mu arvuti akujuhe oli täiesti katki, sellepärast oli ka minu ligipääs internetile ja blogile piiratud mõnda aega. nüüd on see korras, nüüd ma saan välja helistada ja nüüd varsti, uuel nädalal peaks ka finantsolukord rõõmsama külje keerama.

tegemised-olemised-mõtlemised-tundmised ehk elu on viimasel ajal olnud, hmmm, mitmekülgne?! ei, pigem nagu. mitmepalgeline.
täna ma enam ei mõtle, täna ma olen unine, aga tegelikult vist rahul ja rahulik enamvähem.
aga terve nädal on olnud täielik eksistentsiaalne kriis. päevased ajad on deborid, õnnetud, nukrad, samas mõtlikud ja kuidagi ikkagi kasulikud. õhtused ajad on lõbusad, ägedad, seiklused, samal ajal nii tühjad ja kasutud.
eilne oli kuidagi teisiti. päeval oli teater, RAAAM ja "vahepeatus". hüüru mõisas. näitlejatöö oli hea. aga sisu, sisu jäi mitte otseselt püüdmatuks, aga mingit kustutamatut jälge ei jätnud. natuke selline, igaühele arusaadav, elementaarne elufilosoofia, aga samas see kadus kuidagi udusse ja hämamisse. aga sellegipoolest üpris nauditav. tervitan ukut.
siis tulin linna, käisin tiiru protestist läbi, sest et mul oli tarvis arvutit ja internetti, aga kui ma koju jõudsin, tuli välja, et mu oma arvuti on ka täitsa okeido. tervitan priitu.
siis viis emps mind pirita randa ujuma, ise läks ta monsaga jooksma pirita jõe orgu, niiet ma jäin sinna randa täitsa üksi. aga see oli hirmus hea. ainult et ma jäin kaaluma, kas ma ikkagi tahan ujuda, sest tuul oli õhtul juba päris külm ja pealegi ei usaldanud ma oma asju rannale vedelema jätta. aga siis tulid mingid tüübid, kaks oli neid, kes tahtsid ka ujuda ja palusid, et ma nende asju valvaks ja pärast vaatasid nemad minu tavaari. ja siis me saime nendega sõpsudeks ja istusime veel mingi tunnikese rannas, rääkisime juttu, nemad tegid piipu. armas oli.
sain koju, oligi õhtu. deitisin üle saja aasta jälle merkaga, jalutasime linna, tahtsime purjelaevu vaadata, aga meid ei lastud üldse sinna admiraliteedibasseini ligigi. siis me hoopis otsustasime, et lähme krahli. käisime korra ruvepoolt läbi, siis printisime hostelis flaikusi ja siis mõtlesime, et võtame protestis ühe siidri. seal oli kogu tavaline bande, ossu tuli ka sinna ja isegi meiega krahli.
pidu oli vahva, korraks nagu oli inimesi palju, aga siis juba vajusid laiali varsti kõik.
lahkusime prasnikult. passisime sveniga veits aega laferme's ja siis otsustasime patareisse minna.
see oli imeline, see oli lihtsalt ilus. korraks jälle olin ma vist õnnelik. hetkes olin õnnelik. kui ei mõtle, kui lülitad välja kõik, mida pole siin ja praegu, minu silmapiiril, kui kõik see kõrvale jätta, siis ma suudan olla õnnelik. päikese all, mere ääres, kuulan head mussi ja olen koos ilusate, ägedate inimestega. kell üheksa jõudsin koju, keerasin kerra ja kell üks sõitsime emaga juba rohuneeme mere äärde. mõnu. tervitan sveni.

hetkes, täna hommikul sealsamas suutsin ma õnnelik olla. muidu ma ei ole õnnelik. muidu on mul vaid külm tühjus. see on traagiline, üledramatiseeritud veidi, aga nii ma tõesti tunnnen.
kui mathias küsis mult ükspäev, et mis sa arvad, kes sind kõige rohkem igatsema jääb, kui sa ära sõidad, siis ma jõudsin selleni, et mind jääbki vist igatsema ainult mu ema ja kass. kurb tõsiasi.

coldplay-the scientist on täielik nutukas. aga ainult JAH, JAH, JAH.