oi. täna ma olen niiiiii diiiiiiip. nagu päriselt, jube. pidevalt tiirlesid mingid ERITI filosoofilised mõtted peas. ma arvan, et see sai alguse psühholoogiatunnist. aga ma ei tea.
koolis oli paha. inka töö sain nelja. oleks võinud ju viiele teha, aga laiskuslaiskuslaiskus.
ja mismõttes ma just ekoolist vaatasin, et ma mata töö nelja sain. imelik. mul olid kõik vastused õiged, ainult üks oli nagu nats poolik. ja ta pani mulle selle eest nelja?:O aga pohhui, kursus on ikka viis. ja vene keel on ikkka ohjumalkessedateabmissellestsaab.

oootoot, mu filosoofilised mõtted. ei, mitte veel.

jaaa, ja täna nägin liinat ja merlinit. KUSJUUURES see oli isegi tore. nagu tõesti. imelik, et me enam ühes klassis ei käi. isegi samades koolides mitte. ei, tegelikult on imelik hoopis see, et me 2 aastat KÄISIME samas klassis. sest nad olid nii võõrad. aga tore oli sellegipoolest.
ja johannat nägin ka. see oli kaa tore. ohhhkõikonniiitore.

trenn oli mõttetu jälle. ainult kõik armusid mu uutesse papudesse. cute!

ja mul on kand jälle põletikus. trallivalli ütlen selle peale.

mul on täiega nõme. ma olen oskarile sitt sõber ikkagi. tema ei unusta kunagi, kui mina talt midagi palun ja nii. aga mina unustan. ja ma ei tea, kuidagi kurb.

üldse on üsna melanhoolne täna. miski ei tundu olevat hästi. ei koolis, ei sõpradega, ei Temaga (pange tähele, suur täht jälle)
aga siiis samas ma mõtlesin, et tegelikult on mul ju peaaegu perfektne kõik. võrreldes nende paljudega delfi noortefoorumis. (oi, sinna ma enam kunagi ei lähe). aga see pole mingi näitaja. igaühel oma elu. ja mina pole sellega parasjagu õnnelik.
liis teab (jälle saab staaritseda), millest ma nii väga puudust tunnnen. aga miks peaks keegi hoolima? ei peagi. kõigil on niikiiire ja kogu aeg mingi jama. pole mahti süveneda lähedaste muredesse või toetama või kuulama. jaaa, ma saan aru. mul on ka nii. aga ma üritan. sest tean, et see on oluline. niii diip. aga tõesti, te kõik, kes te seda loete. (missiis, et nagunii keegi ei loe) teadke, et ma hoolin. ja ma ju tean, kellele ma selle linki aadressi olen andnud( teid võib ühe käe sõrmedel üles lugeda) . ma hoolin teist niijubehästiturbopalju. ka teistest, kes seda ei loe, hoolin. aiblaaaa. tsiisas. mul on selle teksti pärast häbi. aga ma pean ütlema välja kõik, mida mõtlen.

ühesõnaga tegelikult tahaks veel palju öelda. väga palju. aga ei, see draamaeepos on siin niigi pikaks veninud. kui päike varsti välja ei tule, kirjutan ma siia jällejajälle mingit emoteksti.

three fold utopian dream. mu lemmik.
jou.