veider ja valus on vaikselt kõrvalt jälgida, kuidas mind kellegi elust kustutatakse. järk-järgult kaotatakse mind ja asendatakse uue ja ilusaga. see on valus, samas arusaadav. ja kui palju ma ka ei pingutanud, olen sellega leppinud. kõige selle teeb aga vastikuks see, et sealjuures mõistetakse mind hukka. minu elu, minu tegemisi, minu olemisi. see, et mul pole seda ilusat rahu, seda kõikeunustamapanevat rahu, seda harmooniat, seda ilu, see on ju mu traagika. aga ma mõistan seda isegi. ja keegi, kellel kõik see on olemas, ei või mind hukka mõista. ja pealegi ei salli ma kitsarinnalisust. muidugi on pealiskaudseid inimesi, muidugi on meie ümber palju tühja müra. meie kõigi. aga ühel pole õigust otsustada, kes on tühi ja kes mitte. see on ju vana tõde, et inimesed on erinevad ja igaühel on oma võlu. okei, kõigil siiski mitte. aga mina isiklikult tean vaid ühte võlutut inimest, mul pole huvi teda tunda. naudin mõnuga võimalust tunda erinevaid inimesi, suhelda erinevate inimestega, õppida suuremal või vähemal määral tundma erinevaid inimesi. see teeb targemaks, mind igatahes. kõik tähtsad asjad, mis ma üldse kunagi õppinud olen, on teistelt. mitte raamatutest, vaid teistelt. vahel emalt-isalt, vanaemalt-vanaisalt, vahel sõpradelt, vahel tuttavatelt, aga vahel täiesti võõrastelt.

tahan jälle usaldada, armastada, pühenduda. tahtmine on taevariik, saamine teine asi. aga lootust on.

teadsin, et sellest tuleb üks pikk ja loll pläma. aga kirjutanud ju pole ammu, kirjutada on vaja. minul on vaja. ma armastan kirjutamist. üldse peaks rohkem kirjutama, paberi peale ja pastakaga.

ringisõitmist on palju olnud. oli ju berliiin, siis oli jaanipäeva ekskursiooon lemmes ja saaremaal, nüüd tulin tartust. elu kisub päris segaseks. ma mõtlen et väliselt. muidu usun, et seespoool tuleb rahu jälle. eks ta tuleb, ega ta tulemata jää.

ainult et mul on hirmus kahju, et nüüd vist, tegelikult juba ilmselgelt mõnda aega, ei ole mitte mitte kedagi mu lähedal, kes minust jäägitult aru saaks. kes saaks aru, mis on sõnade taga ja ridade vahel, mis on rõõmu taga peidus, kas see on veel suurem rõõm või on need hoopis pisarad. ma tegelikult ei tea isegi.

eks ta ole, see kustutamise asi ikka. ilmselgelt, ma polnud mitte keegi, ma polnud see, ja gorecki oli algusest peale vaid sõna.

suvi
rõõmus
ka
sõnakordused

berliiin. imeline, äge. tõeline lääne-euroopa suurlinn. parim klassireis, mida tahta. parimad inimesed, küll väikeste mööndustega, parim klassijuhataja, parim tairi ja parim katrin. muud ei oskagi tahta. ausalt.
nüüd viimased kaks päeva tallinnas on olnud ka täitsa toredad.
eile, eile oli kolmapäev. käisin johhiga söömas ja vedelesime lollidemäel ja mõnna. jaa, nägin mysticu poe ka ära. siis oli robi, siis korraks chocolaterie, siis kodu ja ema, jeeei. hurra, lõpuks nägin empsi ka. siis läksin uuesti linna, maandusime levikasse ja siis oli maailmapikim kojujõudmine, absurdikas. vandaalitsemine, täielik pidurdamine ja purjus poiskad. tegelikult mul oli äge.
täna tuiasin pool päeva poodides, kleidipoodides ja fotopoodides ja jooksin koolivahet. johann oli õnnetu, aga numps. usk, usk on ju olemas. minul on. siis oli robi ja siis kristjan ja siis laulev bioloogiaõps. natukene tundsin end halvasti, ei osanud kuidagi olukorda parandada. eks asjaosalised ikka teavad. aaa, kirsi oli ka vahepeal. aga kirsi oli õhtul ka ja viigikommid ja viigitee ja viigirummkoola. ja siis oli evatimokristjananukarlandreskirsi ja popular. siis mõtlesin, et lähen koju, aga siis oli hoopis sven ja me läksime anukuurme poole. see oli üks veider seltskond, ma ei lasku detailidesse, liiga privaatne, aga tõeliselt khmm. veider olemine. samas kena omamoodi.
ja nüüd on kodu. süda nagu läigiks veits, aga samas on kõht tühi. ei teagi, mis tegema peaks.

täielik stresssivabadus, mõnu, ilu.

the time we shared
it was precious to you
all the while you were dreaming of revelry

nii ilus lugu, panin selle ainult omasse konteksti.

armastage, ja uskuge, uskuge armsatesse. vähe lollakas motivatsioonikõne, selline labane. aga ausalt, usk. usk on hirmus tähtis. endasse, oma südame ja -kõhuhäälde. ja armsatesse.

and i find it kind of funny
i find it kind of sad
the dreams in which i'm dying
are the best i've ever had
i find it hard to tell you
'cos i find it hard to take
when people run in circles
it's a very, very
mad world

tunne on imelik. olen selge ja endas kindel, aga tunne on imelik. mitte sassis, aga imelik. täna oli üks veider päev, hea päev, anne on ikka südames. kirsiga oli nii armas ja tore. joosepit nägin. ja õhtupoolik oli ka mõnus. aga vaatamata sellele kindlustundele, mille ma olen enesele loonud, vaatamata sellele on ikka tunne kuidagi veider. mitte õnnetu, aga rõõmus ka mitte. eks elu näitab.

reede
fotoluks, hesburger, piljard, kodu, fotoluks, piinlik, aga tore, rotermann, bedwetters, kodu, mõnu
laupäev
kodu, kareli kodu, ps ja gta, kodu, protesti esine, kolmjalg, viik, protesti esine, jäpsi kodu, kõik mälus, kirsiga kained, rõõm, protest, rõõm, kodu
pühapäev
kodu, kafka, kolmjalg, protesti esine ja hostel ja jutuajamised hediga, viru inn ja tanel, sven, kohv, rõõm, kodu
esmaspäev
uni, sven, magic, toit, mõnu, josephine, chocolaterie, kohv, mõnu, kodu.
nüüd ma siis nüüd istun siin, ja mul on nii hea olla, tsättisin emaga, panustan endiselt paljudele ilusatele riitele ameerikamandrilt ja lähen varsti linnapeale.
saan svenilt terve hunniku häid filme ja hakkan neid nautima.

mul on tõesti hea olla, nii hea.

töövõit
eneseuhkus
eneseväärikus
võit

kings of leon

ei tea, kas peaks kuulama oma mõistust või käituma nii nagu süda ütleb.
mõistus on korduvalt juba puusse pannud ja ometi tahan ma teda ka praegu uskuda. ometi tahan ma mõelda, et südame järgi ei saa, ei tohi ma praegu olla.

i wouldn't trade the pain for what i've learned.
jeeei, lemmiklaulurida.

tõsine on olla, magasin pool päeva maha ja edasi vedelen tõenäoliselt ülejäänud päeva ka õhtusse. tavaliselt olen ma hommikul ärgates nagu puhas leht, rõõmus ja naiivne veidi, aga rõõmus igatahes ja õhtuks kogunevad emotsioonid mu peale ja joonistavad mingi pildi. praegu on natuke teistmoodi, eileõhtused mõtted ja tunded pole kuskile kadunud, vaid on nagu seismisest veel veits käärima ka läinud. ma ei tea, mis see on, aga hea ju vist ei ole?!
ma ei tahagi eilsest päevast üksipulgi rääkida, see kisub nii pealiskaudseks ära. aga olemine ja enesetunne vaheldus päev otsa päris kiiresti. kui koju jõudsin, sai ahastus must täielikult võitu. ma ei osanud üldse kuidagi olla, kuidagi reageerida. ja ma pidin tõdema, et kahepalgelisus rules the world ja seda on peidus ikka kõikjal, isegi seal, kust seda oodata ei oska. aga teisest küljest, on olemas väga häid inimesi, liiga häid inimesi ja nende inimeste nimel või eeskujul peab pingutama, et ise ka parem olla. mina kaldun pigem ikka pealiskaudne olema.
vaikselt leian ja avastan ennnast, nii head kui halba. vaikselt suudan üle olla sellest, mis pole minu asi ja kuhu ma tegelikult ei kuulu. vaikselt otsin üles jälle omainimesed, minuinimesed. ja vaikselt vaikselt, rahu on mul juba praegu.

massive attack-unfinished sympathy on nii äge lugu. ainult et ma ei suuda ise millestki või kellestki mõelda kui seda kuulan

hommikul on ülimõnus blogi täita. keetsin omale praegu putru, jeeei. aga seda tuli liiga palju, no vähemalt on söödav. missealikka. viin täna veel igast õpikuid ja raamatuid kooli, siis vist tsillin linnapeal. aga sellest, mis ma täna tegin, räägin homme.
eile hoopis oli ka päris mõnsa päev. lugesin pool päeva ja siis läksin sain anna ja ossuga kokku ja siis me tsillisime kirsi töö juures viigis. ja kirsiga tegime deitimise plaane. ja siis ma läksin joosu töö juurde ja passisin seal veits ja siis tsillisime meil. või no mihkli ja johanni juures. ja siis ma tulin koju. ja millegipärast oli mul väga hea tuju. tegelikult ma tean, miks oli. joosep näiteks teab ka ja siis ma veel öösel lugesin ja lõpuks läksin liiga hilja magama.
sain johannilt tema vanad ja veits katkised kõrvaklapid. aga on ütlemata hea tunne valida jälle oma pleierile musssi. niiet nüüd ma olen igast head mussi läbi kuulanud, õhtu ja hommikuga.
aga kõige lemmikum kogu sellest segasummasuvilavirrvarrist on.

Hearts gone astray
Keeping up when they go
I went away
Just when you needed me so
You won't regret
I'll come back begging you
Don't you forget
Welcome love we once knew

Open up your eyes
Then you'll realize
Here I stand with my
Everlasting love

U2-everlasting love

olgeilusad

üritan nüüd stabiilset blogirütmi hoida. teeb endale ka elu ja asjad ja mõtted ja tunded selgemaks. eile oligi tore päev, täpselt niiviisi, nagu ma pühapäeva õhtul lootsin ja ootasin.
tassisin õpikuid kooli kõigepealt. siis läksin tsillisin üksi bastionis. võtsin päikest ja lugesin kafkat. see on hämmastav, kuidas tõepoolest ajaga muutub väga oluliselt iga raamatu tähendus ja iseenda suhtumine sellesse. see on tõesti äge. bastionis piilusid mind terve aja mingid väiksed poisid, see kulmineerus sellega, et nad hakkasid mu poole asju loopima, näiteks lahtiseid veepudeleid. aga ma ei saanud üldsegi pahaseks.
siis ma trippisin nats baltas ja läksin loomaaeda. troopikamaja ja roomajatemaja olid küll kinni. aga muidu nägime kõikilooomi. elevants eputas ja tiigrit nägime ja puumat ja leopardid edvistasid, karud tudusid. no igast ägedaid loomi oli. tervitan timot.
siis ma läksin hoopiski suurhalli kossu vaatama. ma korraks kahtlesin, et kas see on ikka hea otsus, sest et mul pole rahaseisud just kiita, aga ma olin lõpuks väga rahul, et siiski nägin seda mängu. kalev ju võitis ja kõik uhked asjad. see oli tõesti kihvt. ainult et need tantsutüdrukud olid veits jogad. aga sellest pole hullu. siis trippisin sealkuskil, ma ei teagi, mis linnaosa see on. aga sisuliselt tegime harku järvele ringi ümber. ja siis oli õhtu ja kodulebo ja mõnus. tervitan mathiast.

pink-chrystal ball.
nii ilus lugu, mulle meeldib see uus album väga, tegelt on sealt teemasse praegu hoopis kaks teist lugu, aga ma ei taha neid kuulata enam, ma ei taha neist midagi teada. ma tahan ilu.