veider ja valus on vaikselt kõrvalt jälgida, kuidas mind kellegi elust kustutatakse. järk-järgult kaotatakse mind ja asendatakse uue ja ilusaga. see on valus, samas arusaadav. ja kui palju ma ka ei pingutanud, olen sellega leppinud. kõige selle teeb aga vastikuks see, et sealjuures mõistetakse mind hukka. minu elu, minu tegemisi, minu olemisi. see, et mul pole seda ilusat rahu, seda kõikeunustamapanevat rahu, seda harmooniat, seda ilu, see on ju mu traagika. aga ma mõistan seda isegi. ja keegi, kellel kõik see on olemas, ei või mind hukka mõista. ja pealegi ei salli ma kitsarinnalisust. muidugi on pealiskaudseid inimesi, muidugi on meie ümber palju tühja müra. meie kõigi. aga ühel pole õigust otsustada, kes on tühi ja kes mitte. see on ju vana tõde, et inimesed on erinevad ja igaühel on oma võlu. okei, kõigil siiski mitte. aga mina isiklikult tean vaid ühte võlutut inimest, mul pole huvi teda tunda. naudin mõnuga võimalust tunda erinevaid inimesi, suhelda erinevate inimestega, õppida suuremal või vähemal määral tundma erinevaid inimesi. see teeb targemaks, mind igatahes. kõik tähtsad asjad, mis ma üldse kunagi õppinud olen, on teistelt. mitte raamatutest, vaid teistelt. vahel emalt-isalt, vanaemalt-vanaisalt, vahel sõpradelt, vahel tuttavatelt, aga vahel täiesti võõrastelt.

tahan jälle usaldada, armastada, pühenduda. tahtmine on taevariik, saamine teine asi. aga lootust on.

teadsin, et sellest tuleb üks pikk ja loll pläma. aga kirjutanud ju pole ammu, kirjutada on vaja. minul on vaja. ma armastan kirjutamist. üldse peaks rohkem kirjutama, paberi peale ja pastakaga.

ringisõitmist on palju olnud. oli ju berliiin, siis oli jaanipäeva ekskursiooon lemmes ja saaremaal, nüüd tulin tartust. elu kisub päris segaseks. ma mõtlen et väliselt. muidu usun, et seespoool tuleb rahu jälle. eks ta tuleb, ega ta tulemata jää.

ainult et mul on hirmus kahju, et nüüd vist, tegelikult juba ilmselgelt mõnda aega, ei ole mitte mitte kedagi mu lähedal, kes minust jäägitult aru saaks. kes saaks aru, mis on sõnade taga ja ridade vahel, mis on rõõmu taga peidus, kas see on veel suurem rõõm või on need hoopis pisarad. ma tegelikult ei tea isegi.

eks ta ole, see kustutamise asi ikka. ilmselgelt, ma polnud mitte keegi, ma polnud see, ja gorecki oli algusest peale vaid sõna.

suvi
rõõmus
ka
sõnakordused

berliiin. imeline, äge. tõeline lääne-euroopa suurlinn. parim klassireis, mida tahta. parimad inimesed, küll väikeste mööndustega, parim klassijuhataja, parim tairi ja parim katrin. muud ei oskagi tahta. ausalt.
nüüd viimased kaks päeva tallinnas on olnud ka täitsa toredad.
eile, eile oli kolmapäev. käisin johhiga söömas ja vedelesime lollidemäel ja mõnna. jaa, nägin mysticu poe ka ära. siis oli robi, siis korraks chocolaterie, siis kodu ja ema, jeeei. hurra, lõpuks nägin empsi ka. siis läksin uuesti linna, maandusime levikasse ja siis oli maailmapikim kojujõudmine, absurdikas. vandaalitsemine, täielik pidurdamine ja purjus poiskad. tegelikult mul oli äge.
täna tuiasin pool päeva poodides, kleidipoodides ja fotopoodides ja jooksin koolivahet. johann oli õnnetu, aga numps. usk, usk on ju olemas. minul on. siis oli robi ja siis kristjan ja siis laulev bioloogiaõps. natukene tundsin end halvasti, ei osanud kuidagi olukorda parandada. eks asjaosalised ikka teavad. aaa, kirsi oli ka vahepeal. aga kirsi oli õhtul ka ja viigikommid ja viigitee ja viigirummkoola. ja siis oli evatimokristjananukarlandreskirsi ja popular. siis mõtlesin, et lähen koju, aga siis oli hoopis sven ja me läksime anukuurme poole. see oli üks veider seltskond, ma ei lasku detailidesse, liiga privaatne, aga tõeliselt khmm. veider olemine. samas kena omamoodi.
ja nüüd on kodu. süda nagu läigiks veits, aga samas on kõht tühi. ei teagi, mis tegema peaks.

täielik stresssivabadus, mõnu, ilu.

the time we shared
it was precious to you
all the while you were dreaming of revelry

nii ilus lugu, panin selle ainult omasse konteksti.

armastage, ja uskuge, uskuge armsatesse. vähe lollakas motivatsioonikõne, selline labane. aga ausalt, usk. usk on hirmus tähtis. endasse, oma südame ja -kõhuhäälde. ja armsatesse.

and i find it kind of funny
i find it kind of sad
the dreams in which i'm dying
are the best i've ever had
i find it hard to tell you
'cos i find it hard to take
when people run in circles
it's a very, very
mad world

tunne on imelik. olen selge ja endas kindel, aga tunne on imelik. mitte sassis, aga imelik. täna oli üks veider päev, hea päev, anne on ikka südames. kirsiga oli nii armas ja tore. joosepit nägin. ja õhtupoolik oli ka mõnus. aga vaatamata sellele kindlustundele, mille ma olen enesele loonud, vaatamata sellele on ikka tunne kuidagi veider. mitte õnnetu, aga rõõmus ka mitte. eks elu näitab.

reede
fotoluks, hesburger, piljard, kodu, fotoluks, piinlik, aga tore, rotermann, bedwetters, kodu, mõnu
laupäev
kodu, kareli kodu, ps ja gta, kodu, protesti esine, kolmjalg, viik, protesti esine, jäpsi kodu, kõik mälus, kirsiga kained, rõõm, protest, rõõm, kodu
pühapäev
kodu, kafka, kolmjalg, protesti esine ja hostel ja jutuajamised hediga, viru inn ja tanel, sven, kohv, rõõm, kodu
esmaspäev
uni, sven, magic, toit, mõnu, josephine, chocolaterie, kohv, mõnu, kodu.
nüüd ma siis nüüd istun siin, ja mul on nii hea olla, tsättisin emaga, panustan endiselt paljudele ilusatele riitele ameerikamandrilt ja lähen varsti linnapeale.
saan svenilt terve hunniku häid filme ja hakkan neid nautima.

mul on tõesti hea olla, nii hea.

töövõit
eneseuhkus
eneseväärikus
võit

kings of leon

ei tea, kas peaks kuulama oma mõistust või käituma nii nagu süda ütleb.
mõistus on korduvalt juba puusse pannud ja ometi tahan ma teda ka praegu uskuda. ometi tahan ma mõelda, et südame järgi ei saa, ei tohi ma praegu olla.

i wouldn't trade the pain for what i've learned.
jeeei, lemmiklaulurida.

tõsine on olla, magasin pool päeva maha ja edasi vedelen tõenäoliselt ülejäänud päeva ka õhtusse. tavaliselt olen ma hommikul ärgates nagu puhas leht, rõõmus ja naiivne veidi, aga rõõmus igatahes ja õhtuks kogunevad emotsioonid mu peale ja joonistavad mingi pildi. praegu on natuke teistmoodi, eileõhtused mõtted ja tunded pole kuskile kadunud, vaid on nagu seismisest veel veits käärima ka läinud. ma ei tea, mis see on, aga hea ju vist ei ole?!
ma ei tahagi eilsest päevast üksipulgi rääkida, see kisub nii pealiskaudseks ära. aga olemine ja enesetunne vaheldus päev otsa päris kiiresti. kui koju jõudsin, sai ahastus must täielikult võitu. ma ei osanud üldse kuidagi olla, kuidagi reageerida. ja ma pidin tõdema, et kahepalgelisus rules the world ja seda on peidus ikka kõikjal, isegi seal, kust seda oodata ei oska. aga teisest küljest, on olemas väga häid inimesi, liiga häid inimesi ja nende inimeste nimel või eeskujul peab pingutama, et ise ka parem olla. mina kaldun pigem ikka pealiskaudne olema.
vaikselt leian ja avastan ennnast, nii head kui halba. vaikselt suudan üle olla sellest, mis pole minu asi ja kuhu ma tegelikult ei kuulu. vaikselt otsin üles jälle omainimesed, minuinimesed. ja vaikselt vaikselt, rahu on mul juba praegu.

massive attack-unfinished sympathy on nii äge lugu. ainult et ma ei suuda ise millestki või kellestki mõelda kui seda kuulan

hommikul on ülimõnus blogi täita. keetsin omale praegu putru, jeeei. aga seda tuli liiga palju, no vähemalt on söödav. missealikka. viin täna veel igast õpikuid ja raamatuid kooli, siis vist tsillin linnapeal. aga sellest, mis ma täna tegin, räägin homme.
eile hoopis oli ka päris mõnsa päev. lugesin pool päeva ja siis läksin sain anna ja ossuga kokku ja siis me tsillisime kirsi töö juures viigis. ja kirsiga tegime deitimise plaane. ja siis ma läksin joosu töö juurde ja passisin seal veits ja siis tsillisime meil. või no mihkli ja johanni juures. ja siis ma tulin koju. ja millegipärast oli mul väga hea tuju. tegelikult ma tean, miks oli. joosep näiteks teab ka ja siis ma veel öösel lugesin ja lõpuks läksin liiga hilja magama.
sain johannilt tema vanad ja veits katkised kõrvaklapid. aga on ütlemata hea tunne valida jälle oma pleierile musssi. niiet nüüd ma olen igast head mussi läbi kuulanud, õhtu ja hommikuga.
aga kõige lemmikum kogu sellest segasummasuvilavirrvarrist on.

Hearts gone astray
Keeping up when they go
I went away
Just when you needed me so
You won't regret
I'll come back begging you
Don't you forget
Welcome love we once knew

Open up your eyes
Then you'll realize
Here I stand with my
Everlasting love

U2-everlasting love

olgeilusad

üritan nüüd stabiilset blogirütmi hoida. teeb endale ka elu ja asjad ja mõtted ja tunded selgemaks. eile oligi tore päev, täpselt niiviisi, nagu ma pühapäeva õhtul lootsin ja ootasin.
tassisin õpikuid kooli kõigepealt. siis läksin tsillisin üksi bastionis. võtsin päikest ja lugesin kafkat. see on hämmastav, kuidas tõepoolest ajaga muutub väga oluliselt iga raamatu tähendus ja iseenda suhtumine sellesse. see on tõesti äge. bastionis piilusid mind terve aja mingid väiksed poisid, see kulmineerus sellega, et nad hakkasid mu poole asju loopima, näiteks lahtiseid veepudeleid. aga ma ei saanud üldsegi pahaseks.
siis ma trippisin nats baltas ja läksin loomaaeda. troopikamaja ja roomajatemaja olid küll kinni. aga muidu nägime kõikilooomi. elevants eputas ja tiigrit nägime ja puumat ja leopardid edvistasid, karud tudusid. no igast ägedaid loomi oli. tervitan timot.
siis ma läksin hoopiski suurhalli kossu vaatama. ma korraks kahtlesin, et kas see on ikka hea otsus, sest et mul pole rahaseisud just kiita, aga ma olin lõpuks väga rahul, et siiski nägin seda mängu. kalev ju võitis ja kõik uhked asjad. see oli tõesti kihvt. ainult et need tantsutüdrukud olid veits jogad. aga sellest pole hullu. siis trippisin sealkuskil, ma ei teagi, mis linnaosa see on. aga sisuliselt tegime harku järvele ringi ümber. ja siis oli õhtu ja kodulebo ja mõnus. tervitan mathiast.

pink-chrystal ball.
nii ilus lugu, mulle meeldib see uus album väga, tegelt on sealt teemasse praegu hoopis kaks teist lugu, aga ma ei taha neid kuulata enam, ma ei taha neist midagi teada. ma tahan ilu.

vahelduseks sellele emodiiplusele peaks kirjutama lihtsalt oma tegemistest. juhuks, kui keegi peaks olema huvitatud keskpärase üheksateistaastase tüdruku tegemistest tänases eestis. võin näiteks lühidalt rääkida oma nädalavahetusest.

to begin with, reede hommikul oli ajaloo eksam. see oli lihtne, võibolla oli asi selles, et ma tõesti õppisin selleks. aga see oli elementaarne ja lihtne. siis, mmm. pärastpoole reedel tsillisin lasnamäekettos. kareli ja tema 9 sõbraga. mängisime kossu ja rääkisime juttu. see oli änks. vahelduseks mõnus igatahes. õhtul reedel tsillisin protestis, siinkohal tervitan siimu, sveni ja tanelit.
laupäeval, käisime bastionis tsillimas johhi ja joosepiga. joosep on tõesti tore poiss, minu lemmikinimeste listi topis päris kindlasti praegu. nõelusin ta pluusi ja sõime igast mantsi. ja see oli ülimõnus. õhtupoole olime eri residentsis, siis käisime hediga lõbusal kesköödiskol. teenisime vaid kasumit. küll see kõlab hästi. ja siis oligi läbi mu õhtu. tervitan hedit. ja joosepit.
tänane, tänane oli supermõnus. algus oli kehvapoolne. mõtlesin, et lähen päevitan siinsamas maja juures muru peal. ja siis mul tuli tõenäoliselt mingi heinataime vastu allergia ja mu jalad kõht ja käed olid paksult ülisuuri nagu mingiseid nõgese või sääsepunne täis, see oli õudne ja ma pidin tuppa tulema, õnneks need läksid ära. siis ma läksin tsillisin kadrioru pargis, üliarmas oli. siis ma nägin annet ja kirket ja silviat. ja ma igatsen annet nii väga tegelikult. ja siis ma läksin tsillisin rannas kuni päris õhtuni, üheksani. seal oli ka tore, egert ja ott ja kristjan ja robi ja kõikpoiskad ja tore. aga tervitaks veel joosepit.
ja nüüd ma tsillin siin kodus ja kuulan mõnusat eesti popmusssi. ei mõtle elu üle järele, ei mõtle midagi, mõtlen, et homme tuleb vist üks äge päev.

When you try your best but you don't succeed
When you get what you want but not what you need
When you feel so tired but you can't sleep
Stuck in reverse

When the tears come streaming down your face
When you lose something you can't replace
When you love someone but it goes to waste
could it be worse?

edasi läheb see lugu ilusaks. nagu muinasjutt, nüüd ma ootan oma chris martinit, et minu lugu ka sama ilusti lõpeks. jeeeei. varsti ma usun.

adidasbandidas

nii häbitu ja nii ebaõiglane

peeglis on keegi. katki

õhtuks kisub ikka nutuseks

hiilgav isolatsioon. nagu inglismaa enne ja usa pärast esimest maailmasõda. ajalugu näitab, et see on edukas, usun, et toimib ka praegu.
kodus on mõnna. ilmselgelt liiga palju kohvi ja muid hambaid-koledaks-tegevaid aineid. aga missiis. kodus on mõnus. loomad pole mind veel tigedaks ajanud. nad on ainukesed, kelles ma pettunud ei ole.
muidu on ikka, terve maailma peale solvunud ja pettunud, või misasja, inimestes ikkagi pettunud. aga sellest pole tegelt hullu. ma toimin iseendaga kahekesi ka päris hästi. õues on ilus, siis ma hoopiski õpin rõdul. teate küll, värske õhk teeb tervisele head. ja mõistusele. ja südamele. sellesse ma usun. suvi on käegakatsutav. reedest algab mu suvi. päriselt ja ametlikult. ma endiselt panustan kõige ägedamale suvele.
ja mmm, muud nagu polegi. midagi ei toimu, midagi ei toimi. või no, mina, mina toimin. siinsamas kodus, üksinda, sest kass ja koer ei lähe ikkagi pärisseltskonnana arvesse. mis üldse läheb pärisseltskonnana arvesse? mis üldse on päris? aga mis õige on? kas päris on õige? diiplus võtab võimust.
paar päeva, paar õhtut olen tundnud ennast õigesti. vahelduseks. see on mõnus. ma mõtlen pärispärisõigesti, nagu ma ei tea, vikerkaare-peal-õigesti.

ahpolemulleseda õigestijuttu vaja, teile ka mitte.

metallica rocks my world. täna

maailma kõige ilusam lugu

full of broken thoughts
I cannot repair
beneath the stain of time
the feeling disappears
you are someone else
I am still right here
what have I become?
my sweetest friend
everyone I know
goes away in the end
you could have it all
my empire of dirt
I will let you down
I will make you hurt
if I could start again
a million miles away
I would keep myself
I would find a way

NIN (johnny cash, kumb rohkem meeldib) - hurt

hommikukurbus. hommikutuimus. hommikukohv.
jälle nägin ma nii halba und, et üles ärgates oli ainult vastik tunne, vastik olemine. ja muud ei midagi.
pean tunnistama, et ükspuha, mis nägu ma teen, ma olen täiesti pettunud inimestes. neis minu jaoks kõige tähtsamates väärtustes siin maailmas. ma ei tea, mis see on, kas see on hoolimatus, kas see on ebasiirus, kas see on mingi pseudoiseloomu tekitamine või misasi see on. see häirib mind ja ma ei saa süveneda millessegi, milles ma olen pettunud, mis mind häirib. ja nõnda ei paku mulle inimesed enam üldse rõõmu. ainult ossu ja anna pakkusid laupäeval rõõmu. aga ma olin ise nii tühjaks imetud, nukker ja tuim, et mina neile vist eriti rõõmu ei pakkunud.
seega, kui ma olen inimestes pettunud, tõmban oma kookonisse ära. see vaikselt juba tuleb mul välja ja laias laastus on see mõnus. või ma ei tea, õige päris kindlasti. tuleb mõelda, endasse süveneda, leida enesekindlus ja eneseusk. sest inimesest kiirgub väga selgelt välja, kas ta tunneb end oma kestas iseendaga hästi või ta lihtsalt ootab pidevalt, et teised teda paneksid hästi tundma. mina olen viimasel ajal koguaeg ootand seda viimast. tõenäoliselt sellepärast, et ma olen enda peale olnud nii pahane, nii solvunud, ma olen iseendale ju ometigi noa selga, kirve südamesse löönud. aga ma üritan sellest üle olla ja ma tõepoolest juba saan sellega hakkama. midagigi.

vahepeal mõtlen ma mõtteid hoopis teistest asjadest ka. eile mõtlesin tarbimisest. mõtlesin sellest, et tuleb õppida rohkem valima. traagiline selle juures on ainult see, et enam ei pea oskama eristada halba heast, vaid ka head heast. sest isegi head on nii palju, et kõigesse ei jõua keskenduda. see kõik käib käegakatsutavate asjade kohta, see käib kultuuri ja kunsti kohta ja see käib inimeste kohta.

nüüd on vana-kreeka ja hellenism, see on tegelt äge.
ma usun, et teised inimesed on suveootuses ja lasevad kevadtuultel kanda enda mõtteid. see on tore, see on armas ja mul on hea meel, kui teie olete õnnelikud. mina siin kuulan poolteist aastat tagasi kuulatud muusikat ja mõtlen.

tahaks veel midagi diipi lõppu öelda, aga pole.

nüüd on kõik lõplik. selline absoluutse lõplikkuse tunne on. unistused, lootused, väljakujunenud ja kinnitust saanud usk, milline saab minu elu olema järgmisel nädalal, sel suvel, uuel sügisel ja veel viie aasta pärast ka, need on nüüd kõik läinud, uut usku pole. aga küllap tuleb.
vähemalt öö oli produktiivne, minu kõige suurema unistuse osas. aga seda ma ei ütle kellelegi. lihtsalt mainin ära, selle üle on mul väga hea meel muide.
siin ma siis nüüd istun oma rahuldamata suhtlemisvajadusega, ilma unistuste ja lootusteta. vähemalt mul on raamatud ja vähemalt mul on mu mõtted. küll tühjad, aga vähemalt olemas.

ei tea, mida otsin, aga vähemalt ei ole see armastus.

vähemalt is da word, ja macy gray-i try is da song

poleks iial uskunud, et ma midagi nii kaua, nii valuliselt läbi elan. poleks iial uskunud, et ma suudan üldse nii palju tunda. uskusin, et olen pealiskaudsem. ja mulle tundub, et sellel kõigel pole lõppu nii kaua, kuni suudame unustada. unustada kõik lihtsalt ära. täiesti ära. nullli. siis ehk ei ole seda nugaselga tunnet enam. seda tunnet ei tohiks tegelikult olla. midagi pole tehtud valesti. ja ometi see on.

ma ei suuda mitte midagi muud tunda. mitte midagi, ma ei oska, ei taha mitte midagi teha. mul pole kellegagi rääkida. ainult blogiga, siuke tunne on, et üldse midagi pole. isegi eneseväärikust.

rääkimata rahast. aga see selleks. mulle ei meeldi rahast üldse rääkida. mulle meeldib rääkida lilledest ja liblikatest ja mulle meeldib rääkida maailmast sellisena nagu mina teda näen inimesele, kes seda hoopis teisiti näeb ja siis kuulata, kuidas teine räägib mulle oma maailmast. ja siis kujutleda end elama tema maailma. ja siis järsku eladagi tema maailmas koos enda maailmaga. ja siis, ahlasolla. ja siis sealt jooksu panna. ja siis tahta uuesti sisse saada, aga siis on selles tema maailmas mingi teine maailm koos maailmaomanikuga sees ja mina enam ei mahugi. ma olen oluline, muidugi. võin kõrval passida.

aga ma saan hakkama, ärge sellepärast muretsege.

erykah badu-love of my life

laupäev oli liiga pikk, et sellest rääkida, pühapäev liiga valus, tänane kuidagi segane. ei, tänane on vormiliselt selge, sisuliselt olen sassssis nagu mu riidekapp, mida ema ähvardab alatasa tühjaks tõmmata. see kapp on mul tõesti õudne, mul on terve tuba riideid täis ja ikka kannan koguaeg samu riideid.

kuidagi kurb on täna. hing igatseb olla hoopis kaugemal, kui siin igavas igaveses tallinnas. aga koolis mulle meeldib, vähemalt olen ma seal produktiivne, käisin täna ajaloo konsultatsioonis. see liivi sõja ja põhjasõja ja kogu see periood, see tundus mulle enne maailmajama, aga täna juba hakkas meeldima. mulle üldse meeldib ajalugu, jess. siis tegin aastaraamatut veits ja siis tegin matat ja nautisin ennast ja oma natukest ajupotentsiaali, mis mind küll selle matemaatika juures korduvalt alt vedas. siis oli pool tundi mathiast ja siis oli umbes poolteist tundi johanni ja siis oli umbes 2 tundi kodu ja siis oli umbes tund aega loomaarsti. MUUSEAS, fuhh, see tiina toometi kliinik, räpane ja kole ja nöörivad nii, kuis jaksavad. siis oli veel natuke kodu ja siis oli umbes tund aega timo. ja nüüd on jälle kodu. ja siin ma istun ja ei tea, mis seisukohta eluolu üle võtta.

kuulan vastikuid, südantlõhestavaid, aga sajaga kümnesse poplugusid. unistan vikerkaartest. hästi paljudest.

kell on 0:17, 1. mai ja ma olen täiesti segaduses oma mõtete ja tunnetega. see pole siuke halb ja ahastav sasipundar, see on selline lihtsalt arusaamatu olemine.
selline, et omatmoodi on mul hea, natuke ebakindel, aga hea, ma olen õnnelik. see on see, mida ma igatsenud olen, see on see, millest ma kartsin ilma jääda, kui tegin selle otsuse kunagi, paar kuud tagasi. nüüd on minu absoluutne kohustus, tegelikult ka õigus ja vabadus praegust nautida. nii kauaks, kui seda on. ebakindlus.
teistpidi aga igatsen ma kõike vana, seltskonda, inimesi, kelle puhul mulle tundus, et ma ei hakka kunagi sinna päriselt kuuluma ja ometi tunnen nüüd, et just sinna mu hing kuulubki. võin ju jääda kindlaks endale ja oma põhimõtetele, aga need on minu inimesed, kes praegu kuskil lällavad ja siis krahli peole lähevad. minu inimesed.
tavaline tunne on, et ma ei tea, kuhu kuulun. millegipärast tundub inimestele mu ümber, et ma elan idülli. ehk elangi?! küll ma sellest tagantjärgi aru saan.
tähtis on, et kass põõnab mu voodis ja emps teises toas koos monsaga. ja tähtis on, et telefonikõne kaugusel on need kõigemad. nad kõik kõigekõigemad. teie

olen introvertsem kui välja paistab ja armastan rohkem, kui ütlen

alicia keys-teenage love affair, ei lähe teemasse küll. aga alati ei peagi