minu õnnele ja õnnelikkusele paneb saatus korralikult näkku. kui te veel ei tea, siis eile suutsin ma murda ära oma jala. pöialuu. täna suutsin ma selle duši all täiesti läbi leotada, selle kipsi. kuigi kilekott oli jala otsas, aga kuskil vist oli auk sees. niiiet ma pidin kipsi hooopis ära võtma ja see, mis sealt alt välja tuli ei kannatanud vaatamist ega kriitikat. see oli niii jälk, et ma ei suutnud ise oma jalga vaadata. varbad kõik sinised ja pool jalga mustjas lillla, väkk. detaile pole vist tegelt ju vaja.

ja nüüd siis pmtslt olen ma koju aheldatud, sest et ma ei saa jalga maha toetada üldse. ainult ühe jala peal saan hüpata, aga kaua sa niiviiisi jaksad. eks. ja mind nii häirib, et ma ei saaa VÄLJA.

aga need hommikud, need on niii ilusad. need on mu lemmikud. ilmselgelt.

ja eraelu, see on ju midagi väga isiklikku, väga privaatset. ma ei mõista inimesi, kes seda eksponeerivad. kõigile kõikvõimalikel viisidel.

olgu, mida ma torisen. olen tige ja õnnetu. aga ainult selle jala pärast, muidu ma olen päris rõõmus