ja see teine ongi läinud.
ülejäänud kaks on omal kohal.
kõik hea saab ükskord otsa.
lõputu halb.

under a bloodred sky.
far away from this everyday shit.

ma olen oma blogi täitsa unarusse jätnud.
nii palju on pidevalt toimumas.
nii palju. ja õhus on asju. millegipärast kõik asjad ongi õhus. ebakindlus. ebakindlus on nii suuur.
ja ma üritan edaspidi olla truum oma blogile.
see korrastab mõtteid.
aga homseni.

tere. minu nimi on tühikoht.
miks ma endiselt usun, et äkki on see siiras?
äädööd.

ma armastan inimesi. häid inimesi.
ma armastan inimesi, kes elavad õhust ja armastusest.

retsimine kulgeb mul rahulikult. mul on endiselt ägedaim retsija. õnneks on ta piisavalt pohhuist (umbes samasugune kui mina), et ta ei viitsi minu piinamise nimel vaeva näha. ühesõnaga, ma ei ole kellegi ori. pigem teeme niisama koos nalja. näiteks täna otsustas vahur mind lakkuda. mina lakkusid selle peale kristelit. kihvt, mulle meeldib nii.

täna on see üks lugu, mis aina kummitabkummitabjakummitab.

Imagine there's no countries,
It isnt hard to do,
Nothing to kill or die for,
No religion too,
Imagine all the people
living life in peace...

You may say I'm a dreamer,
but I'm not the only one,
I hope some day you'll join us,
And the world will live as one.

kas ei ole ilus? mul on kõhus liblikad ja sipelgad jooksevad selja peal, kuulates seda ikkajajälle.
palju ilusaid mälestusi, palju ilusaid sõnu. on küll ilusaid hetki, mis teevad elu elamisväärseks.

kõige selle juurde käib see pilt.


üks on kaugel, aga ei kao mitte kuskile. ma hoian temast kinni. oluline.
teine on nii lähedal, aga võib märkamatult kaduda. oluline.
kolmas on ja jääb. tema ongi minu.
armastan.

mul on valed unistused.
simple as that.

juba kolmandat laupäeva järjest avastan end üksi öösel koju kõndimast. lihtsalt mingil hetkel käib plõks, kõik viskab üle, võtan oma seitse asja ja tulen tulema. kõrvas on mainstream, silmas vaheldumisi õnne-ja kurbusepisarad.
ma ei tunne end ära. kuhu on jäänud see enesekindel matleen, kes elab ainult endale ega hooli teiste arvamusest? ma elan teistele. olen unustanud kõik, mis mulle kord oluline oli.
täna olid komeedikommid. ja saladusliku info buum. kostja on hea.
ma kardan oma ema pärast.
ja nutan isa pärast.
ja nutanjanutanjanutan. ma ei taha enam mitte midagi. ei taha enam naeratada ja särada.
aitäh henri, et sa aitasid mul mõista, et mul tõepoolest ongi valed unistused.

eile oli pikk ja sisutihe reede. sellepärast istungi laupäeva hommikul arvuti taga, et kõigest kirjutada. muidu unustaks hiljem ära.
kõigepealt kool. sõin kogu aeg ja hästi palju. ja see kaamli ülesanne! siis oli märgiaktus. igav. aga mul on siiiski ägedaim retsija. bueno.
peale kooli ossu ja robiga virrrrrrrrrrru (nagu ikka). seal sain elari ja hediga kokku. elari kammis suht ära. aga hedi on minu oma. minu kallis. minuminuminuminuminuminu. ja siis oli see tuttavatebuum, millest ma ei viitsi rääkida, aga mis väsitas. ja turvamiis süüdistas mind roberti ahistamises, fun. hakkasime koos hediga koju minema. bussis rääkisin ta surnuks. jõudsime minu juurde ja mul tuli meelde, et mu ema oli hommikul koolis mu võtmetel järel käinud, sest ta unustas enda omad sisse. SEEGA ei olnud mul kodu võtmeid. ja külm oli. õnnneks tuli kohe see kuri postiljonipapi, tänu kellele me vähemalt koridori saime. helistasin emale, ta tõi võtmed ja kõik lahenes.
siis see ülejäänud, mis vahepeal toimus, pole oluline. ainult hedi. ja umbes veerand 7 (ehk siis 15-minutilise hilinemisega) jõudsin kalevi halli. väike meik ja sooojendus ja siiis SALSAAAAA!. minul isiklikult õnnestus kõik, muidu oli selline tavapärane esinemine. ja atlantist tegime ka. kaks korda isegi. ja jana lukjanova on lihtsalt kõige ilusam võimleja. ja mina sain ka nii armsa komplimendi tartlastelt.
hmm. siis oleksin ma plaani kohaselt pidanud minema kadri sünnipäevale, mida ma teha ei viitsinud, instead läksin huukasse. erge, paula on kuidagi jälle nii lähedased. imelik. siis tekkis huukas ka tuttavatebuum. ja erge oli natuke kuri kõigi nende alaealiste pärast, kes magamistoa olid vallutanud. mina sel teemal kaasa rääkida ei saa.
läksime ära. erge, paula läksid koju. ma kadri juurde. ma olin nõus sinna minema tingimusel, kui kristjan mu öösel koju toob. nii oligi. marie istus mu süles terve tee, sest ma ei mõista, mis mõte on osta kahekohalist autot. duuh.
aga kadri juures. ma olin äärmiselt väsinud. mingisugune partymood oli isegi olemas. aga jalad ei kandnud ja silmad vajusid kinni. ja sõin hästi palju jälle. ja tegelikult oli seal armas. evaga sai zõpzipilte. ja robi ja madis ja kõikkõikkõik olid kuidagi armsad ja hoolitsevad. aitäh teile, muskad.

ühesõnaga siis kristjan tõi mind koju ja ma läksin magama. nüüd ärkasin ja elu on ilus. emme tegi pannkooke ja päike paistab. ja kõik on nii nagu olema peab. (siinkohal tervitaks kostjat, mikku, handot ja jopit)

tsäo.

tahtsin öelda, et täna on kõik hästi.
missiis, et mul sinised silmad on ja mitte tumepruunid. missiis, et mina pole see kõige olulisem.
ma ei ole maailmanaba ja ei tahagi olla.
tegelikult täna on mul kuidagi süümekad. ma olen vist kõige kehvem sõber üldse. aga ma armastan teid, tibud. lihtsalt tänase päeva ma pidin temale pühendama. andke andeks.
homme saab minust rahaboss. pole oluline, et ma terve ülejäänud kuu rotin jälle. oluline on, et sel vädalavahetusel olen ma rikas. yeah!

They come from every state to find
Some dreams were meant to be declined
Tell the man what did you have in mind
What have you come to do?

No turning water into wine
No running while you're in the line
I'll take you to the purple sign
You see these lights are blue

Come'n get it, lost within the city limits
Say goodbye, cause they will find a way to trim it
Everybody lookin' for a silly gimmick
Gotta get away, can't take it for another minute

This town is meant to mend things
Just look at what the cover reads,
So high, it's only promising
This place was made on you

Tell me baby, whats your story?
Where you come from, and where you wanna go this time?
Oh, tell me lover, are you lonely?
The thing we need is never all that hard to find
...
tänane lugu.
olge kõik ilusad. ja jah, mu blond, mõned jäävad.
tsäo.

natukene reaalsemat juttu ka.
reedest me enam ei räägi. aga tolle päeva mittedebor märksõnad on kamilla, erge, henri. ja kõikseemuu.
laupäevlaupäev. koristasin ja kraamisin kodus päev otsa. merka astus läbi. see oli armas. vahetasime kotte. emme tegi mu seeliku korda.
ja vhuppiduu. erge sünnipäevale. viru tänavalt võtsin veel roosi ja kindlal sammul huuka poole. seelik oli seljas.
ma ei viitsi praegu pikalt kirjutada. huukas oli jahjahjahniiitore. (ainult mõni suutis mõttetult solvuda.) õhtu ilusate inimestega. oskar on mu kõigem. ja kink ja henri on ka olulised.
holger ja risto on endiselt holger ja risto. vedasid mu hollywoodi. holger ise ei saanud sissegi.
klubid pole siiski minu jaoks. ma ei kannata, kui kiimas mehed käivad ja vahivad, käperdavad. väkk. kuidas saab keegi seda nautida?!?
eniveis, jõudsin millalgi öösel koju. olin kurb ja külmunud.
eks ma sellest räägin pikemalt teinekord.
ja täna oli tartu. eesti võimlemine pole absoluutselt kuskile arenenud. must masendus. mitte mingisugust järelkasvu. ainult piruett ja veelkord piruett.
tegelikult mulle meeldivad meie pubekad trennitsikid. vähemalt palju kisa ja nalja.

adidosbandidos.
minu ilusad.

mul on kõik ja mitte midagi.
see tuuleiil tuli. või meisterdasin selle ise.
ma ei suuda isegi kirjutada. ei suuda. ei tea. ei taha enam.
sest midagi ei ole.

why the fuck do i care?

ta ehitab vaikselt mu maailma taas üles.
aga hästi aeglaselt ja ebakindlalt.
iga järgmine tuuleiil võib selle silmapilguga varemeteks muuta.

põhiteema on eyp.
aga kuna ma pole ammu bloginud, siis ma alustan reede õhtust. kamilla ja kirsi on lihtsalt supertüdrukud. pole ammu nii siiralt lõbus olnud. missiis, et meil maailma suurim debor oli, me naersime selle üle. ja kondenspiim ja kõik need head asjad. see õhtu jääb veel kauaks meelde.

ja siis laupäeval algas European Youth Parliament sessioon. seal oli ääärmiselt tore. meil oli parim committe parima chair'iga. uku on suurepärane. jah, ma ei mäleta, kes seda küll ütles, aga seksikas ja tark ja väga hea. nii ongi. paampidu.
jah, inimesed olid seal lihtsalt viis pluss. nalja ja naeru ja palju kompleksivabadust. lihtsalt.
ja siis veel my perfect blonde. elu on ikka üks naljakas keerdkäikude rada. vähemalt minul. kõik algul kättesaamatud asjad tulevad millalgi sinu ellu. jaa, kunagi oli nii e'ga. siis t'ga. ja nüüd temaga. huvitav. aga ma olen selle üle õnnelik. midagigi ilusat. missiis, et see iga hetk jälle kaduda võib. vähemalt mõned päevad sain end väärtuslikuna tunda.

mhmh. mhmh. jah.jah.
musi.

oli vaid üks kõrvaline lause ja kogu minu maailm varises lõplikult.

pealiskaudsus on üks vähestest asjadest, mida ma jälestan. ja nüüd heidame pilgu mind iseloomustavatele sõnadele. tänasel narkoennetuse workshopil pidime kirjutama teiste selja peale nende positiivseid omadusi. esmamulje järgi siis. minu selg:
sõbralik suhtumine
ilusate juustega
sõbralik tüdruk
sõbralik
väga hea soeng ja juuksevärv
armas
rõõmus, armas, sõbralik
näed välja väga hea
hilineja, aga väga ilus.

irooniline, eks. kas minust on tõesti saanud see tüüp, kes paistab silma ainult oma välimusega?
ja kusjuures põhiline on see, et enamikele kirjutati siiski nende iseloomu mitte juuste kohta.
tore, et kellelegi mu juuksevärv meeldis. aga on üsna valus teada, et see oli ainuke, mis talle minust meelde jäi. niipalju siis pealiskaudsusest.

mul on tunne, et midagi ei ole enam. sellest tervikust, ma pole päris kindel, kas see on süda või elu või maeiteamisasi. ühesõnaga, sellest tervikust, mis on nii oluline, on alles jääänud vaid tolm. täna pudenes viimne kild. ma ei oska rohkem midagi öelda. ei, mul ei ole suur debor. ma ei ole õnnetu isegi. eile olin veel rahutu, täna olen juba rahulikkus ise. ma ei tea enam, mida teha. kuidas edasi olla.
kõik, mida ma teen, tundub mulle algul nii õige. ja kui tulemused käes, enam mitte.
ma ei naudi liigset tähelepanu. hea, et tuli vaheaeg, koolis läkski asi liiale. mul pole olnud kunagi taotluslikku eesmärki sattuda kõigi tähelepanu alla. eieieieiei. see pole mulle. ma oleks niii õnnelik, kui ma vaid teaks, et on need vähesed kindlad, kellele ma saan alati loota ja kes mulle saavad alati loota. kes tunnevad pärismind, seda matleeni, kes teeb vahel vigu ja pole sugugi kõiges kõige parem. seda matleeni, kes on vahel nii suures segaduses, niii õnnetu ja kurb, mitte ainult naiivselt rõõmus blonditar. muud ma ei vaja, ma ei vaja neid sadu inimesi, kes mind ohjumal kustiganes teavad. või siis neid, kelle arvates olen ma ilustarkjaosav tegelikult mind tundmata. mul on niiiii kõrini sellest ninnunännutamisest. see on nii pinnapealne.
kõik on nii valesti.

tahan olla vaid armastatud ja armastada.

täna on olnud kohati ääretult igav.
miski tõi mind maa peale tagasi. ei, mitte, et ma varem pilvedes oleks hõljunud. pigem oma lihtsas lapsemaailmas. ja nüüd ma mõtlen, et ma tahan sinna tagasi, sest pärismaailmas, kus on tõsised mõtted ja tõsised teod, on igav.
samas oli kõik täna nii lihtne, kerge ja arusaadav. nii otseses, kui ka selles sügavas mõttes. ma sain mata kursuse viie ja olen uhke selle üle. ja füüsika töö läks ka buenolt. ja rohkem ma küll enam oktoobrikuus kooli minna ei viitsi. aga mul on tunne, et ma siiski teen seda. homme kasvõi ossunosssssssssuu, maailma kõige kallliiiiiiiinnuuummmima muska pärast. sest i won't be seeing him for almost two weeks.
aga üldiselt tunnneen ka end umbes miljoni tonni võrra kergemalt. kõik, mis vaja, sai selgeks räägitud. ja mul pole enam isegi mitte häbi. täitsa rõõmus on. kohati tundub, et ma mõtlesin asju üle (oma funfunfun lapsemaailmas). ja tegelikult läks kõik in the best possible way. see ei tähenda, et enam pole oluline. ikka on, ja ma ei tea, miks. mitte Sellele Tüdrukule, vaid lihtsalt mulle. damn, keegi sai liiga palju feimi jälle.
kõikonniioluline.
ja eile oli üks tõstame-matleeni-ego-taevasse päev. te ei tohi rohkem nii teha.
aga tralliiivallisallinalli. vaheaeg on nii käeulatuses, et jou. taevalikud pühad.

kõige väärtuslikum asi maailmas on surnud kassi pea.
sest keegi ei suuda määrata selle hinda.
natuke võigas, aga paneb mõtlema.

tsäo.

õige hetk kirjutada blogi.
täna oli üks imelikumaid päevi üldse.
magasin jälle ohhhjumal kui kaua. siis hakkasid erinevad inimesed mulle helistama. ärkasin.
sõin, koristasin, pesin nõusid. olin tubli ühesõnaga.
läksin linna, sain jopiga kokku. läksime oskari ja siimu kitarritoodangut kuulama/vaatama. norsik oli ka seal. ohh, ta on ikka armas.
siis läksime oskari ja johannaga saiakasse. istusime seal. mudisime küünalt, kuni ettekandja selle ära viis. debordasin. oli uimane ja paha.
siis pidime hediga kokku saama. tee peal nägin veel mattiast. mattias meeldib mulle. jopi läks koju.
mul tuli veel suurem debor. saime hediga kokku. nägin kristot. ja mul tuli VEEL SUUREM debor. siis hedi läks tagasi kalevisse seda tantsuteemat vaatama. oskar vedas mu huukasse. ikka tundus kõik paha. huukas oli natuke tore ka vahepeal. risto ja holger on ikka teema omaette.
tulin huukast ära. mõtlesin, et lähen debordan parem üksi kodus. ei riku vähemalt teiste tuju.
aga siis, kui ma juba bussis olin, saatis oskar mulle maailmakõigeparema sõnumi. ja elu tundus natuke ilus jälle. ja praegu kodus on juba päris tore.
ja seda ka, et mulle aitab tuttavatest. bussis-tere-ütlemise-tuttavate vastu pole mul midagi. aga neid, kellega rohkem suhelda. ei, mitte rohkem. praegu on pöörfi. ja nii võiks jäädagi. armastan oma sõpru. musi.
tsäo.

joonistan. joonistan. joonistan.


ja lähen laura juurde.

täna on paula päev.
kõige olulisem.

see läks nii napilt. äärepealt oleksin kõik ära rikkunud. samas oleks huugggee kergendus olnud. aga ei. see oleks siiski kõik ära rikkunud. misssiiis, et kui see keegi, kellest ma praegu rääkisin, seda pläma siin mingil hetkel ka loeb, nagunii ise kõigest aru saab. MISSIIS?. midagi ei ole siis.
tsäo.

misssiis, et mul silmad kinni vajuvad.
ja mul palju targematki teha on.

lihtsalt seda , et tahaks sulle kõik otse välja öelda. jah, sulle.

tdddaau. ma ei viitsi neid näpuvääratuse deesid ära kustutasa.

minu maailma pikimad postitused.

mulle hakkas see meeldima.
ESFp tüüpi naine ei luba enesele halvasti (täpsemini, teistest halvemini) välja näha. Tema märgatav figuur, elav pilk ning loomulik huumorimeel, eristavad teda üldisest massist (vaid talle enesele on teada, millise hinnaga on talle saavutatav see „ebatavaline kergus“...). Demonstratiivselt rõhutades ükskõiksust olme suhtes, ta siiski riietuses püüdleb omapärase elegantsuse poole. Valikuvõimaluse juures eelistab „sõjalis-sportliku“ stiili. Meelisvärvigamma on küllastatud (violetne, punane, must) toonid. Välistab rohelise ja kollase värvidevarjundeid. Osutades riietusele piisavalt tähelepanu, ei ütle ära ka (teatud situatsioonis) ilutsemisest üldse ilma selleta.

Temaga tutvumine ja suhtlemine.

Tutvumisprobleemid temaga ei eksisteeri. ESFp tüüpi naine „leiab teid ise üles“ (eriti, kui te olete tark ning... seksuaalne). Kohtumisel püüdke näha välja mehelikult ning ei tohi millelegi kurta: ESFp tüüpi naisele ei meeldi üksildased, vaesed ja viletsad. Vaatamata kõikidele füüsikaseadustele, austajad ESFp tüüpi naisel tekkivad ei millestki ning edaspidi ei kao jäljetult, vaid mängivad teisi rolle. Lahkelt jagab oma telefoninumbreid ning ka teisi, veelgi olulisemaid „avansse“. Tegelikult, teeb ta seda peamiselt eesmärgiga luua tervet konkurentsi pretendentide leeris.

Inimesed kleepuvad talle külge nagu kaselehed peale vihtlemist saunalaval. Ta on üks väheseid sotsiooni esindajaid, kes võib hoobelda tõeliste sõbrannade olemasoluga. See ESFp tüüpi naise kaasasündinud talent võib osutada talle karuteene: kaotades valvsust, ta aegajalt usaldab inimesi, kes on võimelised karmilt petma. Tema nõrgaks kohaks on „suhete primaat“, lihtsamalt öeldes, ta hindab üle eetiliste kontaktide tähtsust. Kuid, mis teha: ESFp tüübi naise elus suurem osa saavutusi ja läbikukkumisi, - see on õigesti või valesti ülesehitatud kontaktide tagajärg. Ta järgib harva kellegi soovitusi, - milleks? Tal niigi leidub vastus mistahes küsimusele. Paljud küsimused lahendab iseseisvalt ning ei nõustu „teiste mitmekesiste“ tulekuga, nagu ka „mittevajalikke sõbrunemiste“ katsetele.

Tööl käimine.

Selle eest, kasutades „vajalikke sõprussuhteid“, ESFp tüüpi naine edukalt tõused sotsiaalsel redelil. Vahest võib jääda mulje, et ta ei oska tööd teha. Veel kuidas oskab! On vaid vajalik, et töö talle meeldiks. Teine asi, et talle on raske keskenduda ning kontsentreerida tähelepanu. Seepärast, talle tuleks valida töö, mis ei nõua protokolli ning ranget distsipliini. On edukas teeninduses, show-äris, ajakirjanduses, advokaadipraktikas; väärtustatud on ka laiaulatuslikke tutvuste ja sidemete pärast. ESFp tüüpi naine on suurepärane taktik ning hästi hindab jõudude paigutust kollektiivis: kusagil vajutab, kusagil mängib ette, kusagil aga loob intriigi. Virtuoosselt tunnetab olusid ning harva panustab autsaiderile. Sotsiaalselt aktiivne. Tunneb elavat huvi poliitika vastu, eriti kaadrialaste nihutamistega... Kuid sealjuures ei unusta iialgi, et meestel, lisaks sotsiaalsetele kohustustele, on ka miski puhtmehelik.

ESFp tüüpi naine ei ütle ära kaunistamast oma töökohta ning asja, millega ta tegeleb. Kui te kuulete, et tal on superfirma, mis ajab „selliseid asju!“, siis olge valmis selleks, et tegelikult see osutub tolmuseks kontoriks rendivõlgadega, kus edutult üritatakse müüa tatratangud kottides ning makarone pakkides.

minu meelest läks isegi enamvähem.

henri, kui sa seda loed, siis ma kardan, et sa pead pettuma. mul oli keskmiselt igati plaanipärane rahulik nädalavahetus. tähendab armas, aga rahulik. aga ma siiski üritan võimalikult detailselt raporteerida. ehk siis nii hästi, kui ma mäletan. sest ma ei kanna ju märkmikut kaasas.
damn, henri sai liiga palju feimi.

nii. reede.
koooolis oli iseenesest tore suht vist. ma ausalt ei mäleta. aaa, selle einsteini loogika ülesande lahendasin keemia tunnis ära. ma tunnen nüüd, et olen eriline. seda pidi suutma lahendada ainult 1% inimestest. ohhmaolenikkakihvt. peeaale kooli käisin korra huukast läbi ja ssiis sain triinuga kokku. läksime stocki, ostsime kommi ja sõime neid nii palju, et süda oli ilgelt paha. istusime politseipargis ja rääkisime juttu. täiega nummi oli. ja ma olen endiselt väga confused oma sünnipäevateemal. misssiis, et see kaugel on, aga ma ei kujuta üldse ette, keda kutsuda või mismoodi üldse asi toimima hakkab. siis läksin koju. käisin dušimas ja mingi hetk läksin huukasse. meil oli mõnus perekondlik õhtu. kristin ja paula on mu tütred ja siim on nende isa. ma olen äärmiselt meelitatud. ja holger on mu väimees ja oskar tema vend. hea. otsustasin joonistada huuka sugupuu ja selle sinna seinale panna. jaaa, ja handomikkkostja ja ave ja anette ja veel mingid tüübid olid ka huukas. sillisid koos meiega magamistoas. ahhhniiitore. ühesõnaga mingi hea tore rahulik õhtu. ai, aga see erge teema kammis suht. oskariga hakkasime ära minema, sest tõesti üks öö tahaks ju kodus magada. ja siis erge suutis solvuda. see oli mage.

niii laupäev. traalllalaalala. uni oli magus. ärkasin kell 2. ohhmul olid nii suured plaanid laupäevaks, kuidas ma olen tubli ja teen füüsika teaduskooli ülesanded ära. ei midagi. magasin.
siis passisin natuke aega tühja. viieks läksin linna, saime kostjaga kokku. käisime korra miku juurest läbi, tegime tal päeva rõõõmsaks. ja siis läksime hullumeelselt hulludele hullult kollastele hulludele päevadele. ütleks, et asi läks käest ära. lihtsalt nii hullult hull toodang oli, et jube. kostjaga komeedikommid on ikka teema. missiis, et me need kommid suht ära unustasime. aga kostja aitas mul norale kingitust valida ja siis kaarti kirjutada. üldiselt oli ületoodang. viimase komeedikommi viisime mikule. me ise olime juba piiisavalt ülekomeedistunud.
ja siis päeva haripunkt. VÄIKESE NORSIKU SUUR SÜNNIPÄEV. jõudsin läbi häda ja viletsuse lõpuks nora juurde. seal oli äärmiselt armas, vaatasime mingeid vanu videosid. lausa lust. sünnipäeval olid liis, kairiin, merill, siim ja siis veel mingid norasiimukoolijaklassikaaslased, keda ma ei tundnud. siis üsna varsti tulime kogu bandega linna tagasi jazzi kuulama. kõik oli lihtsalt hea. ainult, et jaaa. ühe käitumine šokeeris mind. ma ei nimeta igaks juhuks nimesid. aga kel vaja, saab aru. jazzil esinesid mairo ja kaspar(muidugi teised ka, aga neid ma lihtsalt tean). kihvt. ja johannat nägin seal.
kontsert sai läbi ja sünnipäevalised läksid laiali. me jopiga läksime huukasse. tee peal nägin evat ja kadrit, nad tulid ka hiljem sinna. huukas olid oskar ja risto. ohh, ristot polnud nii ammu näinud. aga oli tore jälle. ja eva võib õnnelik olla selle oohatise üle, mis ma talle kinkisin. ta vihkab mind nüüd kahekordselt. kõigepealt tekitasin ma talle neljapäeval jalgpalliga rinnahaava. tooo bad.
nii, eva-kadri läksid koju. me johannaga ka üsna varsti. oss ja risto pidid hollywoodi minema. ei tea , kas läksid või mitte. jopiga läksime veel westmanni, ostsime mahla ja läskime terminali. ühesõnaga oli jälle üks nummi õhtu. ja elu tundus ilus.

oi, aga tänane pühapäev. ohhjumal, ikka klass omaette. hommikul läksin trenni. meil pidi koondise trenn olema tartlastega. aga nende buss läks tee peal katki. hahhaha. ei, tegelikult ei ole naljakas, sest me läksime lõpuks esinema ilma igasuguse proovita. naljakas oli vähemalt.
jaa, pirita näituste paviljonis oligi meil esinemine. ma armastan neid päevi, kui ma pean selles lillas läikivas kleidis tõmblema. ikka mõnus. aga iseenesest oli täiesti okei. kõik tuli enamvähem välja. tartlastel kukkus vist rõngas vahepeal, aga mingit kaost ei olnud.
siis ma nägin lavameigiga välja nagu emo ja läksin viru keskusesse. sain johannaga korraks kokku ja arutasime oma soometrippi. ühesõnaga lähme mikukostjahandojajopiga vaheajal sooome. näen oma isa ka üle pika aja. jaa, ma juba ootan seda. vaheaeg on suht sisustatud. soome, viljandi ja tartu. pluss eliiiditrennid. ei, tegelikult mulle meeldib tegus vaheaeg.

okei, jaaa, liiga palju sai.
aga ma lihtsalt pean KÕIGEST JA KÕIGIST jahuma, kui ma juba korra hoogu olen sattunud.
ühesõnaga, olge ilusad.
tsäo.

ära nuta. ma armastan sind.

mul on igaaav!
mitte praegu. sest praegu mul on pooleli oma toa skeemi joonistamine. joonistada on hea. värvisin põranda kollaseks. sest helekollane on kõige rõõmsam värv.
seoses sellega tuli mul meelde, et johan on päike. mulle meeldib johan. tõesti. ta on tore.
tegelikult mulle meeldivad üldse paljud. see on natukene ohtlik. usaldan liiga palju ja kujutan ette, et kõik ongi niii head, kui algul paistab. aga ohhhhei. ma olen ju lihtsalt loll.
ei, tegelikult on tore näha kõike positiivsemalt. misssiis, et ise pärast jalaga näkku saan.

aga igav on mul üleüldiselt. teha on küll palju. aga see pole huvitav. see on igav. absoluutselt ei inspireeri ega motiveeri mind mitte miski. tahaaaan põnevust!
mu kunstikooli õpetaja võiks ühendust võtta. ma ju ei tea uut tunniplaani.

pole üldse millestki kirjutada. tahaks hoopis tantsida.

kaubanduskeskused peavad pühapäeviti kinni olema.

kus on paula? ma armastan teda.

oi. täna ma olen niiiiii diiiiiiip. nagu päriselt, jube. pidevalt tiirlesid mingid ERITI filosoofilised mõtted peas. ma arvan, et see sai alguse psühholoogiatunnist. aga ma ei tea.
koolis oli paha. inka töö sain nelja. oleks võinud ju viiele teha, aga laiskuslaiskuslaiskus.
ja mismõttes ma just ekoolist vaatasin, et ma mata töö nelja sain. imelik. mul olid kõik vastused õiged, ainult üks oli nagu nats poolik. ja ta pani mulle selle eest nelja?:O aga pohhui, kursus on ikka viis. ja vene keel on ikkka ohjumalkessedateabmissellestsaab.

oootoot, mu filosoofilised mõtted. ei, mitte veel.

jaaa, ja täna nägin liinat ja merlinit. KUSJUUURES see oli isegi tore. nagu tõesti. imelik, et me enam ühes klassis ei käi. isegi samades koolides mitte. ei, tegelikult on imelik hoopis see, et me 2 aastat KÄISIME samas klassis. sest nad olid nii võõrad. aga tore oli sellegipoolest.
ja johannat nägin ka. see oli kaa tore. ohhhkõikonniiitore.

trenn oli mõttetu jälle. ainult kõik armusid mu uutesse papudesse. cute!

ja mul on kand jälle põletikus. trallivalli ütlen selle peale.

mul on täiega nõme. ma olen oskarile sitt sõber ikkagi. tema ei unusta kunagi, kui mina talt midagi palun ja nii. aga mina unustan. ja ma ei tea, kuidagi kurb.

üldse on üsna melanhoolne täna. miski ei tundu olevat hästi. ei koolis, ei sõpradega, ei Temaga (pange tähele, suur täht jälle)
aga siiis samas ma mõtlesin, et tegelikult on mul ju peaaegu perfektne kõik. võrreldes nende paljudega delfi noortefoorumis. (oi, sinna ma enam kunagi ei lähe). aga see pole mingi näitaja. igaühel oma elu. ja mina pole sellega parasjagu õnnelik.
liis teab (jälle saab staaritseda), millest ma nii väga puudust tunnnen. aga miks peaks keegi hoolima? ei peagi. kõigil on niikiiire ja kogu aeg mingi jama. pole mahti süveneda lähedaste muredesse või toetama või kuulama. jaaa, ma saan aru. mul on ka nii. aga ma üritan. sest tean, et see on oluline. niii diip. aga tõesti, te kõik, kes te seda loete. (missiis, et nagunii keegi ei loe) teadke, et ma hoolin. ja ma ju tean, kellele ma selle linki aadressi olen andnud( teid võib ühe käe sõrmedel üles lugeda) . ma hoolin teist niijubehästiturbopalju. ka teistest, kes seda ei loe, hoolin. aiblaaaa. tsiisas. mul on selle teksti pärast häbi. aga ma pean ütlema välja kõik, mida mõtlen.

ühesõnaga tegelikult tahaks veel palju öelda. väga palju. aga ei, see draamaeepos on siin niigi pikaks veninud. kui päike varsti välja ei tule, kirjutan ma siia jällejajälle mingit emoteksti.

three fold utopian dream. mu lemmik.
jou.

enam ei tule päike välja.

maniakaal-depressiivne psühhoos. just.
täiesti debiilne, kuidas mu tujud muutuvad. eile õhtul veel olin ma turboaktsioonis päike, kes jooksis mööda maja ringi ja laulis. aga täna on mingi mõttetu. samas pole mingit erilist tujude muutumise põhjust. ahhh. pohhui.
ühesõnaga. tsiisas, ma olen täiesti unustanud, mis ma eile tegin.
aaaa, koolis kirjutasin keemia kontrolltööd, sain vene keele töö kolme ja olin muidu ilus. (jälle)
põhimõtteliselt ei toimunud vist eriti midagi. peale kooli oli mingi huuka tsill. tõin sealt oma hunniku riideid ära, ühtede pükste taskust leidsin kaksteist kroooni! hah. raha on ikka ilus.
siis käisime kostjaga komeedi kommi söömas. lihtsalt kammivad. liisi nägin ka. see oli hea.
ja siis ja siis ja siis. tuli õhtu ja ma olin kodus. ja lugesin piiblilugusid.
kuulasin veel kostja sooovitatud incubus'i anna molly't. uus lugu. suht hea.

põhiline on see, et mul on huul paistes.

täna oli mingi emotsioonitu päev. koolis eriti. aga uued papud ostsin. ilusad on. olen rahul. ja pealegi nad sobivad nii pöörfilt mu cutie aluspükstega, et lausa lust.

aga liis, kui sa seda loed. siis tea, et täna ei tundu mulle SEE teema enam nii lilleline. eile oli lihtsalt elu ilus.

olen äärmiselt meelitatud homsest keemia kontrolltööst.
reedel jäin maha marsast, et suurupisse kadri juurde sõita. äärepealt oleks teisest ka maha jäänud, aga läks õnneks. sõitsin pool tundi pea laes kinni ja kael lookas. ka see oli meeldiv.
jõudsin kadri juurde. kõik oli sillbill. mõned, näiteks robi ja sven olid juba mõnusalt konditsioonis.
üsna vähe oli meid seal, ehk 15. ei ütleks, et hull mäsu, küllaltki rahulik. mingi basseini ja sauna möll. timo näiteks jooksis alasti ringi. robert oli eriti numps. hommikul sõitsime koju.

pool päeva panin laupäeval tühja. aga siis hakkas kõik positiivseid tuure võtma. umbes kella 5 ajal, kui ma kodust välja astusin, oli mul juba päris rõõmus tuju. linnas sain kostja ja handoga kokku, läksime laseringi, ostsime miku käest Pink'i live DVD. johannale kingituseks. hankisime veel tiimarist kaardi, käisime korra huukas, westmannis, ostsime lilledki. läksime bussile.
henri oli ka bussis. (selle me avastasime alles rahumäel)
läksime neljakesi johanna juurde. sugulasi oli oioi kui palju. tädid, onud, ema-isa ja keskõikveel. veel olid seal pisi ja teised johanna sõbrad. nad olid toredad.
oskar tuli ka. sõime-jõime, joonistasime-kirjutasime õhupallidele, vaatasime filme ja pink'i live'i, olime muidu ilusad. kõht oli kogu aeg täis. seal oli hea. hea seltskond, hea õhkkond, hea kond. (midaiganes see ka ei tähenda). ühesõnaga mulle meeldis. ja ma olen õnnelik.

missiiis, et täna mingi mõttetu trenn oli. ma olen ikkagi õnnelik. viiisin mikule kommi ka.

ja siis veel, et Teda oli niiiii hea näha. (mu esimene suur algustäht). lihtsalt nii hea, et ei oska kohe midagi muud öelda. aga mõned saavad aru.
jhõu, ma nüüd lähen panen oma keemia õpiku koos endaga põlema.
tsäo.

liis ütleb, et armastus on nõmedus. matleen ütleb: "jaaaaaaaaa."
meil oli täna õpetajatepäev, mis kujunes iseenesest päris toredaks. need paar tundi abiturientidest õpetajatega olid üsna keskmise või natukene alla keskmise huumoritasemega. ühesõnaga, johan teab, et mul oli sügavalt pohhhui.
aga see aktus oli tore, ja olegi tantsimist ei ületa miski. tunnen kõigile kahekümne esimese kooli õpilastele kaasa. edu!
hah. tegelikult oli ju üsna õnnestunud päev. sain oma viimase hookah palga kätte. ja seda oli päris palju rohkem, kui ma ootasin. oma tuuduripildiga ID kaardi sain ka kätte. numps.
ja liis. täiesti lõpp. see pole üldse reaalne, et me käime erinevates koolides. teema on meil ikka sama. sillisime igast poodides. damn, mul on jalanõusid vaja. kisub väga sinnapoole, et mingi leim DC- papu laks tuleb. nägin ühtesid ilusaid. ja nende hind oli ka üsna talutav.
tegelikult on endiselt üleüldine maailmasuurimdebor. eriti tuim on kõik. lihtsalt on kõigest kogu aeg pohhui. või no mitte KÕIGEST. aga liiga paljudest asjadest. see on jube.
ja siis on veel see miski, minu suur saladus. see, mida liis kogu aeg kuulama peab.
ohhjumal.
tsäo.

tere hommikust!
nii hea uni oli, et löö maha. kell on pool 8 õhtul ja ma just ärkasin. tegelt magaks veel, aga igasugused kodused tööd ootavad. sain just täna teada, et mul on vene keeles igasuguste puudutud tundide pärast mingid miinused, mis ma ära pean vastama. see tähendab, et täna õhtul on veel palju päheõppimist. oma essee sain ma eile läbi häda ja viletsuse valmis. liiga pikk tuli, konkreetselt liiga pikk. nagu ma ikka, räägin palju ja mõttetult.
kooolis oli täna kuni poole füüsika tunnini eriti happy day, aga siis vajus järjekordse "hindelise enesekontrolliga" kõik ära. panin vist suht puusse. aga eks näis.
mulle käib närvidele see, et mul üldse trenne pole. täna jäi jällle ära. ma lähen paksuks!
tähendab olen juba. aiii, kohukesed on niiii head.
aga ma arvan endiselt, et mõned lähevad südamesse. või ptüi, ma ei arva seda, tean seda.
tsäo.

niiiii.
matleeen otsustas ka leimuritega blogspottti ühineda.
täna on üks imelik õhtu, mõte üldse ei jookse. peaks kirjatama esseed, aga ühtegi ideed ei eksisteeri. eriline debor on. koolis oli täna endiselt rõõmus. eval oli sünnipäev, sai kommi ja olime muidu ilusad. palju õnne sulle, muska! (mis siis, et sa seda ei loe) ma ei tea, kes seda üldse loevad, aga see pole oluline.
olen deboritar. see on äärmiselt imelik, sest tegelikult olen ma ju see loll positiivsuse laks. vähemalt massidele tundub nii. tegelikult ulun üksinda. ainult liis teab, millest ma räägin.
liis teab üldse paljusid asju. liis teab, et horoskoop mõnitas mind täna.
liis teab, miks ma deboreerin. liis kirjutas artikli, mille sa võiksid siiski kooli juhtkonnale viia. mu ema arvas nii.
ma lähen pesen hambad puhtaks. tsäääoo.
ühed on ilusad, teised lähevad südamesse. (üks on südames. liis teab. liis on staar)