veider ja valus on vaikselt kõrvalt jälgida, kuidas mind kellegi elust kustutatakse. järk-järgult kaotatakse mind ja asendatakse uue ja ilusaga. see on valus, samas arusaadav. ja kui palju ma ka ei pingutanud, olen sellega leppinud. kõige selle teeb aga vastikuks see, et sealjuures mõistetakse mind hukka. minu elu, minu tegemisi, minu olemisi. see, et mul pole seda ilusat rahu, seda kõikeunustamapanevat rahu, seda harmooniat, seda ilu, see on ju mu traagika. aga ma mõistan seda isegi. ja keegi, kellel kõik see on olemas, ei või mind hukka mõista. ja pealegi ei salli ma kitsarinnalisust. muidugi on pealiskaudseid inimesi, muidugi on meie ümber palju tühja müra. meie kõigi. aga ühel pole õigust otsustada, kes on tühi ja kes mitte. see on ju vana tõde, et inimesed on erinevad ja igaühel on oma võlu. okei, kõigil siiski mitte. aga mina isiklikult tean vaid ühte võlutut inimest, mul pole huvi teda tunda. naudin mõnuga võimalust tunda erinevaid inimesi, suhelda erinevate inimestega, õppida suuremal või vähemal määral tundma erinevaid inimesi. see teeb targemaks, mind igatahes. kõik tähtsad asjad, mis ma üldse kunagi õppinud olen, on teistelt. mitte raamatutest, vaid teistelt. vahel emalt-isalt, vanaemalt-vanaisalt, vahel sõpradelt, vahel tuttavatelt, aga vahel täiesti võõrastelt.

tahan jälle usaldada, armastada, pühenduda. tahtmine on taevariik, saamine teine asi. aga lootust on.

teadsin, et sellest tuleb üks pikk ja loll pläma. aga kirjutanud ju pole ammu, kirjutada on vaja. minul on vaja. ma armastan kirjutamist. üldse peaks rohkem kirjutama, paberi peale ja pastakaga.

ringisõitmist on palju olnud. oli ju berliiin, siis oli jaanipäeva ekskursiooon lemmes ja saaremaal, nüüd tulin tartust. elu kisub päris segaseks. ma mõtlen et väliselt. muidu usun, et seespoool tuleb rahu jälle. eks ta tuleb, ega ta tulemata jää.

ainult et mul on hirmus kahju, et nüüd vist, tegelikult juba ilmselgelt mõnda aega, ei ole mitte mitte kedagi mu lähedal, kes minust jäägitult aru saaks. kes saaks aru, mis on sõnade taga ja ridade vahel, mis on rõõmu taga peidus, kas see on veel suurem rõõm või on need hoopis pisarad. ma tegelikult ei tea isegi.

eks ta ole, see kustutamise asi ikka. ilmselgelt, ma polnud mitte keegi, ma polnud see, ja gorecki oli algusest peale vaid sõna.

suvi
rõõmus
ka
sõnakordused