hommikukurbus. hommikutuimus. hommikukohv.
jälle nägin ma nii halba und, et üles ärgates oli ainult vastik tunne, vastik olemine. ja muud ei midagi.
pean tunnistama, et ükspuha, mis nägu ma teen, ma olen täiesti pettunud inimestes. neis minu jaoks kõige tähtsamates väärtustes siin maailmas. ma ei tea, mis see on, kas see on hoolimatus, kas see on ebasiirus, kas see on mingi pseudoiseloomu tekitamine või misasi see on. see häirib mind ja ma ei saa süveneda millessegi, milles ma olen pettunud, mis mind häirib. ja nõnda ei paku mulle inimesed enam üldse rõõmu. ainult ossu ja anna pakkusid laupäeval rõõmu. aga ma olin ise nii tühjaks imetud, nukker ja tuim, et mina neile vist eriti rõõmu ei pakkunud.
seega, kui ma olen inimestes pettunud, tõmban oma kookonisse ära. see vaikselt juba tuleb mul välja ja laias laastus on see mõnus. või ma ei tea, õige päris kindlasti. tuleb mõelda, endasse süveneda, leida enesekindlus ja eneseusk. sest inimesest kiirgub väga selgelt välja, kas ta tunneb end oma kestas iseendaga hästi või ta lihtsalt ootab pidevalt, et teised teda paneksid hästi tundma. mina olen viimasel ajal koguaeg ootand seda viimast. tõenäoliselt sellepärast, et ma olen enda peale olnud nii pahane, nii solvunud, ma olen iseendale ju ometigi noa selga, kirve südamesse löönud. aga ma üritan sellest üle olla ja ma tõepoolest juba saan sellega hakkama. midagigi.

vahepeal mõtlen ma mõtteid hoopis teistest asjadest ka. eile mõtlesin tarbimisest. mõtlesin sellest, et tuleb õppida rohkem valima. traagiline selle juures on ainult see, et enam ei pea oskama eristada halba heast, vaid ka head heast. sest isegi head on nii palju, et kõigesse ei jõua keskenduda. see kõik käib käegakatsutavate asjade kohta, see käib kultuuri ja kunsti kohta ja see käib inimeste kohta.

nüüd on vana-kreeka ja hellenism, see on tegelt äge.
ma usun, et teised inimesed on suveootuses ja lasevad kevadtuultel kanda enda mõtteid. see on tore, see on armas ja mul on hea meel, kui teie olete õnnelikud. mina siin kuulan poolteist aastat tagasi kuulatud muusikat ja mõtlen.

tahaks veel midagi diipi lõppu öelda, aga pole.