õige hetk kirjutada blogi.
täna oli üks imelikumaid päevi üldse.
magasin jälle ohhhjumal kui kaua. siis hakkasid erinevad inimesed mulle helistama. ärkasin.
sõin, koristasin, pesin nõusid. olin tubli ühesõnaga.
läksin linna, sain jopiga kokku. läksime oskari ja siimu kitarritoodangut kuulama/vaatama. norsik oli ka seal. ohh, ta on ikka armas.
siis läksime oskari ja johannaga saiakasse. istusime seal. mudisime küünalt, kuni ettekandja selle ära viis. debordasin. oli uimane ja paha.
siis pidime hediga kokku saama. tee peal nägin veel mattiast. mattias meeldib mulle. jopi läks koju.
mul tuli veel suurem debor. saime hediga kokku. nägin kristot. ja mul tuli VEEL SUUREM debor. siis hedi läks tagasi kalevisse seda tantsuteemat vaatama. oskar vedas mu huukasse. ikka tundus kõik paha. huukas oli natuke tore ka vahepeal. risto ja holger on ikka teema omaette.
tulin huukast ära. mõtlesin, et lähen debordan parem üksi kodus. ei riku vähemalt teiste tuju.
aga siis, kui ma juba bussis olin, saatis oskar mulle maailmakõigeparema sõnumi. ja elu tundus natuke ilus jälle. ja praegu kodus on juba päris tore.
ja seda ka, et mulle aitab tuttavatest. bussis-tere-ütlemise-tuttavate vastu pole mul midagi. aga neid, kellega rohkem suhelda. ei, mitte rohkem. praegu on pöörfi. ja nii võiks jäädagi. armastan oma sõpru. musi.
tsäo.