ega mul suurt kirjutamise tuju ju polegi. aga ma natuke vägistan endast välja.
kuulan vahetpidamata igas versioonis stairway to heavenit.
see on vist ainuke 8-minutiline lugu, mida ma algusest lõpuni kuulata jaksan. ja nii ikka ja ikka, jälle, uuesti, veel paar korda.
olen olnud täna läbilõhki kodune. teinud geograafia riigieksamiks natuke vajalikke asju.
hakkasin uurimistööga korralikult pihta. vormistama, see on iikka täielik tüütus, homme peab draamateatrist läbi minema.
ja raamatukogust.
ja koristasin täna ka.
ja igast asju on ikka tarvis teha. hirmus.
aga varsti äkki saavad mingid asjad tehtud. uurimistööd tahaks kaelast ära saada. aga ega seda teisiti ei saa ju, kui tuleb lihtsalt teha, eks ma katsun, mis mul üle jääb.
ja geograafia need asjad ma saingi tehtud. niiet sellega on korras ja mäkbättel sai ka läbi, niiet, see mure on kaelast ära. eks ta natuke oli raske meile kõigile, aga nüüd on ta läbi ja hea ikkagi, et toimus, tihti ei viitsi siukseid üritusi.
ja sain oma toiduhügieeni tunnistuse ka. olen nüüd täiesti hügieeenilline. naljakas sõna.


tsekitaut.
mida rohkem sind on, seda rohkem sind vajan. mu inspiratsioon ja motivatsioon. kas ma olen juba öelnud, et vahepeal on suga keeruline. aga ilma ei saa üldse. see tunne natuke hirmutab mind. aga mis seal ikka. elu ongi selline. ja ma olen päris rõõmus kohe, et inimesed on piisavalt arenenud, et omada emotsioone ja tundeid.

lähen vaatan, kas süüa saab.
ei vist.

ntsnts, nautige ennast. ja mõelge, et keha on teie greatest instrument you'll ever have. sesmõttes, et tantsige ja laulge ja tundke ja nähke ja kuulake ja tundke ja nähke ja õppige.

io.