ja millest ma midagi aru ei saa, keegi võiks mulle natuke selgemalt kogu seda raku ja valgu uurimist seletada.

siiber on mul endast, koolist, ma siinjuures mõtlen kooli kui hoonet ja selle õhkkonda, sest õppimine ei olegi mulle nii vastumeelne praegu. mul on siiber inimestest mu ümber. või no neist otseselt pole, aga nendest emotsioonidest, mida nad mulle tekitavad, on küll siiber. mul on siiber oma toast ja mul on siiber oma arvutist ja mul on vahelduseks kõriauguni iseendast ka.

üldiselt ma turtsun ja torisen, ärge mind tähele pange. täna on lihtsalt halva-ilma-paha-tuju päev.
muidu olen ma päris rõõmus indiviid.

ahjaaa, ja väike rõõm oli ka mu päevas. või no mis rõõm, omamoodi traagika. aga mitte minu traagika. knopkas oli täna geeniuslik müüa. esiteks läksin maksma oma kiirköitja eest. ta küsis peale seda, kui oli selle hinda umbes neli tundi kuvarilt otsinud, et palju see maksab. ma polnd sellest eriti teadlik, aga siis mul meenus, et ma nägin selle juures hinda 6.-, ütlesin talle, et kuus krooni maksab ja panin letile viiekroonise ja kaks viiekümnesendist. tema vaatles veel umbes 2 tundi kuvarit ja teatas, et see kiirköitja maksab siiski 4.50.-, JA SIIS, siis ta võttis selle peale leti pealt minu viiekroonise JA mõlemad viiekümnesendised, pani need kassasse ja andis mulle kroonise ja ühe viiekümnesendise tagasi. IDIOOT.

ok, tsau

uni on ja haige on täiega. siuke pühapäevaõhtune kodus tiksumine. vaikselt, vaikselt une poole.
homme on vaja olla elus veel, et kooli minna ja isegi kekassse. ja kunstiajalugu ära vastata.
see polegi nii raske. erikuga kahepeale saame hakkama küll, ma usun.

jubekahju, et linda superstaari saatest edasi ei saanud. ma ei tunne teda, ta on mulle kohe täitsa võõras, aga ta meeldib mulle küll. ta näeb kihvt välja, laulab väga hästi, on kuidagi klass kõrgemal. ausalt, mitte et ma mingine metsik realityshow'dele kaasaelaja oleksin, aga tema on mulle küll meelde jäänud, sellepärast ma vaatasin tänast saadet ka.

ja hiinas söövad loomaaia loomad inimesi. üks järjekordne tiiger sõi järjekordselt ühe järjekordse loomaaiakülastaja ära, kes oli küll uudiste kohaselt veidi saiko, aga vaevalt, et tiiger eriti vahet teeb, millised inimesed on mentally disabled ja millised mitte. no tegelt, kui see pilukas ronis umbes tiigripuuri tiigriga juttu rääkima, siis küll. hiina on lihtsalt täiesti antinormaalne place to be.

igastahes, mina olen haige ja köhin oma hinge seest välja, kui nii jätkan.
muidu olen vist enamvähem rahul eluga, koolis on vaja teha asju. õnneks mul on kohe siuke tunne peal, et ma tahan nüüd aprillikuus küll kooliasju teha ja pingutada, et mais oleks lebom ja saaks eksamitele keskenduda.


didididiidddaddiddeeey, so just call me whenever you're lonely.
mingine vana rihanna rannalugu.

io

ma olin täiega kolmevahel, kuhu ja kellele ma emotsioone peaks praegu välja laduma.
blog pole üldse õige koht, aga samas minule kuidagi kindel, armas, turvaline.

mul on siiber, minu esmaspäevane rõõõmutuju on üle läinud. koolis läheb täitsa hästi. olen kuidagi puhanud ja positiivne ja saan hakkama.
aga samas, tõesti. kõriauguni end lollina, teisesena, või kolmandasena tundmisest. pigem kolmandasena, sest sõbrad on vähemalt sama olulised kui ma, aga kanep on veits veel olulisem.
ja me räägime selgeks, kõik oleks nagu arusaadav, aga siis hakkab sama stsenaarium otsast peale. ma natukene tunnen ennast, mitte väga palju, aga veidi küll, ja tean, et kui ma näen, et minu pühendumust ei hinnata, et ma olen tühikargaja või vähemalt tunnen seda, siis minu austus, hoolivus, armastus ja jah, pühendumus kaovad ja kasvatavad oma vastandid asemele. ma ei taha, et see juhtuks, ma ei taha.
ja ma ei taha, et keegi end minu pärast halvasti tunneks, sest et mina ootan liiga paljut. keegi ei tohiks end halvasti tunda. ja kui mingised asjad veel nii jätkuvad, ei leia ma enam, et meil õige on.

tervitan j'd.

kevad on täiega südames. või vähemalt täna oli, nüüd hakkab ära vajuma.
ilm oli ilus, ohatis mu huulel maailmavalus ja ise rõõmus nagu põrsas.
kõik asjad, mis on viimasel ajal tundunud tüütult keerulised, muutusid täna ühtaegu lihtsaks. naljakas.

ma ei saa aru, kuidas ma kõigest informeeritusest maas olen.
miks teised juba ammu teadsid sellest operatsioonist, kui pimesool esimest korda suu kaudu välja lõigati ja mina sellest alles tänastest uudistest lugesin?

igastahes seisab mu väike sinivalge jänks laual.
i'm all about lovin' you.

ma ei janune lõbu järele. janunen teadmiste järele.
ma ei janune seltskonna järele, janunen vaid läheduse järele.
ma ei janune meelemürkide järele, tahan tunda meelepuhtust.
ma ei janune disko järele, kõigest tantsu ja muuusika järele.

ma ei taha paljut.
ainult absoluutset ilu.

asjad ei ole päris nii nagu peaksid. väliselt vist on, aga minu sees ei ole. (kardan, et see läheb liigseks diipluseks ära.) vahepeal on harmoonia hinge sees, siis kui esimesed lumikellukesed on. ja päike on soe. ja lõhn on õues nagu kevadeti on.
aga siis ma hakkan hoopis endaga mingiseid sumomaadluse matše pidama.
siuke tunne on küll. nagu üks pilukas kakleks teisega, paksud ja koledad mõlemad, naljakad stringid ka jalas ja maad ega matsu teineteist ei mõista. mina iseendaga.

ja need kevadetuuled ja ere päike väsitavad silmi.
ma kardan niii hirmsasti.
ma tahan end tagasi.

mul hakkab nooortekohvikus tegutsemise motivatsioon tagasi tulema. üldse tunnen end kuidagi jalul, puhanu ja reipana. mõte töötab ja inimese tunne tuleb tagasi. usk, mis oli vahepeal juba unustuste hõlma vajunud, et ma saan asjadega hakkama, tuleb ka tagasi. hea vist.
see nädal tarvis veel pingutada, siis on vaheaeg ja suomenmaalta.

täna oli ütlemata tore päev. koolis polnudki nii hull. siis sain hediga kokku. ja siis tuli johann. siis me läksime noortekohvikusse. olin tööl täna. siis hediga mängisime eestimaad, siis anne, hedi ja johanniga mängisime aliast ja siis pärast tulid simon ja ta sõber sten või sven, täpselt ei mäleta. ja siis mängisime ka paljukesi eestimaad. siis väike debor hakkas jalust niitma. ja nüüd olen täitsa jalutu.

öeldakse küll, et kes vana asja meenutab, see, ma ei tea täpselt, aga halb on igastahes.
missiis.
is someone getting the best of you?
jah.
ei tea ainult, kas õnneks või kahjuks. ja ei tea, kas see minu parim ongi just hea. pigem hirmus ja hukutav.


ja natuke veel foofightereid.
***
I'm finished making sense
Done bleeding ignorance at home defense
***
What if I say I'm not like the others
What if I say I'm not just another one of your plays
You're the pretender
What if I say I will never surrender

In time I'm so untold(?)
I'm just another soul for sale
Oh well
The pages outa'(?) press
We are not permanent
Temporary
Temporary
Same old story
***

ei saa eriti hakkama.

kõik vist.
adidasbandidas, ja võtke teadmiseks, et heliloojate, vendade k(K)appide eesnimed olid artur, villem ja eugen.

ja silmad valguvad viimasel ajal vettt täis.
äkki on väsinud? on ikka masuurikad, et tihti nii järsku väsivad.

kuidagi tühi tunne on,
tühja tunnet pole ammu olnud. halb tunne on olnud ja hea tunne, aga tühja mitte. praegu on tühi. asjad tuhmuvad, emotsioonid ja tunded tuhmuvad, koooli argiasi lendab peale ja suretab muu.
see muu laseb end suretada, muu on juba ise ära lahtund, jahtund. ära väsinud.

lugemist on viimastel päevadel palju olnd. eile lugesin 150 lk'd merimee'd. ja oma poe novellid lugesin ka läbi. olen vist rohkem raamatute väljamõeldud maailmas kui reaalsuses, vahelduseks on see päris hea. aga mulle tundub, et asjad libisevad mu käest. ma ei tea, miks selline tunne. aga ta lihtsalt on. ma katsun küll nagu kõvasti kinni hoida. ei tea, kas katsungi. omast arust ikka püüan. aga nad tunduvad tahtvat ikka ära vajuda. see hirmutab mind.

eesti panga hoone juures on inimesed juba kaks päeva lõputuna tunduvas järjekorras seisnud. ei tea, mida nad ootavad. äkki antakse tasuta süüa.

RHCP breaking the girl on päris okeika lugu, tundus algul vastik kantrimuss, aga kuulasin korraks. ja nii hull ei olegi.


kindlustunne, see kindlustunne, mis tundus nii tugev, hakkab ka hajuma. miks?


armastage.

kuulake nüüd seda.
käisin täna raamatukogus. mõtlesin, et oleks vaja omale e. a. poe novelle hankida. mul oli vana raamat ammusest ajast viimata ka. ja siis tuli välja, et mul on viivis kolm krooni, aga kaardiga maksta ei saa. (tuleb tunnistada, et see oleks naljakas ka), aga naljakas oli see ka, et mul polnud kolme krooni kuskilt võtta. automaaadi juurde ju ei oleks selle pärast viitsind minna. ja siis, ühe krooni leidsin pükste taskust. täpselt ühe ühekroonise mündi. siis läksin alla, sain garderoobitädiga sõbraks. leidsin oma jopetaskust veel täpselt ühe ühekroonise mündi. ja siis mõtlesin, et täitsa tobenaljakas, aga lootusetu, mul jääbki üks kroon puudu. kartsin juba, et pean end häbistama ja garderoobitädi käest küsima. aga siiis, siis leidsin, et kotipõhjas oli üks ainuke äraeksinud ühekrooonine. ja saingi omad asjad aetud. vahva eks.

peale raamatukogu põrkusin korra kostjaga. ja tulin kodupoole.
lähen loen ja joonistan ja naudin kodus oleskelemist.
mõtlesin, et ei tea, kas saangi oma uurimistöö valmis. mingit tahtmist küll seda teha pole.

tsaukapauka, ära paugu, pauka.

eile käisin soilworki kaemas. mõtlesin, et lähen kohe parajasti natuke hiljem, et stemi ei peaks kuulama. nemad mulle väga palju ei meeldi. algul vaatasin, et läkski õnneks, stemi viimane lugu oli parasjagu peal, kui ma rockcafe uksest sisse jõudsin. aga siis tuli välja, et esineb veel mingi rootsi metalbänd. see oli okei, aga ei miskit väga erilist. laulja aind meenutas laval meie oma tanelit. heh.

igastahes, jõudsin sinna. helistasin paaniliselt hedile ja avelyle, kes kumbki mu kõnedest väga välja ei teinud. loobusin. vaatasin vaikselt ringi. hakkasin nats kartma. inimesi väga palju polnd, aga neist paljud olid mulle natuke hirmsad küll. siimu nägin. siim on jubenunnu. ikka kolekahju, et ta meie koolist ära läks. ja et ma teda nüüd harva näen.
siis avastasin enese lõputuks rõõmuks, et mikk ja kostja on kohal. polnd neid ka hirmuskaua näind. ja nunnu oli. siis varsti kargaski hedi mulle ligi ja olin eluga päris rahul.

kui soilwork peale lendas, olin iseenese imestuseks juba päris elevil. mõnes mõttes nad lasid mu elevuse üle. mul ei tekkinud üldse erilist emotsioooni. vanad lood on ikka vanad head, legendaarsed lood ja neid oli hea laivis kuulda. ja exile on ka kihvt lugu. aga muu jättis mind külmaks. mitte, et muusikaliselt halb oleks. aga screamo sõnadest on raske aru saada ja kui meloodilist osa üldse pole, siis ühtlased kiired kitarririffid ja pidev röökimine väsitavad mind natsa.


aaaa. mis veel oluline on. kohtusin ülle kaljustega. ta on kohutavalt sümpaatne mulle. kui inimesena, lausa eeskuju. mitte see, mida ta teeb või mida ta saavutanud on. vaid tema kõnemaneer, olek, žestid, see, kuidas ta suudab väheste sõnadega öelda rohkem, kui mina kõiki eestikeelseid sõnu ette vuristades iial öelda suudaks. tema rahulikkus, viimistletus, väikene tagasihoidlikkus, ja sealjuures siiski avatus ja julgus. imeline.

ma ei vääri mõnesid asju ja mõnesid inimesi. see on nii, et ma kardan, et tundun rohkem, kui tegelt olen. kardan, et ei suuda teile olla see, keda te oodate.


*

mul on iseenedaga raske.
täielik brakedown, crash, error. ja ma pole päris kindel, millest.
võiks natuke lahata, aga blog on liiga avalik. ma ei hakkan end alasti kiskuma.

***
Võib olla sul jäävana tundun,
kui meri või põline laas,
kui taevas, mis peakohal tuhmub,
kui kaste auramas maas.

Ent minulgi vahel on valus,
kui peitma pean pisaraid.
Ma tean ju sa kergelt ei talu,
mu kurbuste tagamaid.

Kas aimad kui habras on liim,
mis mind sinu või eluga seob,
ja jäädavalt minema siit
mind tunnd minu hetk, minu viiv.
***

sellline tunne tuleb ka vahepeal peale. selline tunnne pole väga hea.


misya.

ega mul suurt kirjutamise tuju ju polegi. aga ma natuke vägistan endast välja.
kuulan vahetpidamata igas versioonis stairway to heavenit.
see on vist ainuke 8-minutiline lugu, mida ma algusest lõpuni kuulata jaksan. ja nii ikka ja ikka, jälle, uuesti, veel paar korda.
olen olnud täna läbilõhki kodune. teinud geograafia riigieksamiks natuke vajalikke asju.
hakkasin uurimistööga korralikult pihta. vormistama, see on iikka täielik tüütus, homme peab draamateatrist läbi minema.
ja raamatukogust.
ja koristasin täna ka.
ja igast asju on ikka tarvis teha. hirmus.
aga varsti äkki saavad mingid asjad tehtud. uurimistööd tahaks kaelast ära saada. aga ega seda teisiti ei saa ju, kui tuleb lihtsalt teha, eks ma katsun, mis mul üle jääb.
ja geograafia need asjad ma saingi tehtud. niiet sellega on korras ja mäkbättel sai ka läbi, niiet, see mure on kaelast ära. eks ta natuke oli raske meile kõigile, aga nüüd on ta läbi ja hea ikkagi, et toimus, tihti ei viitsi siukseid üritusi.
ja sain oma toiduhügieeni tunnistuse ka. olen nüüd täiesti hügieeenilline. naljakas sõna.


tsekitaut.
mida rohkem sind on, seda rohkem sind vajan. mu inspiratsioon ja motivatsioon. kas ma olen juba öelnud, et vahepeal on suga keeruline. aga ilma ei saa üldse. see tunne natuke hirmutab mind. aga mis seal ikka. elu ongi selline. ja ma olen päris rõõmus kohe, et inimesed on piisavalt arenenud, et omada emotsioone ja tundeid.

lähen vaatan, kas süüa saab.
ei vist.

ntsnts, nautige ennast. ja mõelge, et keha on teie greatest instrument you'll ever have. sesmõttes, et tantsige ja laulge ja tundke ja nähke ja kuulake ja tundke ja nähke ja õppige.

io.

koolidebor on suur. väga suur. liiga suur.
ma ei suuda viimasel ajal eriti millelegi ega kellelegi keskenduda. pea valutab kohutaval kombel. kogu aeg. kui varem oli nii, et do lampotški, las valutab, siis nüüd on muutunud see täiesti talumatuks. jube.

saan oma geo veel ühe asja tehtud, on korras. sellega. siis on füüsika üks järeltöö teha ja vene keelt järgi vastata. ja uurimustöö. muud ained on korras ja päris hästi.
või no ma ei tea ka. ma ei tea. pole osssut ja tüüüpe jubeammu näinud. neil on varsti live, äkki sinna lähen. oleks vahva.

tahaksin kevadet ja siis suve. tahaksin siit kaugele ära. päriselt. päriselt tahaksin ära.

ja mu arvuti, mu arvuti on värdjas. ta ei saa vahepeal aru, et mingid asjad on olemas. ta ei saa aru, et tal on cdlugeja olemas ja ta ei saa enam aru, et tal on internetiruuter olemas. ehk siis ei cdlugeja ega internet minu arvutis ei funktsioneeri. jess. peab võsaga rääkima.
ok, teen geo ära.

ma viimasel ajal ei oska enam üksi olla. ma ei tea, millest see tuleb. ma olen muidu küll siuke individualist. ega mul halb pole, kui ma üksi olen. aga mitteüksi oleks vast parem. eile olin ma üle pika aja päris rõõmus, et emme töölt koju tuli.

praegu olen üksi.

aga armastan teid ikka.

dave grohl laulab mulle kõrva sisse,
***
Its real, the pain you feel
You trust, you must
Confess
Is someone getting the best, the best, the best, the best of you?
***
"ma ei tea," sosistan talle vastu.

muusika inspireerib mind. sain ta tagasi.ta on mulle armas. ta paneb mind isegi blogi kirjutama.

io.

if you were in my heart i'd surely not break you,
if you were beside me and my love would take you,
i'd keep you in safety,
forever protect you,
i'll hide you away from the world you rejected,

i'll hide you
i'll hide you

***

keegi võiks mind ka ära peita. maailma eest peitu. oma südame sisse.

aga muidu on päris hästi. homme on geograafia olümpiaad. siuke mulaajamine suuremalt jaolt tõotab tulla.
üldsegist, tunnen end imeliselt rahulikult. oleks vast vaja üht teist teha, aga mulle pole need tegemised veel matsuga vastu pead lennanud. niikaua lebon siis.

ja temaga on vahepeal natuke raske. aga temata ei saa üldse. ja temaga on rõõmus. ilma on mitte nii rõõmus. imelik natuke. nii vist ongi õige. aga ega ma päris kindel ei ole. ainult ufoteadus võib seda tõestada.

kui mul kunagi suureks saades suurtes summades raha üle on, siis ma investeerin ufodesse.
mõtlesin täna, miukest kodu ma endale tahaks. raha oleks kolepalju vaja, siis saaaks. ega ta väga uhke ei pea olema, aga siuke ikka, nagu ma tahan.

avalik ring ka:
kas te tunnete, kallid tütarlapsed, kes te kannate võltsjuukseid, võltsripsmeid, võltsküüsi, võltssilmavärvi, võltspäevitust, et te jääte alati iseendaks?

sügava lugupidamisega,
teie matleen.

peaks tegema mingi skeemi. kooliasjade-ärategemise-skeemi.
viimasel ajal on kuidagi tunne, et mingid asjad rõhuvad kuklasse. siuke, et emotsiooni ajel tahaks teha üht, aga laias laastus saab igaloll ka aru, et kasulik oleks teha teist. või mitte kasulik aga vajalik. või õige.

mõtlesin, et mul on siia jubepalju kirjutada. tegelt vist nagu ei ole ka.
session oli nädalavahetusel. terve linn oli kolm päeva liiga ekstreemspordine, ausõna.
olin suurhallis rohkem nagu üksik hunt. joosep lendas peale laupäeval kohe ja nats hängisin siis nende tüüpidega. natuke hediga ka. ja siis avely ja liiseliga. henryga ka. sisuliselt oleks võinud ma terve aja üksi olla ja mul poleks kaugeltki deborit peale tulnud. ma rula ei näinud. aga bmx, tegelt ekstreem üldse ükstapuha, mis vormis, on siuke, et see lihtsalt imeb sind enda sisse ja paneb süvenema. ma süvenesin ja nautisin. kui ekstreem on vaadata, siis muud pole vaja.

ja õhtul olin nats missioonide all, mille üle ma vägarõõõmus ei olnud. aga lõpuks läksin sakku ja siis olin küll rõõmus.
eile olin päeval suurhalllis jälle ja õhtul oli hunt-hundipark-krahl-takso-statoil-kodu.
ma ei viitsigi rohkem rääkida.
krahlis oli liiga palju skadereid, kelledest kõigist väga selgelt kiirgus soovi eesti ilusaid naisi katsuda. ja seda ööläbi hottellitoas. mul gammis ära. ja tulin varsti tulema. kuigi mõned olid, kellega oleks tahtnud võibolla veel paar sõna vahetada. aga polnud ma nagu lainel vist.

vahva, mu maailmavalu tunne läks vähemalt paariks päevaks ära.
ei tea, kas nüüd koolinädala joooksul kipub uuesti peale tulema. vast ei.

olge nunnud, mu ilusad.

keeeruline on olla.
ma ei tea päris täpselt, mida ma teen, miks ma teen või mida ma teha tahan.
ma tean, et mul ei ole nii hea.
ma tean, et mul ei ole hea kodus, koolis ega üldse kuskil.
vahel on ka siuke tunne, viimasel ajal kogu aeg, nagu laurivõsal täna, et inimesed on idioodid. ja kui ma leian end mõtlemast sellist mõtet, siis ma ütlen endale: "matleen, sa oled ise idioot, kui sa nii mõtled. viga on sinus mitte teistes." ja siis ma katsun arusaada, et kus viga on ja rõõmsamalt olla. aga ma ei leia viga. ma tean, et error on, aga ma ei tea, kus.
ma ei leia nii paljudes asjades sisu. mul on raske end maa peale tuua ja kontsentreerida. raske mõelda ratsionaalselt ja vaadata oma nina otsa. tahaks tervet maaailma. teada ja tunda.

ma pole end nii kontrollimatult õnnetult ja halvasti ammu tundnud. umbes alates sellest ajast, kui keegi tundmatu blogi maniakk minu postitust kommenteeris, kus ma seletasin ka halbadest asjadest. see oli rohkem kui 2 kuud tagasi.
see blogimaniakk on siiani, kui deborihetked tulemas olnud, alati oma kohalviibimisega teinud nii, et tunnen vaid rahulolu ja head ja, et muud polegi vaja.

ma ei tea, ma tegelikult ei leia, et ma peaksin midagi sellist avalikku kohta kirjutama. aga las ta olla, tuli siis tuli.

vahepeal on must kasu ka. kink sai füüsika väidetavalt viie. see tähendab talle bassivõimu. hedi käis mu juures dušimas ja lõikasin talle sonksi ägeda uue. neile oli must kasu. endale must kasu pole.
ma peaks vähem mõtlema ja rohkem mehaaniliselt igapäevaasju tegema. ei tea, kas oskan.
mul on tunne, et kui ma varsti oma errorit üles ei leia, ei jää mul alles isegi neid üksikuid head sooja tunnet tekitavaid elemente. õnnetu hakkkab.

armastan,

eluolukord on siuke.

kool on okei vist. õpetajad on välja pannud ka häid hindeid mulle. ja väga halb seis polegi. olen hämmastavalt eeskujulik olnud, eelmisel nädalal olin täielikult koolis kõik tunnid esmaspäeval, teisipäeval, kolmapäeval. neljapäeval jäin hiljaks, reedel oli paha.
eile olin hommikust saati koolis. täna ei käinud. homme jõuan ja kõik järgnevad päevad ka.

hedi on nüüd tallinnas, see on maaailmatumatore.

ükspäev olin fotomodell.
ja ükspäev sain kõige ilusama kingituse, mis mulle eales tehtud on, see näeb siuke välja.

***
wrapped in the warmth of you
loving every breath of you
still my heart this moment
or it might burst

could we stay right here
'til the end of time, 'til the earth stops turning
wanna love you 'til the seas run dry
***

muga juhtus siuke asi, mis pani mind armastama kedagi enesest rohkem.
ja kolm miljardit ei paneks hetkekski mõtlema.

õõdhääd.

you are my sweetest downfall.
i loved you first, i loved you first.
beneath the sheets of paper lies my truth.
i have to go, i have to go.
your hair was long when we first met.

samson went back to bed.
not much hair left on his head.
he ate a slice of wonder bread and went right back to bed.
and history books forgot about us and the bible didn't mention us.
the bible didn't mention us, not even once.

***

mõtlen, et miskit kriibib mu kükitava mannatera suuruses ajuvatsakeses.
miski, mis tuleks selgeks mõelda.
aga siis tuleb hoopis siuke tunne peale, et mõistus on täiesti lage ja tühi.
lage ja tühi. lage ja tühi ja mõttted on õhkõrn udukogu, millest miskit ei eristu.
on vaid tunne, mis on ühtaegu enesega rahul, teisalt minu peale kuri, siis jälle kellegi teise peale kuri, siis kogu maaailma peale kuri. siis natukene õnnelik. natuke segaduses, natuke hirmunud.
imelik tunne on.

vähemalt meil on meie süda seal pildi peal.

viiimasel ajal pole nagu midagi kirjutada.
mittte, et poleks asju, mida tahaks jagada. mõtteid, tundeid või niiisama igapäevast tralli.
neid on ikka. aga need on juba jagatud.
pole siukest kirjutamise vajadust.
aind seda tahaks öelda. et olen juba kolm päeva nii olnud, et pole koolist mitte ühestki tunnist puudunud. isegi esimestesse jõudsin, bueno tunne on.

kõikehead.