esimene sügisehõng jõudis minuni eile. ja see oli nii ilus. kui ma kell kuus oma calculuse tutorialist tulin, hästi rõõmus ja tobe, õues oli juba täitsa pime, aga hästi soe (sest et mul oli seljas ainult särk ja pusa, millel polnud isegi lukk kinni) ja lehed puudel niii kuldkollased. see oli nii sügis, see ilus sügis. vahel on sügis ilus.

näha maailma liivateras
ja taevast aasalilles
hoida lõputust peopesal
ja igavikku ühes tunnis

mina tahan ka koguaeg olla nii, nagu william blake selle kunagi sõnadesse pani.

faithless - i want more.

aaaa, ja juba järgmisel nädalal!

n2dalavahetus on ypris mitmekesine olnud. aga ma olen rahul. reedel k2isin linnapeal, alguses chidi ja tema s6bra ja kahe s6brannaga. olime orange rooms'is, see oli ypris joga ja siis l2ksime teodoraga junki. see oli coolio. hea muusika, ja palju rohkem kihvte inimesi, mitte mainstream ja commercial nagu k6ik ylej22nud kohad siin, aga no entrance oli 8 poundi ka, niiet. aga mingine loll dresscode teema on siin kyll tydrukutel v2ga in. seal junkis jooksid ka ringi mingised flintstone ja nanny slutid. ja what's with that, et yhel 6htul on kaks dresscode'i?! ma arvanud, et nad on isehakanud. aga see on stupid eniveis.
niiiviiisi, minu arvuti adapter wire on t2iesti puruks, niiet ma kasutan praegust chidi arvutit ja siis sellel on j2lle vale keyboard. aga igastahes, eile. eile koristasin ja 6ppisin ja lugesin ja 6htul vaatasime alfiet. ja nummiks. ja t2na tahtsin tegelt poiskade jalkat minna vaatama, aga ei j6udnudki, 6pin ja loen hoopis j2lle. haha, v2ga mitmekesine indeed. mmmmmm, t2itsa piinlik, et mul pole suurt midagi tarka kirjutada, tahaksin hirmsasti tegelikult jagada neid m6tteid, mis mu peas keerlema on hakanud, kui ma siin ainult mata raamatute ja m6nede teiste raamatute taga istun, aga ma pean neid enne veits veel seedima, kui kirja panen.
igastahes, endiselt on r66musolemine peaaagu et pilvedepeal k6rgel, aga j2rgmine n2dal, no mitte nyyd see, mis tuleb, aga sellest j2rgmine, siis ma usun, et ma olengi t2iesti ja l6putu ainulisus. m6nuuuuuuuuuuuus. praegust passin ootus2revuses.

vabadus on hirmu puudumine. seda ma usun. ma tahaksin sealjuures m6elda kyll, et 2kki ma olen vaba, sest minu m6tlemine ja suhtumine argistesse asjadesse, muredesse on muutunud ypris yksk6ikseks. v6i ma ei tea, mulle tundub, et minu hirm elu ees, nii palju, kui seda yldse j6udis tulla, hakkab kaduma. leian end pidevalt arutlemas endamisi millegi yle ja alati j6uan j2reldusele, et eks n2is mis saab, ega valesti ikka minna ei saaa. ja see teeb olemise ilusaks. elementaarne n2ide on varnast v6tta kooli ja 6ppimise osas. praegu ma ei 6pi ega tee midagi ainult selleks et tehtud saaks, k6ik mida teen v6i 6pin, igat viimset kildu sellest ma naudin, isegi, kui on raske ja algul ma ei jaga maad ega matsu, siiis k6ige suurem rahuldus saabub siis, kui k6ik see sulle kohale j6uab, kui ma olen omandanud selle, mida ma ihaldasin teada. seega, minu hirm selle ees, et ma ei saa hakkama, kaob. ja minu iha numbrite, nende systeemide, k6ikv6imalike seoste tundmise vastu kasvab iga p2evaga. ja siis ju polegi muud teha kui ainult r66mustada selle yle, et ma julgesin tulla, 6pppida matemaatikat, mis enamikele tundub ilmselgelt liiga kuiv ja liiga keeruline, et see yldse kuidagi kasulik v6iks olla. et ma julgesin teha seda, mida ma t6eliselt tahan. nyyd mul polegi vist midagi karta.
oikuikoledasti ma selle k6ik s6nadesse panin.
aga kyllap on veel aega et yhel p2eval osata sellest k6igest kokku panna ilusad read. seda ma usun. praegu olen hirmus rahul sellega, mis on siin, mu ymber ja mis on mu sydamel ja meelel.
t2iuslik t6elisus. t6de.

incubus-warning

tänasele päevale võib kohe varsti joone alla tõmmata, sest kõik, mis ma täna üldse teha tahtsin, sain tehtud. võibolla loen ja joonistan veel natuke, aga see on juba voodi-mode'il, seega teine asi. täna sai täis täpselt kuu aega minu siinolemist. läks üpris kiiresti, eks? hirmus. või tegelikult tore ja lõbus, aga hirmutav on see, kuidas aeg muudkui kappab omasoodu ja kõike me üritame sellega võidu joosta. ma küll tahaks aja kui selle väljamõeldud mõttetuse kõrvale lükata ja omasoodu tiksuda. aga ma olen liiga või piisavalt inimene selleks, et siiski oma tegemised aegajalt kellaosutite järgi sättida või arvestada kui palju aega, kas minutites, tundides või päevades mul ühe või teise tähtsa asjani on jäänud. pealiskaudne. kõige olulisemani on 13 päeva, aga see selleks.
koolis kipub järjest raskemaks minema, muuga saan hakkama, aga need differential equationsid veel niidavad mind jalust. aga küll händelin.
üldiselt, üldiselt, imetleb chidi end siin minu toas praegust peeglis, mis ta ise mulle andis, sest ma olen tüdruk, ja nüüd ilutseb siin ega suuda otsustada, mida oceanasse selga panna. naine!
igastahes, minu tegemised on vägaväga koolikesksed. üritan meie kooli kultuurilehele mingiseid artikleid ka vorpida, aga eks näis, mis sellest välja kukub. prioriteet on siiski kool ja see on äge, vähemalt senikaua, kuni ma seda naudin. kui enam ei naudi, küll ma siis mõtlen midagi välja.
olgu, olge nummiksid.

black gold - breakdown

lugesin just yksp2ev j2lle oma vanemaid blogiyllitisi. vaatamata minu lihtlabasele v2ljendusoskusele v6i millele iganes joonistab see k6ik minu moodunud aegade m6tetest, tunnetest, olemistest ja tegemistest t2iestit2iesti selge pildi. ja kui see kellelegi teisele kasulik ei ole, siis mulle endale kindlasti. see on nagu, see on mulle armas ja t2htis, see siin on minu elu v2ljendatuna s6nades ja kirjavahem2rkides. awesomeness.
aaaa, h2sti piinlik on see, et mul pole praegust t2pit2hti, sest ma pidin muutma oma keyboard settingseid, et mingiste programmidega (matamatamata) hakkama saada ja nyyd ma tahtsin just blogikirjutamise ajaks j2lle eestikeelseks teha oma klaviatuuri, aga see ei toimi enam. niiet, keele solkimine to the max.
koolis l2heb mul praegust yllatavalt h2sti, motivatsiooni, kirge ja huvi on endiselt ja see kasvab j2rjepidevalt y=4x sirgel. umbes nii. aga hoopis teeb mind murelikuks kellegi teise eluolu ja tegemised ja tundmised ja m6tlemised, aga mina saan hakkama ja ma tahan olla ja teha k6ike niiviisi, et teised ka saaksid. no v2hemalt need, kes mulle korda l2hevad.
kohekohe l2hen krisule bussivastu ja siis ta tuleb siia, ja teate, mis me siis teeme!? ohooo, siis me l2hme kuulame chase and status't.
rohkem ei oska midagi kirjutada, elan praegu oma elu aegruumis, millest iga m6istlik inimene saaks veel jutustada oma lastele ja lastelastele. aga see pole mu prioriteet. ma ei tea, kas ma kunagi sinnani yldse j6uan, et mul seda k6ike kellegagi jagada on. eks elu n2itab. ma ei saa vist yldse aru, mis mu prioriteedid on v6i mille nimel ma tegutsen, aga ma ei tea, kas see ongi k6ige t2htsam. ma olen endale, hetkes. teen seda, mida armastan ja ammutan endasse teda, keda armastan. ja muu on k6ik see muu.

interpol - pace is the trick

olemine on rahulik, rahulolev, kooline, või isegi mitte niii kooline, aga matemaatikane. mõnus.
täna käisin batuuditrennis, polnud nii lõbus kui ma lootsin. sesmõttes, et bouncida on tore, aga ma ei kavatse selle eest hakata hinge hinda maksma. ja taaskord pean nentima, et sport on kõike muud kui minu jaoks, mispärast ma pean end päev otsa veel väsinuna tundma, niiiviisi, et jalad värisevad ja üldse pole inimlik olla. mingit liigutamist on vist siiski vaja, aga mitte siukest, mis väsitab. hah, ma ausalt ei viitsi. ma ütlen, see sport on üks imelik asi. või no olgu, ma võin end väsitada ka vist, aga kui see pole lihtsalt meelelahutus siis peaks sellel mingi muu sihtotstarbeline eesmärk olema. ja vaevalt, et ma elukutseliseks batuudihüppajaks tahan saada.
aeg läheb endiselt kiiresti, praegu ma olen selle üle äärmiselt õnnelik, aga kui ma nüüd järgi hakkan mõtlema, siis tekib taas see tunne, mida ma tundsin kodus ka, et aeg tegelikult juba libiseb käest. tahaksin selle koha peale kirjutada nüüd midagi eepilist-lüürilist, aga ei saa hakkama.
imelik, aga ma hakkan vaikselt uk's, brittides ja kogu nende kultuuris või õigemini kultuurituses pettuma. usun, et siin on siiski veidi nagu eestiski, et londonis on asjad nats teistmoodi, kuidagi kultuursem, mitmekülgsem ja ägedam. nagu meil vist tallinnaga lugu on. aga siin väiksemas linnas on küll kõik nagu ühe puuga löödud, ausõna ma ütlen, odavad, lodevad, ülevoolavad ja üpris madalalaubalised. (karm üldistus, aga see on see, millise mulje mulle inglise noorsugu jätnud on, ja jah, muidugi on erandeid for sure) päris hirmus. kui ma varem mõtlesin ikka vahelharva salamisi, et tallinn või eesti oma nõukogude liidu ajalooga on läänekultuurist veidi siiski nagu maas, siis päris kindlasti mitte. meil on tõepoolest vägaväga palju, mille üle tõeliselt uhke olla.
ja nüüd mul sai pea tühjaks. täiesti mõttetu ma ütlen.

the sounds - home is where your heart is.
see lugu isegi ei seostu mulle kuidagi mingise eesti versus maailm teemaga. pigem nagu

summer rain in my face like snowflakes falling from space
it was so beautiful, and then i passed the mountains
i went coast to coast, and from star to star
that's how you learn, just who you are

päris oma brand-on-ile

kogu elu on bioloogia. kogu bioloogia on füsioloogia. kogu füsioloogia on keemia. kogu keemia on füüsika. kogu füüsika on matemaatika. ja kogu matemaatika on energia ning kogu energia on teadvus.
ma ei tea, kas ma seda väidet läbinisti usun, aga lõppu päris kindlasti. täna olid minu esimesed tõelised loengud. huvitavad, kohati on ikka raske inglisekeelset matemaatikat jälgida, aga mitte üldse nii hull. varsti läheb nagu libeda reega. kodus on hea olla. nüüd on soe ka, sest sihota parandas heatingu ära, ennem oli vahepeal veits jahe, aga mitte midagi hirmsat. nüüd on eriti cosy. kodus on nii hea olla, et üldse ei tahagi õue minna, jojo on juba päris solvunud, et ma siuke pidur olen. igastahes, mul ei ole üldse eluolu kirjeldamise tunnet. hoopis niiviisi.
"it has been said the first world war was the chemists' war, because mustard gas and chlorine were employed for the first time, and that the second world war was the physicists' war, because the atom bomb was detonated. similarly, it has been argued that the third world war would be the mathematicians' war, because mathematicians will have control over the next great weapon of war - information." kihvt eks. seda lugesin täna oma uuest juba lemmikraamatust. "the code book", see on meie cryptology kohustuslik kirjandus. huuh, kui ma selle krüptoloogia omale selgeks saan, siis ma olen küll kõikvõimas, ausõna. aga tõenäoliselt ei saa nagunii, because the solution of secret codes is a pursuit for a few. aga i'm really looking forward to it.

incubus - the warmth

adios! seniks, nime kumiss ja

me ei ole oma keha, mõistus ega emotsioonid. me oleme lõputu teadvus

nakupenda,

eile käisin oceanas. see on tõesti vägaväga suur ja vägaväga commercial. AGA, õnneks olid seal enamjaolt siiski fresherid ja mõnesid päris ägedaid karaktereid kohtasin. aga üldiselt oli sellesmõttes ikka joga, et kõik tüdrukud olid ülilühikestes üpris üheülbalistes kleitides, sealjuures olenemata mõõtudest või kehakaalust. ja eriti high-heeled. aga no see selleks, mina olin ikka oma teksade ja ketsidega, mõnus.
aga muusika oli küll siuke nagu mtv oleks lihtsalt käima pandud. aaa, üks saal oli äge, disco, see mulle meeldis, selline ägedam muss, aga siiski üpris kommerts.
igastahes, täna oli end inductionisse väga raske vedada, aga ma sain hakkama. ja kõik on igati hästi, toimib, esmaspäevast hakkavad loengud, homme on diagnostic quiz, ei tea, we'll see. ei tahaks küll mingiseid consolidate classe võtma hakata. kuigi vahel tuleks kindlasti kasuks.
hullult hea on endiselt olla, iga päevaga saan üha enam komplimente oma language'i kohta. isegi tutor ütles, et ma räägin väga head inglise keelt. võibolla hakkan lihtsalt harjuma, ei tea. aga see annab päris palju sellist confidence'i juurde. aahhhrrrr, mida ma teen, eesti keeles ei oska enam üldse sõnu leida. lollakas.
igastahes, inimestega on olukord siin selline, et jojo ongi vist nüüd päriselt mu sõber, see on nii äge, me saame eriti hästi läbi. teodora on potentsiaalne sõbrants. mitte, et ma meeletult pingutaks sõpruse soetamise nimel, aga nemad kaks on põhimate'id. siis on chidi ja silvester, nagu nad ise ütlesid, my big brothers. tegelt on nad housemate'id, aga igati armsad ja hoolitsevad. ja siis on veel muidugi john-t, ta on üpris igav, elab ka meie majas. niiet, ma olen ainuke tüdruk siin.
siis on veel moritz, üks saksa poiss, kellega me millegipärast saame väga hästi läbi, eile just naersime, et for some weird reason, we like each other. sesmõttes, et in person, sest ta ihaldab mehi nagunii rohkem kui naisi. ma ei tea, võibolla tunnen end sellepärast temaga kuidagi turvaliselt, ei tea, mis sellega on.
mmmm, ja siis, ülejäänud on vist rohkem sellised lihtsalt, kes vastu tulles tsau ütlevad. või ma ei tea ka, jah, i guess so.
igastahes, üldse ei oska mõislikku juttu valmis vorpida. eile oleksin tahtnud väga tallinnas olla, vahel igatsen kodu palju. või no ma olen ülimalt ja äärmiselt rahul sellega, mis on siin, sellega, et ma siia tulin, sellega, kuidas siin kõik vaikselt toimima hakkab. AGA, ma tahaks et kõik, mis minu jaoks on kodu, oleks koos minuga siin. võibolla ema-isa mitte, aga see ei loe, sest et ega keegi ei taha elulõpuni oma vanematega ju koos elada. aga ma mõtlen kõik seee muuu, mu armsad. saate vist aru küll. tahaks seda kõike jagada inimestega, kellega ma olen nii harjunud kõike jagama, aga no ilmselgelt ei saa ma oma blogigagi eriti adekvaatselt hakkama, nii ei saa ju jagada midagi.
kings of leon on siin nii mainstream, aga järgmisel suvel tahan reading festivalile minna for sure.

õpin swahili keelt ja kuulan disco ensemble'it.

qua hedi!