tahtsin paar päeva tagasi kirjutada süsteemist. maailmasüsteemist, inimkonnasüsteemist, sellest väidetavalt pealesurutud süsteemist, mida kõik tõenäoliselt kõrge intellektiga selge mõtlemisega inimesed kritiseerivad. see süsteem, milles me elame, mis meid kontrollib, mille orjad me oleme. süsteem, kus lokkab korruptsioon ja võim on kogunenud ja üha enam koguneb väikese ringkonna kätte, olgu nendeks illuminaadid, reptiilid või niisama dominatrixid. tõenäoliselt see kõik ongi nii, või tähendab päris kindlasti, bürokraatia vohab, meedia kajastab meile vaid vähest ja illustreeritud osa tegelikkusest, isegi haridus on ammu kaugel haritusest ja koolides õpetatakse seda, mida vähesed võimukandjad õigeks peavad. ülemaailmne diktatuur.
ometi on selline kord, see süsteem või misiganes asjaks seda nimetada võib, aastate, sadade, isegi tuhandete aastate jooksul selliseks kujunenud. ja seda on inimkond, ühiskond ise kujundanud. võib mõelda, et sellisele kontrollile alludes ei saa me iial olla vabad. jogajutt. inimene oma loomuselt esiteks on ori nagunii, aga see selleks. teiseks VAJAB inimene süsteemi. anarhia ei toimi. kolmandaks on inimesele sisse kodeeritud eneseteostusvajadus, mõned vajavad selleks võimu, teised lihtsalt tähelepanu. aga tahes tahtmata me soovime midagi saavutada. üksikud, väikene väljavalitud vähemus suudab seda teha ühiskonnast eraldudes. ahhhblaaaa, ma ei suuda oma mõtteid adekvaatselt edasi anda. AGA, lõppkokkuvõttes oleme me kõik mõnu ja rahulolu peal väljas. ja "süsteem" võib küll meid kontrollida ja igasmõttes halb olla, aga ega mingised tulnukad seda meile tekitanud pole. mingil põhjusel on see niii läinud. ja tuleb osata selles elada, end selles teostada ja kui me füüsiliselt olemegi süsteemi orjad, siis senikaua on hing ikka vaba, kuni me suudame tunda ja armastada, mõelda puhtalt ja selgelt, olla kirglikud, olla siirad.
ületoodang. muidu on päris ilus. reedel on anne sünnipäev ja laupäeval lähen helsinkisse ja teisipäeval tahaksin minna reaali aktusele. ja täna käisin empsiga krahlis matut kuulamas, ja aidese mike'i uuut bändi. ja kihvt.
rahulikolemine ja rahuolemine. i has it.
ükspäev ma olin õnnetu, ei teagi miks.
snow patrol - run, see oli seepäev viimane piisk karikasse. ilus, aga nukker.
22 comments:
samahästi võid sa heakskiita genotsiidi ja kõik maailma sõjad ja öelda et see kõik on inimeste loodud ja mina ja sina oleme inimesed ja meie oleme sama palju süüdi kui teised. ei. mina ei kavatse seda heakskiita ainult sellepärast et ma olen osa ühiskonnast ja inimestest, kelle esiesiesivanemad sellele süsteemile aluse on pannud. meie pole süüdi oma esiesiesivanemate rumalustes.
ja muidugi saab õnnelik olla, see pole mingi küsimus. küsimus on kogumaailma heaolus, mitte sinu või minu heaolus.
anarhia ei tööta ainult tänu inimlooma ebatäiuslikkusele ja meie süsteem toidab inimlooma ebatäiuslikkust ja lükkab meid sõltumatusest aina kaugemale.
tegutsemisvajadus ja tähelepanuvajadus saavutaks olulise tähenduse alles (praeguses)süsteemituses. seal oleks neil missioon omaette, praegu kasutatakse neid vaid mingi suurema missioonituse nimel.
tsau johann
ma polegi seda heakskiitnud, samal ajal ma leian, et selle vastu ei saa parata, seega tuleb sellest üle olla. ja oma südant vabana hoida.
Näe kui huvitava diskussiooni ma leidsin, tekib kohe tahtmine omaltpoolt ka midagi lisada.. süsteemi. (aga mu vastus tuli peaaegu nagu mingi kirjand, nii, et ma pean selle lõikhaaval siia saama..)
Kritiseerimine on vanaks jäänud, seda oskavad kõik. Praeguse seisuga ei ole kunst mitte ühiskonda kritiseerida vaid näha selle täiuslikkust, näha, kuidas kõik sobitub omale kohale, kuidas praegune olukord oma sõnumi või õpetusega meile kasulik olla saab. Meile meeldib uskuda, et see süsteem on meile peale surutud, sest keegi meist ei taha vastutust enda peale võtta, mida tegelikult ei peagi tegema, sest vastutada saab otseselt ainult iseenda eest. Sellegipoolest on harjumuseks saanud kedagi süüdistada selle asemel, et mõista, miks keegi parasjagu just nii käitub või miks asjad parasjagu just nii on. Kuid mitte kedagi ei saa süüdistada, isegi iseend ei saa süüdistada, tähendab, süüdistada saab, aga keegi ei ole süüdi. Kõik me oleme olnud lihtsalt asjaolude ohvrid, kurja inimest ei ole olemas. Kõik, mida me nimetame kurjuseks või halvaks, on illusioon, mille taga peitub valu ja hirm. Kui keegi kellegi suhtes ebaõiglaselt käitub, teeb ta seda tihti hirmust või on temaga kunagi nõnda käitutud ning ta peab sellist käitumist normaalseks. Kõik hirmud taanduvad aga lõpuks hirmuks kaotada iseennast. Igasugune viha on kaitsereaktsioon, mis tuleneb hirmust kaotada iseend sellisena nagu me end tunneme. See tuleb liigsest samastumisest hetkeolukorraga, oma keha, partneri, töö, mõtete või tunnetega, millega iganes. See kõik on kaduv, mõtted tulevad ja lähevad, emotsioonid tulevad ja lähevad, seisukohad muutuvad, partnerid tulevad ja lähevad, keha vananeb, aga mis on siis see, mis ei kao? Kui inimene mõistaks oma olemust, teaks ta, et ennast ei ole võimalik kaotada, ega ka leida, see on miski mis asub väljaspool igasuguseid süsteeme ja kontsepte, miski, mis asub lähemal hingeõhust, mõtetest või tunnetest, miski mis on.
Kogu maailm põhineb energial ja kogu iniestevaheline suhtlemine energiavahetusel. Seni on ainuke meile teadaolev viis energia saamiseks suhtlemisel teisest üle olla. Pärast kontakti teise inimesega võime tunda end kas hästi või halvasti olenevalt sellest kas suutsime oma seisukoha läbi suruda või mitte. Selline energiavõitlus on toimunud terve igaviku nii isiksuse tasandil kui ka globaalsel tasandil sõdadena. Kõik mis tahab meid kontrollida, olgu see kas institutsioonid või teised inimesed, tuleneb hirmust, et meie oleme miski, mis võib purustada need väärtused, mida oldakse harjunud oluliseks pidama. Võimuhimu tuleb uskumusest, et ühel inimesel saab olla midagi rohkem kui teisel, et keegi saab olla parem kui teine, õigem kui teine. See on kaitsereaktsioon, ego, mis püüab end täiuslikuks muuta talle teadaolevate vahenditega, mõistmata, et kõik, mida ta omada saab, on tal juba olemas. See on hirm kaotada iseend. Meile püütakse selgeks teha, et me ei ole vabad, mõjutada meie hirmudel põhinevate uskumuste kaudu, aga me oleme vabad, me oleme alati olnud vabad, võibolla ei oska me seda lihtsalt veel näha, ka need on vabad, kes püüavad meile selgeks teha, et me pole vabad. Inimene ei ole loomult ori, see, kes inimene oma loomult tegelikult on, ei mahu sõnadesse. Inimese jaoks võib tunduda loomulik samastada end oma mõtete, tunnete, elusituatsiooni või füüsilise eksistentsiga ja tema enda loodud samastamise illusioon on ainus, mis saab teda orjastada, ent sealjuures pole ta millegi muu ori kui ainult iseenda kujutluse.
Ja kuigi haridussüsteem on halvasti üles ehitatud, aegunud ja ei arvesta inimese individuaalsusega, on selle miinused ainukeseks ajendiks meid millegi uue, parema ja töökindlama otsimiseks. See, et koolis midagi tegelikult teada ei saa, on mind tõuganud otsima, kuidas oleks parem, kuidas elu tegelikult toimib, ja see ongi tegelikult kõige olulisem – endale ise midagi selgeks teha. Süsteem on minuga teinud vaid seda, et lõpuks olen siiski kõige eest tänulik, (sest negatiivsed kogemused õpetavad inimest enim) kuigi ei arva, et asjad peaks nii edasi toimima, nagu nad toiminud on.
Ühiskond ja süsteem selles on tõesti kujunenud välja pika ajaperioodi vältel, aga praeguseks väljakujunenud mustreid ei peaks võtma kui midagi, mis on juba väljakujunenud, ajaproovi läbi teinud kindel ja muutumatu. Ühiskond on pidevas arengus, seda, mida me praegu kui viga enam aksepteerida ei taha võib näha arenguperspektiivis kui lapse jonni mänguasja ära võtmise pärast ja viha selle üle. Igal ajal on olnud oma reaalsus, kõik, mis on olnud, on vähemalt läbi proovitud ja selle mittetoimimisest on võimalik õppida. Kuna me oleme üks teadvus, ja ma ei välista ka erinevate inkarnatsioonide võimalust, usun, et mingil moel oleme me vastutavad nii genotsiidi kui kõikide maailma sõdade eest. Me ei pea neid tegusid heaks kiitma, aga võime neid aksepteerida, kui midagi, mis on olnud nii ühiskonna kui ka meie eneste arenguetapp ja millest on võimalik õppida. Meie esivanemad ega meie esiesivanemad pole olnud rumalad, nad pole süüdi, nad on oma olnud ajastu ohvrid ja pidanud just sellise arengutee läbi käima isikliku kasvu ja tõetunnetuse nimel, nad on pidanud palju kannatama ja ma austan neid selle eest. Ja kui üldse tahta väga kedagi süüdistada, siis oleme meie täpselt samamoodi süüdi, kui nemad, sest mingil moel me olemegi nemad.
Inimene ei vaja süsteemi, kui ta mõistab, kes ta on. Siiani oleme me elanud egotsentrilises maailmas ja süsteemituse sissetoomine sellisesse maailma tooks anarhia, millele võiks tõmmata võrdusmärgi kaosega, inimene, kes ei vastuta oma ihade eest, ei tea oma kohta maailmas ja tunnetab oma eksistentsi eraldatuna kõiksusest, loob enda ümber kaost. Anarhia ei toimi egotsentrilises maailmas.
Praegu on aeg, mil suur hulk inimesi on väsinud egoistliku maailma kurnavusest ja näevad, et maailm, ei saa enam mingil juhul nii edasi toimida. Seetõttu võib näha, et süsteem oma ebatäiuslikkuses lükkab meid hoopis sõltumatuse suunas. On tekkinud olukord, kus oma tõelisele olemusele ärkamine inimeste seas on muutunud üha sagedasemaks. Sellises maailmas on anarhia võimalik, sest inimene tajub teist kui osa iseendast, mis on mingil põhjusel tema teadvuses avaldunud. Ja nii ei taju ta ainult teisi inimesi vaid loodust ja üldse kõike loodut, kogu universumit. Nii ta teab ja tunneb, et kõik on üks, kõik on mina, minu loodud, minu pärast, ja ta ei pea end enam kunagi üksiku või eraldatuna tundma. Ta tunneb end ära nii teistes inimestes kui kõiges ümbritsevas ja ei käitu kellegi suhtes ebaõiglaselt, sest ta on siiras armastus kõige elava vastu. Sellises maailmas on anarhia võimalik, sest see ei loo enese ümber kaost.
Eneseteostusvajadus on otseselt seotud egotsentrilise maailmapildiga. Ma ei mõtle egotsentrilisusest kui millestki halvast, see võtab lihtsalt kokku selle, milline paistab reaalsus inimesele üldjoontes. Ta tahab paista välja teiste inimeste arvelt, et tunda end väärtuslikuna. Kui inimene mõistaks, et ta ei saa olla kellestki halvem või parem vaid lihtsalt erinev , milles pole midagi halba, ei oleks eneseteostamine tema jaoks vajadus. See oleks lihtsalt looming, mille teostamiseks on talle antud vahendid nagu musikaalsus või joonistamisoskus või suhtlemisoskus või mis iganes. Puuduks hirm läbikukkumise ees, sest inimene saaks aru, et see, kes ta on, ei kao, ja ülejäänu on lihtsalt mäng, ning kui see parasjagu välja ei tule, siis hell with that, proovib midagi muud või proovib mõni teine kord, põhiline ongi loomisrõõm, mitte tulemus. Ja kui me oleme selle endas peituva loomisrõõmu ükskord enda jaoks tõeliselt avastanud, ei saa meid piirata hirm läbikukkumise või kellegi teise arvamuse suhtes, sest läbikukkumine ei ole võimalik ja teiste arvamus saab meid juhtida ainult veel loovamas suunas. Tõeline potentsiaal saab avalduda ja oma arengut jätkata ilma segajateta.
Kõik me nüüd küll mõnu peal väljas ei ole, rahulolu küll, kuid mõnu ja rahulolu vahele ei saa võrdusmärki tõmmata. Mõnu ja mugavuse kaudu ei ole võimalik saavutada tõelist rahulolu. Tõeline rahulolu on meis juba olemas, aga me jätame selle märkamata, püüdes leida seda väljaspoolt. Mugavus ja mõnu (näiteks materiaalse heaolu või mõnu puhul adiktiivide nagu alkohol, uimastid või seks vms näol) ei ole püsivad väärtused, need on meeleseisundid või hetkeolukorrad, mis võivad tulla ja minna ning ei loo kindlustunnet. Kui inimene midagi tahab, peaks ta endalt küsima, mis on selle soovi tegelik põhjus. Näiteks ihade kaudu püüab inimene end täiuslikumana tunda, mõistmata, et ta juba on täiuslik, et ta on alati olnud täiuslik. Kui inimene mõistaks, et ta juba on täiuslik, saaks ihaldatavast valik, mitte vajadus.
Iga olukord on meile ainult katsumus eneseavastamise eesmärgil, nii ka süsteem sellisena, nagu ta on, ja kui see meile sellisena, nagu ta on, ei meeldi, oleme just meie need, kes saavad seda muuta. Ent iga muutumine saab alata ainult seestpoolt, ka kogu maailma heaolu saab alata ainult inimese sisemisest heaolust. Püüd süsteemi väljastpoolt muuta on tihti üleliigne kisamine ja süüdistamine, mis ei vii kuhugi, sest keegi pole süüdi. Üleüldse tuleks loobuda igasuguste hinnangute andmisest nii inimestele kui olukordadele ja näha neid kui kogemusi, mis võivad meile midagi õpetada ning mis on osa nii inimese kui kogu universumi evolutsioonist.
Hihi, okei, see on ainult umbes kuidas mina asju praegu näen, aga ma ei saanud oma arvamust ka endale jätta, pealegi on ju mul ka kuidagi oma tööpäevi sisustada vaja :)
Aitäh teile Johann ja Matleen ja pai teile! (ja tere ka muidu)
triin
ma hääletan triinu poolt.
muidugi selle iseenda mõistmiseni jõudmiseks peab kõigepealt sellest huvituma ja ma usun, et matleeni maailmarännaku käigus ta jõuab kindlasti tihti selleni, et otsida pole oluline teistest kohtadest ja inimestest ja situatsioonidest, vaid siitsamast, sinustsamast.
Mulle ei meeldi väga, et sa tahad minu poolt hääletada (sest kui sa ütled, et oled millegi poolt, tähendab, et sa oled ka millegi vastu). Ma ütlen, et see pole võimalik, sest mina ja Matleen mõtleme tegelikult ühte ja sama asja, aga tõlgendame seda erinevalt, sest me näeme maailma erinevate silmade läbi, sa ei saa meie vaateid võrrelda, samamoodi, nagu sa ei saa tema ja enda vaateid ega minu ja sinu vaateid võrrelda ühte teisele eelistades. Me räägime ühest ja samast asjast, aga ebakõla tekib erineval tõlgendamisel. See on tavaline, et unustatakse tegelik probleem ja jäädakse kinni tõlgendamise pärast vaidlemisse. See on miski, mille pärast meievaheline suhtlemine kunagi ei toiminud ja mingi hetk ma lihtsalt enam ei jaksanud, sest ma tundsin, et ei taha vastu vaielda, me rääkisime kogu aeg samast asjast, ainult erinevate sõnadega, ja tol ajal ei osanad ma enam sõnu leida, et seda sulle öelda.
Iseenda mõistmisest huvitub iga inimene niikuinii, iseasi, kas ta teeb seda teadlikult või alateadlikult. Iga inimese alateadvuses keerleb impulss, mis sunnib teda leidma mõtet oma eksistentsile. Igapäevaelus puututakse selle sisemise tungiga kokku eelkõige oma probleemide näol. Enese alaväärtustamine, egoism, konfliktid teiste inimestega, haigused, ihad, mis iganes. Kõik need nähtused on katalüsaatorid enesemõistmiseks ja minu meelest on need just selleks olemas. Iseenda mõistmine on arenguetapp kuhu niikuinii mingi hetk jõutakse, pole oluline millal või mis moel.
see et ma sinu poolt hääletan, ei tähenda et ma matleeni vastu hääletan.
sinu tõlgendus meeldib mulle rohkem, ei ole vale kiita paremat.
ja ma pole nõus et ei tohiks eelistada, kõigega võib leppida ja kõik võib kokkuvõttes sama olla, enda jaoks on lihtsam ikkagi mingi järjekord tekitada. sellest ei pea orienteeruma, sellele ei pea mõtlema, ja sellel ei pea üldse tähendust olema, aga tihtipeale on lihtsam teha valikuid, kui sul on mingigi soojem tunne/eelistus millegi/kellegi suhtes
see et me rääkisime samadest asjadest erinevate sõnadega on tuttav, sama asi oli ka matleeniga ja ilmselt on ka tulevikus kõigi inimestega. see on osa minust, mida ma tihti oskan alles hetki hiljem äratunda. vahel see häirib mind, vahel lihtsalt sunnib mõtlema ja otsima erinevusi. õpin sellega elama vaikselt.
väga hea :), ma ei ütle samuti, et eelistada ei tohiks, eelistus ja järjestus tekib loomulikult selle järgi, mis tundub südames tõesem. Samas tuleb saada aru, et mingi väide, mida ei eelistatud püüdles sama eesmärgi poole ja on oma olemuselt tegelikult sama asi. See polegi alati tähtis, see on tähtis siis, kui kiputakse kellelegi või millelegi negatiivseid hinnanguid andma. Kui tunda ära, et isegi negatiivsuse enda taga peitub siiras soov olla parem või muuta midagi paremaks, muutub igasugune arvustamine üsna mõttetuks.
Näe, jälle me räägime samast asjast natuke erinevate sõnadega, aga see on ilus, kas pole!
See on osa meist kõigist, mida me oskame tihti alles hetki hiljem ära tunda. Sealjuures, et me soovime kõik ühte asja aga väljendame seda soovi erinevalt, võiks keskenduda pigem sellele, et me soovime ÜHTE (kas see pole mitte võimas), kui sellele, et väljendused on nii erinevad ja me ei leia sõnu ja keegi ei mõista meid. Nii me lihtsalt lõikame end ära püüdes näha eraldatuse liiusiooni reaalsusena, ka selles ei ole midagi halba, on lihtsalt valik, mille me võime teha, aga see ei pea nii olema.
Praegu mulle pisut tundub, nagu sa püüaksid rääkida sellest nii, nagu seda ei saaks muuta (mis pole ka päris õige, sest sa siiski rääkisid õppimisest). Siin pole ka midagi õppida, lihtsalt teadvustada, et kõigis on sügav ja siiras soov, et asjad muutuksid paremaks, kui austada seda soovi, ükskõik, milline selle väljendus ka poleks, kaob vestlustest üksteise halvakspanu maik ja keegi ei pea end selle pärast vähemana tundma, et ta end parasjagu teisiti väljendada ei oska.
Kui inimesed väljendavad seda soovi nii, et nad ei näe teist sama soovimas, tekib konflikt ja keegi võib haiget saada. Enesele teadvustades, et teine inimene püüab sama öelda, ei saa keegi haiget, sest keegi ei püüa kellestki lahenduse otsimisel õigem näida. Me näeme, et püüdleme ühise eesmärgi nimel nende vahenditega, mis meil parasjagu käepärast on.
pean tõdema, et mina ei oska ammu enda mõtteid ja tundeid sõnadesse panna nii, et õigesti välja kukuks. ja üldse mitte nii ilusasti, kui triin seda tegi. ja ma nõustun ka, et me triinuga oleme täiesti ühel seisukohal, mina lihtsalt väljendasin seda jäigemalt ja pealiskaudsemalt, triin veidi rohkem inimese hinge ja olemuse tasandilt, sügavamalt. armas.
kõik need teemad, kas inimene oma olemuselt on vaba või ori, on väga mitmepalgelised. hingelt ja vaimult on inimene vaba, seda ma usun, ja seda tuleb hoida. ütlesin seda ka enne. ometi oleme igapäevases välises elus orjad. näiteks selle sama süsteemi orjad. aga ka ajaloo näidetel. inimene on alati vajanud liidrit ja juhti, kes otsustaks ja kes teeks. ja teistpidi on see juht oma alluvate soovide ori. me tahame üksteisest, teineteisest ja ümberkaudsest sõltuda. kokkuvõttes oleme me kõik ka looduse orjad. või alluvad, ori on liiga jäik üldistus.
ja mõnu, ma ei mõelnudki mõnu, kui hetkelist. vaid pigem ikkagi kui rahulolu. aga seda, et oleks hea. keegi meist ei taha muud, kui seda, et oleks hea. ja seda ka füüsiliselt, pealiskaudne küll seda siia tuua, aga me kõik vajame eluks toitu,vett ja hapnikku ja veel teisigi maiseid mõnusid ühesõnaga.
mmm, mul on tegelikult kindlasti veel midagi öelda, aga rohkem ei oska praegust.
aaa, jaa see ka.
lugege mõlemad david icke'i "Infinite Love is the Only Truth, Everything Else is Illusion"
ta on suuremaid "süsteemi" vastu võitlejatest. tema teooria on tegelikult huvitav ja peaaegu, et usutav. ja sealt mul need süsteemimõtted tulidki.
Ma isegi ei tahaks inimese vabadusele panna piiri mõistetega nagu hing või vaim, need mõlemad on lihtsalt mõisted ning ei anna ilmselt piisavalt hästi edasi vabaduse tõelist olemust ja paljud võivad neid erinevalt mõista. Aga kuna midagi paremat ka eriti võtta ei ole, ja sõnad ei suuda niikuinii edasi anda seda, mida ma öelda tahan, arvan, et kasutan mõistet hing.
Väite peale, et inimene on igapäevases välises elus ori, tahaksin küsida, kui oluline see välisus tegelikult on?
Pealegi tahaks ma jääda ikkagi selle juurde, et süsteem on meie õpetaja ja kui miski poleks mingit kindlat moodi toimunud, ei saaks me jõuda järeldusele, et see ei peaks nii toimuma. See on areng, evolutsioon.
Inimene on alati vajanud liidrit või juhti, sest ta on alati otsinud lahendusi väljastpoolt. Ta on alati oodanud kedagi, kes tuleks ja lahendaks tema probleemid ja muudaks ta täielikuks (seda ju juhilt tegelikult oodatakse), nii toimib ka isiklike suhete tasandil ja ma arvan, et me oleme kõik seda kogenud. Inimene ootab, et tema partner oleks see ainus ja õige, suudaks rahuldada kõiki tema vajadusi ja pakkuda turvatunnet. Kui seda ei suudeta anda, tekib protest, pettumus selle vastu, keda peetakse vastutavaks, partnerlussuhtes on see tavaline, ja ühiskonna tasandil väljendab seda igasugune ühiskonnakriitika.
Nüüd tekib küsimus, et kui miski, mis asub sinust väljaspool, ei saa sulle anda seda anda, mida sul tegelikult vaja on, kes siis saab? Siit jõuab inimene tihti selleni, et keegi ei suuda rahuldada tema vajadusi ega pakkuda turvatunnet, see on lootusetuseseisund - see, milles leiab praegu enamus inimesi end ühiskonna suhtes, see, mida laias laastus väljendate te mõlemad.
Kui inimene mõistab, et miski, millest ta sõltuda tahab, ei suuda tema vajadusi rahuldada, ei taha ta sellest enam sõltuda, sest see ei rahulda tema vajadusi. Ehk siis, kas sa tõepoolest tahad ühiskonnast sõltuda või tahad sa ise enda otsuseid teha?
Ma ei tahaks ka öelda, et me oleme looduse orjad, meie keha võib olla looduse ori, kuna peab energia kogumiseks toituma ja muid vajadusi rahuldama, aga me ei ole oma keha, nagu me pole ka ei oma mõtted ega tunded, nagu me pole ükski mööduv nähtus. Ja ka selles reaalsuses saab oma sõltuvust vähendada, tänapäeval tekib pidevalt juurde inimesi, kes ei vaja eluenergia saamiseks toidu näol vahendajat vaid on võimelised saama energiat pranalt või päikesest või õhust (aga see on natuke liiga ulme, et sellele hetkel tähelepanu pöörata).
Ja samamoodi nagu meie sõltume loodusest, sõltub loodus meist. Mulle meeldib loodust vaadata kui vaikselt jälgivat andjat ja armastajat, sest tema tõepoolest katab meie kõik tegelikud füüsilised vajadused, me kuulume temasse ja ei ole temast eraldatud, pealegi on ta määratult intelligentne.
Kokkuvõtteks, jah, meie füüsilisel kehal on vajadused ja meil ei jää midagi muud üle, kui neid rahuldada, aga see, kes me tegelikult oleme, jääb igasugustest vajadustest ja ka füüsilisusest puutumata.
See, et meie füüsiline keha seda kõike vajab,on lihtne fakt, ent lõpuks ei ole see oluline, sest kõik füüsiline on niikuinii kaduv (või muunduv) nähtus.
Selles suhtes ei lepi mina ka, et õhk on heitgaase täis, vesi klooritatud, toit geneetiliselt muundatud, säilitus- või värvaineid ja maitsetugevdajaid täis topitud (ebatervislik toit muudab inimkeha nii happeliseks, et see hakkab elusast peast lagunema), rõivad mida me kanname, on praktiliselt palstmass, mis ei lase kehal normaalselt hingata ja takistab energeetika voolu, elektroonika ajab magnetväljad sassi ja segab samamoodi energeetikat, naturaalselt elada põhimõtteliselt pole võimalik, kõik on toksiline. See on probleem, aga kus on probleem, seal on ka lahendus, ja kuna inimesed muutuvad kõigest sellest teadlikumaks ja ei taha enam ebaloomulikult elada, tekib nõudlus naturaalsema elu järele. Kui on nõudlust, tekib tootjaid. Aga alati saab valida enda jaoks halvimast parima ning mõista, et kõik füüsiline on niiehknii mööduv.
Ma olen vist seda raamatut juba lugenud, või kui pole, siis vähemalt kolme David Icke'i raamatut küll ja ma arvan, et enamvägem saan tema mõttemallist aru. See armastuse osa mulle meeldib, aga mingid vandenõuasjad on minu meelest miski, mis pole nii oluline, et sellele nii palju tähelepanu pöörata, lihtsalt ajab inimesi segadusse ja juhib olulistest asjadest eemale (kuigi muidugi võib aru saada, et me tahame teada, kuidas siis maailmas kõik ikkagi tegelikult toimub, aga sealjuures on oluline, miks toimub, mitte mis toimub)
Omaltpoolt soovitaks võibolla esialgu raamatuid nagu
Eckhart Tolle "Uus Maailm"
James Redfield "Taevane Ettekuulutus", Brandon Bays'i "Vabadus On".. nii palju häid raamatud on, need on sellised esimesed põhilised, mis meelde tulid, ülejäänud vist hakkavad mingeid spetsiifilisi valdkondi juba rihtima.. Bruce Liptoni "Uskumused ja Bioloogia" võibolla ka..
kui ingliskeelset kirjandust rihtida, siis Ram Dass "Be Here Now" ja Gangaji "You Are That", ja mõned James Redfieldi raamatud ka, mis eesti keeles veel ilmunud pole..
Siin all olevad videod ka, eriti meeldib mulle "Still In Awareness"
http://ylarisuusad.blogspot.com/2008/12/this-is-for-you.html või siis mingid teised ka, mis seal blogis kuskil laiali on..
Kuigi see võib alguses näida lihtsalt mingi teooriana, ei ütle need raamatud tegelikult midagi muud, kui seda, mis sinus juba olemas on, seda, mida sa juba tead. Ühte ja sama asja, lihtsalt erinevate sõnadega..
Post a Comment