turbodebor. ja arvuti oli lähedal. ma hakkan nüüd heietama. ja vinguma ja uluma ja nutma. halb.
ma ei oska üldse panna sõnadesse oma mõtete, emotsioonide ja tunnete segadust.
ühel hetkel on mul kõigest nii kahju, samas kõigest kõrini.
mul ei ole minu inimesi. nad olid ehk. aga neid ei ole. see on minu ja mitte kellegi teise süü.või mis süü. lihtsalt ise ma sellise olukorra olen tekitanud.
mul ei ole isegi kellelegi helistada. osssule helistasin, ta joob mingi seltskonnaga. ääretu rõõm. timo on lapimaal. kui tore. anne ma ei tea. piret on ehhil.
ma tean, kellel ma tahaksin helistada, aga ma ei tee seda.
mul on niii debor, et ma tahaksin karjuda, nutta, hüpata, vehkida. halada. lihtsalt ollla.emomuusikat kuulata.

mul tekks jälle tahtmine ja vajadus siia mõned read kirja panna.
enda jaoks ehk ainult. ma isegi ei lugenud oma vanu postitusi läbi, ma ei mäletagi, millal ja mida ma siia viimati kirjutasin.
nüüd on suvi. või noh, tegelikult kevad küll, aga õues on soe. istusin just rõdul, lugesin steppenwolf'i, silitasin kassi, vaatasin merd ja mõtlesin.
mõtlesin elust ja asjadest. tavaliselt ma mõtlen elust ja asjadest ja inimestest, seekord inimestest ei mõelnudki, võibolla ehk nii palju, et endast. aga ma mõtlesin, kui palju on maailmaruumil meile pakkuda. ja ma tahaksin seda kõike maitsta, kasvõi natukene. mida rohkem lugeda, näha ja kogeda, seda rohkem mõistan ma, kui rumal ma tegelikult olen, kui vähe ma tean. tahaksin veel nii paljut näha ja õppida.
nüüd võtaksin ühe cup of coffee ja loeksin lõputult. mul on terve nimekiri raamatutest järjekorras, aga lihtsalt ei ole aega ega jaksu. ja siis tahaksin veel viljandisse uisutama minna, siis tahaksin isale külla minna, siis tahaksin langevarjuga hüpata ja siis tahaksin tahaksin tahaksin kõike, eks ma üritan tasapisi oma tahtmisi teostada. koolitöö võtab muidugi suurema osa ajast. natukene ma isegi tahan koolis ka käia. mul on hea meel, et ma olen suutnud selle endale võimalikult vähe rutiinseks teha. ja kui läheb rutiinseks, tuleb jälle natukene popitada ja endale ikka sekeldusi tekitada, muidu tekib mandumus, ääretu mandumus.
mu jutt on üsna seosetu, aga ma olen sellega rahul. oleks igav lihtsalt kirjutada, lihtlausetega. segadus on ilus, seda on põnev lahti harutada, segadus tekitab joovastust. minul. vähemalt.
ja nüüüd. kohvviii!

teretulemast tagasi leimurite maailma!
hah. ei. täitsa vahva.
ma ei mäletagi, mis ma mõtlesin, kui ma siia viimati kirjutasin.
küll aga tean, et ikkagi palju on jällle muutunud.
õppimist ja asja on palju. niisama trallivallitamist vähem. aga ma olen tubli. mõtlen radikaalselt ja konkreetselt. üritan mitte pilvedel tantsida. ei. ainult maa peal. aga tantsida on ikka hea.
ma avastasin, kui kohutavalt ma madlist puudust tunnen.
ma avastasin, kui kohutavalt ma paulast puudust tunnen.
tegelikult tunnen ma paljudest asjadest puudust. aga ei. mul on ka palju ka siinsamas koguaeg olemas. ja ma olen selle üle kohe täitsa õnnelik. eile šoppasin ilumaailmas. ohhhkuipaljuvahvaid asju.
ja täna lasime osssuga antiikkreeka kirjanduse tööd üle. ostsime mulle pükse. käisime ristikheinas, surfis, stanfordis ja primos. igati produktiivne.

ahh, aitab kah. ma kohe täiskäiku sisse ei pane.
nagamist.

ja see teine ongi läinud.
ülejäänud kaks on omal kohal.
kõik hea saab ükskord otsa.
lõputu halb.

under a bloodred sky.
far away from this everyday shit.

ma olen oma blogi täitsa unarusse jätnud.
nii palju on pidevalt toimumas.
nii palju. ja õhus on asju. millegipärast kõik asjad ongi õhus. ebakindlus. ebakindlus on nii suuur.
ja ma üritan edaspidi olla truum oma blogile.
see korrastab mõtteid.
aga homseni.

tere. minu nimi on tühikoht.
miks ma endiselt usun, et äkki on see siiras?
äädööd.

ma armastan inimesi. häid inimesi.
ma armastan inimesi, kes elavad õhust ja armastusest.

retsimine kulgeb mul rahulikult. mul on endiselt ägedaim retsija. õnneks on ta piisavalt pohhuist (umbes samasugune kui mina), et ta ei viitsi minu piinamise nimel vaeva näha. ühesõnaga, ma ei ole kellegi ori. pigem teeme niisama koos nalja. näiteks täna otsustas vahur mind lakkuda. mina lakkusid selle peale kristelit. kihvt, mulle meeldib nii.

täna on see üks lugu, mis aina kummitabkummitabjakummitab.

Imagine there's no countries,
It isnt hard to do,
Nothing to kill or die for,
No religion too,
Imagine all the people
living life in peace...

You may say I'm a dreamer,
but I'm not the only one,
I hope some day you'll join us,
And the world will live as one.

kas ei ole ilus? mul on kõhus liblikad ja sipelgad jooksevad selja peal, kuulates seda ikkajajälle.
palju ilusaid mälestusi, palju ilusaid sõnu. on küll ilusaid hetki, mis teevad elu elamisväärseks.

kõige selle juurde käib see pilt.


üks on kaugel, aga ei kao mitte kuskile. ma hoian temast kinni. oluline.
teine on nii lähedal, aga võib märkamatult kaduda. oluline.
kolmas on ja jääb. tema ongi minu.
armastan.

mul on valed unistused.
simple as that.

juba kolmandat laupäeva järjest avastan end üksi öösel koju kõndimast. lihtsalt mingil hetkel käib plõks, kõik viskab üle, võtan oma seitse asja ja tulen tulema. kõrvas on mainstream, silmas vaheldumisi õnne-ja kurbusepisarad.
ma ei tunne end ära. kuhu on jäänud see enesekindel matleen, kes elab ainult endale ega hooli teiste arvamusest? ma elan teistele. olen unustanud kõik, mis mulle kord oluline oli.
täna olid komeedikommid. ja saladusliku info buum. kostja on hea.
ma kardan oma ema pärast.
ja nutan isa pärast.
ja nutanjanutanjanutan. ma ei taha enam mitte midagi. ei taha enam naeratada ja särada.
aitäh henri, et sa aitasid mul mõista, et mul tõepoolest ongi valed unistused.

eile oli pikk ja sisutihe reede. sellepärast istungi laupäeva hommikul arvuti taga, et kõigest kirjutada. muidu unustaks hiljem ära.
kõigepealt kool. sõin kogu aeg ja hästi palju. ja see kaamli ülesanne! siis oli märgiaktus. igav. aga mul on siiiski ägedaim retsija. bueno.
peale kooli ossu ja robiga virrrrrrrrrrru (nagu ikka). seal sain elari ja hediga kokku. elari kammis suht ära. aga hedi on minu oma. minu kallis. minuminuminuminuminuminu. ja siis oli see tuttavatebuum, millest ma ei viitsi rääkida, aga mis väsitas. ja turvamiis süüdistas mind roberti ahistamises, fun. hakkasime koos hediga koju minema. bussis rääkisin ta surnuks. jõudsime minu juurde ja mul tuli meelde, et mu ema oli hommikul koolis mu võtmetel järel käinud, sest ta unustas enda omad sisse. SEEGA ei olnud mul kodu võtmeid. ja külm oli. õnnneks tuli kohe see kuri postiljonipapi, tänu kellele me vähemalt koridori saime. helistasin emale, ta tõi võtmed ja kõik lahenes.
siis see ülejäänud, mis vahepeal toimus, pole oluline. ainult hedi. ja umbes veerand 7 (ehk siis 15-minutilise hilinemisega) jõudsin kalevi halli. väike meik ja sooojendus ja siiis SALSAAAAA!. minul isiklikult õnnestus kõik, muidu oli selline tavapärane esinemine. ja atlantist tegime ka. kaks korda isegi. ja jana lukjanova on lihtsalt kõige ilusam võimleja. ja mina sain ka nii armsa komplimendi tartlastelt.
hmm. siis oleksin ma plaani kohaselt pidanud minema kadri sünnipäevale, mida ma teha ei viitsinud, instead läksin huukasse. erge, paula on kuidagi jälle nii lähedased. imelik. siis tekkis huukas ka tuttavatebuum. ja erge oli natuke kuri kõigi nende alaealiste pärast, kes magamistoa olid vallutanud. mina sel teemal kaasa rääkida ei saa.
läksime ära. erge, paula läksid koju. ma kadri juurde. ma olin nõus sinna minema tingimusel, kui kristjan mu öösel koju toob. nii oligi. marie istus mu süles terve tee, sest ma ei mõista, mis mõte on osta kahekohalist autot. duuh.
aga kadri juures. ma olin äärmiselt väsinud. mingisugune partymood oli isegi olemas. aga jalad ei kandnud ja silmad vajusid kinni. ja sõin hästi palju jälle. ja tegelikult oli seal armas. evaga sai zõpzipilte. ja robi ja madis ja kõikkõikkõik olid kuidagi armsad ja hoolitsevad. aitäh teile, muskad.

ühesõnaga siis kristjan tõi mind koju ja ma läksin magama. nüüd ärkasin ja elu on ilus. emme tegi pannkooke ja päike paistab. ja kõik on nii nagu olema peab. (siinkohal tervitaks kostjat, mikku, handot ja jopit)

tsäo.

tahtsin öelda, et täna on kõik hästi.
missiis, et mul sinised silmad on ja mitte tumepruunid. missiis, et mina pole see kõige olulisem.
ma ei ole maailmanaba ja ei tahagi olla.
tegelikult täna on mul kuidagi süümekad. ma olen vist kõige kehvem sõber üldse. aga ma armastan teid, tibud. lihtsalt tänase päeva ma pidin temale pühendama. andke andeks.
homme saab minust rahaboss. pole oluline, et ma terve ülejäänud kuu rotin jälle. oluline on, et sel vädalavahetusel olen ma rikas. yeah!

They come from every state to find
Some dreams were meant to be declined
Tell the man what did you have in mind
What have you come to do?

No turning water into wine
No running while you're in the line
I'll take you to the purple sign
You see these lights are blue

Come'n get it, lost within the city limits
Say goodbye, cause they will find a way to trim it
Everybody lookin' for a silly gimmick
Gotta get away, can't take it for another minute

This town is meant to mend things
Just look at what the cover reads,
So high, it's only promising
This place was made on you

Tell me baby, whats your story?
Where you come from, and where you wanna go this time?
Oh, tell me lover, are you lonely?
The thing we need is never all that hard to find
...
tänane lugu.
olge kõik ilusad. ja jah, mu blond, mõned jäävad.
tsäo.

natukene reaalsemat juttu ka.
reedest me enam ei räägi. aga tolle päeva mittedebor märksõnad on kamilla, erge, henri. ja kõikseemuu.
laupäevlaupäev. koristasin ja kraamisin kodus päev otsa. merka astus läbi. see oli armas. vahetasime kotte. emme tegi mu seeliku korda.
ja vhuppiduu. erge sünnipäevale. viru tänavalt võtsin veel roosi ja kindlal sammul huuka poole. seelik oli seljas.
ma ei viitsi praegu pikalt kirjutada. huukas oli jahjahjahniiitore. (ainult mõni suutis mõttetult solvuda.) õhtu ilusate inimestega. oskar on mu kõigem. ja kink ja henri on ka olulised.
holger ja risto on endiselt holger ja risto. vedasid mu hollywoodi. holger ise ei saanud sissegi.
klubid pole siiski minu jaoks. ma ei kannata, kui kiimas mehed käivad ja vahivad, käperdavad. väkk. kuidas saab keegi seda nautida?!?
eniveis, jõudsin millalgi öösel koju. olin kurb ja külmunud.
eks ma sellest räägin pikemalt teinekord.
ja täna oli tartu. eesti võimlemine pole absoluutselt kuskile arenenud. must masendus. mitte mingisugust järelkasvu. ainult piruett ja veelkord piruett.
tegelikult mulle meeldivad meie pubekad trennitsikid. vähemalt palju kisa ja nalja.

adidosbandidos.
minu ilusad.

mul on kõik ja mitte midagi.
see tuuleiil tuli. või meisterdasin selle ise.
ma ei suuda isegi kirjutada. ei suuda. ei tea. ei taha enam.
sest midagi ei ole.

why the fuck do i care?

ta ehitab vaikselt mu maailma taas üles.
aga hästi aeglaselt ja ebakindlalt.
iga järgmine tuuleiil võib selle silmapilguga varemeteks muuta.

põhiteema on eyp.
aga kuna ma pole ammu bloginud, siis ma alustan reede õhtust. kamilla ja kirsi on lihtsalt supertüdrukud. pole ammu nii siiralt lõbus olnud. missiis, et meil maailma suurim debor oli, me naersime selle üle. ja kondenspiim ja kõik need head asjad. see õhtu jääb veel kauaks meelde.

ja siis laupäeval algas European Youth Parliament sessioon. seal oli ääärmiselt tore. meil oli parim committe parima chair'iga. uku on suurepärane. jah, ma ei mäleta, kes seda küll ütles, aga seksikas ja tark ja väga hea. nii ongi. paampidu.
jah, inimesed olid seal lihtsalt viis pluss. nalja ja naeru ja palju kompleksivabadust. lihtsalt.
ja siis veel my perfect blonde. elu on ikka üks naljakas keerdkäikude rada. vähemalt minul. kõik algul kättesaamatud asjad tulevad millalgi sinu ellu. jaa, kunagi oli nii e'ga. siis t'ga. ja nüüd temaga. huvitav. aga ma olen selle üle õnnelik. midagigi ilusat. missiis, et see iga hetk jälle kaduda võib. vähemalt mõned päevad sain end väärtuslikuna tunda.

mhmh. mhmh. jah.jah.
musi.

oli vaid üks kõrvaline lause ja kogu minu maailm varises lõplikult.

pealiskaudsus on üks vähestest asjadest, mida ma jälestan. ja nüüd heidame pilgu mind iseloomustavatele sõnadele. tänasel narkoennetuse workshopil pidime kirjutama teiste selja peale nende positiivseid omadusi. esmamulje järgi siis. minu selg:
sõbralik suhtumine
ilusate juustega
sõbralik tüdruk
sõbralik
väga hea soeng ja juuksevärv
armas
rõõmus, armas, sõbralik
näed välja väga hea
hilineja, aga väga ilus.

irooniline, eks. kas minust on tõesti saanud see tüüp, kes paistab silma ainult oma välimusega?
ja kusjuures põhiline on see, et enamikele kirjutati siiski nende iseloomu mitte juuste kohta.
tore, et kellelegi mu juuksevärv meeldis. aga on üsna valus teada, et see oli ainuke, mis talle minust meelde jäi. niipalju siis pealiskaudsusest.

mul on tunne, et midagi ei ole enam. sellest tervikust, ma pole päris kindel, kas see on süda või elu või maeiteamisasi. ühesõnaga, sellest tervikust, mis on nii oluline, on alles jääänud vaid tolm. täna pudenes viimne kild. ma ei oska rohkem midagi öelda. ei, mul ei ole suur debor. ma ei ole õnnetu isegi. eile olin veel rahutu, täna olen juba rahulikkus ise. ma ei tea enam, mida teha. kuidas edasi olla.
kõik, mida ma teen, tundub mulle algul nii õige. ja kui tulemused käes, enam mitte.
ma ei naudi liigset tähelepanu. hea, et tuli vaheaeg, koolis läkski asi liiale. mul pole olnud kunagi taotluslikku eesmärki sattuda kõigi tähelepanu alla. eieieieiei. see pole mulle. ma oleks niii õnnelik, kui ma vaid teaks, et on need vähesed kindlad, kellele ma saan alati loota ja kes mulle saavad alati loota. kes tunnevad pärismind, seda matleeni, kes teeb vahel vigu ja pole sugugi kõiges kõige parem. seda matleeni, kes on vahel nii suures segaduses, niii õnnetu ja kurb, mitte ainult naiivselt rõõmus blonditar. muud ma ei vaja, ma ei vaja neid sadu inimesi, kes mind ohjumal kustiganes teavad. või siis neid, kelle arvates olen ma ilustarkjaosav tegelikult mind tundmata. mul on niiiii kõrini sellest ninnunännutamisest. see on nii pinnapealne.
kõik on nii valesti.

tahan olla vaid armastatud ja armastada.

täna on olnud kohati ääretult igav.
miski tõi mind maa peale tagasi. ei, mitte, et ma varem pilvedes oleks hõljunud. pigem oma lihtsas lapsemaailmas. ja nüüd ma mõtlen, et ma tahan sinna tagasi, sest pärismaailmas, kus on tõsised mõtted ja tõsised teod, on igav.
samas oli kõik täna nii lihtne, kerge ja arusaadav. nii otseses, kui ka selles sügavas mõttes. ma sain mata kursuse viie ja olen uhke selle üle. ja füüsika töö läks ka buenolt. ja rohkem ma küll enam oktoobrikuus kooli minna ei viitsi. aga mul on tunne, et ma siiski teen seda. homme kasvõi ossunosssssssssuu, maailma kõige kallliiiiiiiinnuuummmima muska pärast. sest i won't be seeing him for almost two weeks.
aga üldiselt tunnneen ka end umbes miljoni tonni võrra kergemalt. kõik, mis vaja, sai selgeks räägitud. ja mul pole enam isegi mitte häbi. täitsa rõõmus on. kohati tundub, et ma mõtlesin asju üle (oma funfunfun lapsemaailmas). ja tegelikult läks kõik in the best possible way. see ei tähenda, et enam pole oluline. ikka on, ja ma ei tea, miks. mitte Sellele Tüdrukule, vaid lihtsalt mulle. damn, keegi sai liiga palju feimi jälle.
kõikonniioluline.
ja eile oli üks tõstame-matleeni-ego-taevasse päev. te ei tohi rohkem nii teha.
aga tralliiivallisallinalli. vaheaeg on nii käeulatuses, et jou. taevalikud pühad.

kõige väärtuslikum asi maailmas on surnud kassi pea.
sest keegi ei suuda määrata selle hinda.
natuke võigas, aga paneb mõtlema.

tsäo.

õige hetk kirjutada blogi.
täna oli üks imelikumaid päevi üldse.
magasin jälle ohhhjumal kui kaua. siis hakkasid erinevad inimesed mulle helistama. ärkasin.
sõin, koristasin, pesin nõusid. olin tubli ühesõnaga.
läksin linna, sain jopiga kokku. läksime oskari ja siimu kitarritoodangut kuulama/vaatama. norsik oli ka seal. ohh, ta on ikka armas.
siis läksime oskari ja johannaga saiakasse. istusime seal. mudisime küünalt, kuni ettekandja selle ära viis. debordasin. oli uimane ja paha.
siis pidime hediga kokku saama. tee peal nägin veel mattiast. mattias meeldib mulle. jopi läks koju.
mul tuli veel suurem debor. saime hediga kokku. nägin kristot. ja mul tuli VEEL SUUREM debor. siis hedi läks tagasi kalevisse seda tantsuteemat vaatama. oskar vedas mu huukasse. ikka tundus kõik paha. huukas oli natuke tore ka vahepeal. risto ja holger on ikka teema omaette.
tulin huukast ära. mõtlesin, et lähen debordan parem üksi kodus. ei riku vähemalt teiste tuju.
aga siis, kui ma juba bussis olin, saatis oskar mulle maailmakõigeparema sõnumi. ja elu tundus natuke ilus jälle. ja praegu kodus on juba päris tore.
ja seda ka, et mulle aitab tuttavatest. bussis-tere-ütlemise-tuttavate vastu pole mul midagi. aga neid, kellega rohkem suhelda. ei, mitte rohkem. praegu on pöörfi. ja nii võiks jäädagi. armastan oma sõpru. musi.
tsäo.

joonistan. joonistan. joonistan.


ja lähen laura juurde.

täna on paula päev.
kõige olulisem.

see läks nii napilt. äärepealt oleksin kõik ära rikkunud. samas oleks huugggee kergendus olnud. aga ei. see oleks siiski kõik ära rikkunud. misssiiis, et kui see keegi, kellest ma praegu rääkisin, seda pläma siin mingil hetkel ka loeb, nagunii ise kõigest aru saab. MISSIIS?. midagi ei ole siis.
tsäo.

misssiis, et mul silmad kinni vajuvad.
ja mul palju targematki teha on.

lihtsalt seda , et tahaks sulle kõik otse välja öelda. jah, sulle.

tdddaau. ma ei viitsi neid näpuvääratuse deesid ära kustutasa.

minu maailma pikimad postitused.