esimene nädal hakkabki juba lõpule tiksuma. mõnus. aeg läheb kiiresti, it has to. aga hakuna matata.
ilm on siin eriti ilus ja soe, nagu kesksuvi eestis. tõeliselt kadestamisväärne, ma tean. ülikooli campus on mulle iga päevaga üha enam meeltmööda. meil on siin oma kino, rääkimata klubidest ja baaridest ja eriti headest toidukohtadest, oma väike universaalne pood, isegi juuksur, pangakontorid ja muu kõik eluks vajalik. ja pealegi on siin hästihästi ilus, täna avastasin siinsamas student unioni hoonete ja school of mathematicsi vahel ühe eriti ilusa pargi. tõesti, ilus. lihtsalt, ilus. peaagu et idüll.
eile käisin jojo´ga kinos. linnas on päris mitu kino, kaks tükki on pmtslt ühes ja samas kohas, kõige ilusamas sadamas. see on tõesti ilus (kõik on mul hirmus ilus praegu). aga need on sellised väiksemad. ja siis üks on leisure world'is, seal on ka täiesti huge klubi, oceana, ja suursuur kino. pluss veel see kino, mis meil siin campuses on. linn on pindalalt hästi suur, umbes nagu tallinn. aga inimesi on vähem, niiet, natuke inimtühi on. kinosaalis näiteks oli peale meie umbes 4 inimest.
ja eile lõpuks nägin oma housemate'i, nad kolivad oma sõbraga alles pühapäeval sisse. aga nüüd on kuidagi soojem tunne jälle natukene. hästi armas neegripoiss on, sylvester, meditsiinitudeng, aga postgrad juba.
olgu, muud polegi kirjutada, lähen vist istun õues jälle natuke, täna on mingi houseparty marti pool, tema on see hispaania poiss, kellega ma juba lennujaamas tuttavaks sain, aga ma ei tea sellest veel suurt midagi. ja eks näis, mis õhtu toob. homme õhtuks on mul mingi pilet juba olemas. uhke.
ühesõnaga, mul läheb siin hästi. varsti suudan mingeid sisukamaid postitusi ka juba tekitada. aga praegu lihtsalt lahmin. nagu selle kasseti peal. lihtsalt lahmin. hah. jeei.

aaa, chase & status live'i pileti ostsin ka juba ära. mõnus. plektrumile tahaks täna tulla, aga elu on selline, et ei vea vist välja.

olge nummiksid,
lamb-gabriel

tänane hommik on ilus olnud. ärkasin täiesti sassis peaga, ma mõtlen, et juuksed olid sassis, ja padjanägu ees. aga ma tundsin end igati hästi. istusin maja ees trepi peal, tegin suitsu ja jõin kohvi, päike paistis lagipähe ja isegi pidžaamaväel oli soe.
praegu istun siin internetikohvikus, mõnus. ma ei teagi, mis täna tegema peaks, pärast lunch breaki vist lähen vaatan, mis mu international programmis ka toimub. ja siis ei teagi, mis õhtu toob.
eilne õhtu oli tore, minu uus sõber, jojo, on päris awesome. pole elusees näinud niiii laia nina ja niiiii suuri huuuli, aga see on see aafriklaste värk. hiinlastega hakkan harjuma. õnneks nad õhtuti välja ei kipu, seega all good. mul pole üldse erinevate rahvuste vastu midagi OTSESELT, aga hiinlasi on siin tõesti liiga palju ja nad on üpris antisotsiaalsed ja pealegi nad ei oska inglise keelt.
ma arvan, et aitab praeguseks. jojo lendas peale, äkki me võtame midagi süüa ja vaatame, mis edasi saab.hullult hea soe tunne on näha tuttavat inimest.

ma ei jõua ära oodata 5. novembrit, jaaaaaaaa. 40 päeva. all good. kõik toimib. täna on juba neljapäev. ja aeg vaikselt tiksub omasoodu.

seekord kirjutasin hirmus koledasti ja rutakalt. aga olen kogu oma lüürika mujale pannud. you'll see.

tsaudo

eile:

ma olen päris pahane, sest et heathrow lennujaamas pole ühtegi toimivat tasuta wifit. isegi need, mille nimi on FREE WIFI pole tegelikult üldsegi mitte freed. niiet ma siis kirjutan notepadi, sest et veidi igav on ja pärast uploadin selle blogi.
igastahes, tallinnas kiskus veidi nutuseks. üldse mitte minulik, terve riia lend oli nutune. tobe. aga ma ei saanud hakkama. nüüd on täitsa okeido olnud, siin on niiiiiiii kallis, lennujaamas kindlasti veel eriti, aga no misasja, 19.50 maksis bussipilet gatwickist siia. huuuh, sesmõttes, et minu majandamisoskuste juures läheb see kõik ikka üpris keeruliseks.
aga kõik on toiminud, ma pole kordagi ära eksinud. leidsin oma southamptoni tüübid ka üles ja nüüd ootan, et saaks bussile minna. enne pean oma landlordile ka kõne tegema, ma ei tea, kuidas ma sellega hakkama saan.
ostsin juba the timesi, veidi lugesin, aga väsitav on võõras keeles kohe kõik artiklid läbi lugeda, tegin sudokusi lõpuks.
heathrow lennujaam on sama suur kui viljandi, ausõna. tunne on imelik, praegust pole nukker, aga seda imelikku ootusärevust ka nii palju ei ole, sest kõik on just praegu juhtumas, aga üldse ei taba biiti.
mõtlen, et mis ma homme tegema peaks, kui ärkan. kõigepealt ootan muidugi põnevusega, et kui intrigeeriv mu elamine on. ehk et kus ja mismoodi ma üldse ärkan. AGA, sesmõttes, et tegevusplaani pole. hästi üksipäini on olla. mitte veel, et ma olen nii üksik või üksi selles diibis mõttes, aga hästi selline, et ma pean olema ise kõige targem iseenda tegemistes. kihvt, aga lõppkokkuvõttes natuke hirmutav ka.
aga noooooooooo ma usun, et saan hakkama. või no mis valikuid mul on.
selline tunne on küll, et ma olen lihtsalt paaripäevasel tripil. üldse mitte, et ma nüüd tulin ja jään. üldse mitte, et mul pole ju tagasisõidu piletitki. imelik, kõhe veidi.
pikaks venib see, aga on vist, millest rääkida.

mõndades inimestes olen ma nördinud. aga no vist on see teie oma mingine probleem. ma ei oska seda adekvaatselt hinnata, ma pole otseselt pettunud või solvunud, vaid lihtsalt, et mismõttes. saage üle. teised seevastu on imearmsad. anne, mu kallis, piret, emme-issi. kirsi, kamilla. ja kõikkõikkõik, kes on olnud nõnda head, nii head. kes tegid viimase nädala minu tõeliselttõeliselt time of my life'ks.
oma kogu võimalikkusest täiuslikus tasakaalus ma üldse ei räägigi.
aga ma tulen tagasi, loodan, et ta ise teab ja usub sellesse. mina usun. et ma tulen tagasi, aeg läheb kiiresti ja kõik toimib. see PEAB toimima, ma ei taha alla anda.

olgu,
siuke tunne, nagu stuck in a moment on mulle kirjutatud.
pean nüüd helistama minema, ei tea, kas saan hakkama.

olgehästihästihästi tublid.

sõnad ei taha end üldse genereerida.
üle pika aja jalutasin läbi kadrioru koju. naljakas, aga ma olin oma mõtetega nii hoolega ametis, et unustasin enda ümber ringi vaadata ja võin vaid hüpoteetiliselt öelda, et kadriorg on endiselt õhtuti väga ilus.
mida enam aeg edasi tiksub ja inglismaa üha käegakatsutavamaks muutub, seda rohkem tean ma, et see on ainuõige võimalus, kuidas praegu toimida oma eluga. see on nii õige ja siia jääda oleks nii vale. kõik on end ammendanud, eesti kui selline, oma väiksuses ja kitsuses ja kauguses. ma armastan eestit, see on mu kodu, siin on ilus ja nostalgiline. aga on aeg edasi minna. tallinn, oma kirevuses, oma kitsuses, oma melus ja samal ajal üksluisuses. ma armastan tallinnat ka, kõik need kauged nurgad ja südalinn ja melu ja elu, see on mu kodu, aga on aeg. ja inimesed, ma armastan inimesi oma ümber, nad on mu maailm, nad on mu elu, aga on aeg. laias plaanis on kõik end minu jaoks ammendanud. ma olen tõenäoliselt väiklane, kitsarinnaline ja tõsistes kompleksides vaevlev hing, kui ma nõndaviisi räägin ja usun, et mul mujal parem on. aga nii ma tunnen.

jätkan pealiskaudsusega. mainin lihtsalt ära, et meie freshers' weeki avapeol esineb tinchy stryder ja freshers' ballil calvin harris. sellesmõttes ikka uhke, kuigi kumbki neist ei kuulu mu lemmikmuusika repertuaari.
jaaaa, 17. september, ehk järgmisel neljapäeval, on minu ja kirsi ametlik ärasaatmispidu.
aides ja ansambel esinevad, ja hando ja kalle ja johann ja robert ja mihkel ja andreas mängivad plaate. ja kõik saab olema igati uhke. pakume omalt poolt kooki ja natuke kangemat alksi ja rockstari poolt on ka energiajooksi. niiet, huuh, kesiganes seda loevad, näeme järgmisel neljapäeval kell 2100 protestis. hurrrraaaa

tsauka, ja muusika on nostalgia
nelly furtado - i'm like a bird

tasapisi hakkab mu äraminek kohale jõudma. mõtted tiirlevad argiste asjade ümber, mitte enam nii palju pilvedes ja utoopias. unistus on saamas reaalsuseks. enne veel on vaja teha ja olla ja tunda. hästi palju, üledoooooosi, korraga ja palju. seda ma tahan, ammutada endasse kõike, mida siinsel mulle pakkuda on, et siis vahetult enne minemasõitmist aeg maha võtta ja mõelda ja seedida kõik ära. ja siis kõndida minema, astuda järgmisesse aegruumi ja sulgeda enda järelt uks.

elu on kahe teraga mõõk praegust. igal emotsioonil on teine, veidi varjatud aga täiesti selgelt eristatav külg. see on päris imelik ja naljakas asi, mida tunda. melanhoolsuse taga on ootusärevus, liblikate taga on juba ette igatsus ja nõnda edasi.

muusika on vahepeal jälle ühekülgseks muutunud.
kings of leon - fans on enimmängitud lugu mu pleieris
***
'cause England swings and they sure love the tales I bring