laupäev oli liiga pikk, et sellest rääkida, pühapäev liiga valus, tänane kuidagi segane. ei, tänane on vormiliselt selge, sisuliselt olen sassssis nagu mu riidekapp, mida ema ähvardab alatasa tühjaks tõmmata. see kapp on mul tõesti õudne, mul on terve tuba riideid täis ja ikka kannan koguaeg samu riideid.

kuidagi kurb on täna. hing igatseb olla hoopis kaugemal, kui siin igavas igaveses tallinnas. aga koolis mulle meeldib, vähemalt olen ma seal produktiivne, käisin täna ajaloo konsultatsioonis. see liivi sõja ja põhjasõja ja kogu see periood, see tundus mulle enne maailmajama, aga täna juba hakkas meeldima. mulle üldse meeldib ajalugu, jess. siis tegin aastaraamatut veits ja siis tegin matat ja nautisin ennast ja oma natukest ajupotentsiaali, mis mind küll selle matemaatika juures korduvalt alt vedas. siis oli pool tundi mathiast ja siis oli umbes poolteist tundi johanni ja siis oli umbes 2 tundi kodu ja siis oli umbes tund aega loomaarsti. MUUSEAS, fuhh, see tiina toometi kliinik, räpane ja kole ja nöörivad nii, kuis jaksavad. siis oli veel natuke kodu ja siis oli umbes tund aega timo. ja nüüd on jälle kodu. ja siin ma istun ja ei tea, mis seisukohta eluolu üle võtta.

kuulan vastikuid, südantlõhestavaid, aga sajaga kümnesse poplugusid. unistan vikerkaartest. hästi paljudest.