mul on valed unistused.
simple as that.

juba kolmandat laupäeva järjest avastan end üksi öösel koju kõndimast. lihtsalt mingil hetkel käib plõks, kõik viskab üle, võtan oma seitse asja ja tulen tulema. kõrvas on mainstream, silmas vaheldumisi õnne-ja kurbusepisarad.
ma ei tunne end ära. kuhu on jäänud see enesekindel matleen, kes elab ainult endale ega hooli teiste arvamusest? ma elan teistele. olen unustanud kõik, mis mulle kord oluline oli.
täna olid komeedikommid. ja saladusliku info buum. kostja on hea.
ma kardan oma ema pärast.
ja nutan isa pärast.
ja nutanjanutanjanutan. ma ei taha enam mitte midagi. ei taha enam naeratada ja särada.
aitäh henri, et sa aitasid mul mõista, et mul tõepoolest ongi valed unistused.