ja silmad valguvad viimasel ajal vettt täis.
äkki on väsinud? on ikka masuurikad, et tihti nii järsku väsivad.

kuidagi tühi tunne on,
tühja tunnet pole ammu olnud. halb tunne on olnud ja hea tunne, aga tühja mitte. praegu on tühi. asjad tuhmuvad, emotsioonid ja tunded tuhmuvad, koooli argiasi lendab peale ja suretab muu.
see muu laseb end suretada, muu on juba ise ära lahtund, jahtund. ära väsinud.

lugemist on viimastel päevadel palju olnd. eile lugesin 150 lk'd merimee'd. ja oma poe novellid lugesin ka läbi. olen vist rohkem raamatute väljamõeldud maailmas kui reaalsuses, vahelduseks on see päris hea. aga mulle tundub, et asjad libisevad mu käest. ma ei tea, miks selline tunne. aga ta lihtsalt on. ma katsun küll nagu kõvasti kinni hoida. ei tea, kas katsungi. omast arust ikka püüan. aga nad tunduvad tahtvat ikka ära vajuda. see hirmutab mind.

eesti panga hoone juures on inimesed juba kaks päeva lõputuna tunduvas järjekorras seisnud. ei tea, mida nad ootavad. äkki antakse tasuta süüa.

RHCP breaking the girl on päris okeika lugu, tundus algul vastik kantrimuss, aga kuulasin korraks. ja nii hull ei olegi.


kindlustunne, see kindlustunne, mis tundus nii tugev, hakkab ka hajuma. miks?


armastage.

kuulake nüüd seda.
käisin täna raamatukogus. mõtlesin, et oleks vaja omale e. a. poe novelle hankida. mul oli vana raamat ammusest ajast viimata ka. ja siis tuli välja, et mul on viivis kolm krooni, aga kaardiga maksta ei saa. (tuleb tunnistada, et see oleks naljakas ka), aga naljakas oli see ka, et mul polnud kolme krooni kuskilt võtta. automaaadi juurde ju ei oleks selle pärast viitsind minna. ja siis, ühe krooni leidsin pükste taskust. täpselt ühe ühekroonise mündi. siis läksin alla, sain garderoobitädiga sõbraks. leidsin oma jopetaskust veel täpselt ühe ühekroonise mündi. ja siis mõtlesin, et täitsa tobenaljakas, aga lootusetu, mul jääbki üks kroon puudu. kartsin juba, et pean end häbistama ja garderoobitädi käest küsima. aga siiis, siis leidsin, et kotipõhjas oli üks ainuke äraeksinud ühekrooonine. ja saingi omad asjad aetud. vahva eks.

peale raamatukogu põrkusin korra kostjaga. ja tulin kodupoole.
lähen loen ja joonistan ja naudin kodus oleskelemist.
mõtlesin, et ei tea, kas saangi oma uurimistöö valmis. mingit tahtmist küll seda teha pole.

tsaukapauka, ära paugu, pauka.

eile käisin soilworki kaemas. mõtlesin, et lähen kohe parajasti natuke hiljem, et stemi ei peaks kuulama. nemad mulle väga palju ei meeldi. algul vaatasin, et läkski õnneks, stemi viimane lugu oli parasjagu peal, kui ma rockcafe uksest sisse jõudsin. aga siis tuli välja, et esineb veel mingi rootsi metalbänd. see oli okei, aga ei miskit väga erilist. laulja aind meenutas laval meie oma tanelit. heh.

igastahes, jõudsin sinna. helistasin paaniliselt hedile ja avelyle, kes kumbki mu kõnedest väga välja ei teinud. loobusin. vaatasin vaikselt ringi. hakkasin nats kartma. inimesi väga palju polnd, aga neist paljud olid mulle natuke hirmsad küll. siimu nägin. siim on jubenunnu. ikka kolekahju, et ta meie koolist ära läks. ja et ma teda nüüd harva näen.
siis avastasin enese lõputuks rõõmuks, et mikk ja kostja on kohal. polnd neid ka hirmuskaua näind. ja nunnu oli. siis varsti kargaski hedi mulle ligi ja olin eluga päris rahul.

kui soilwork peale lendas, olin iseenese imestuseks juba päris elevil. mõnes mõttes nad lasid mu elevuse üle. mul ei tekkinud üldse erilist emotsioooni. vanad lood on ikka vanad head, legendaarsed lood ja neid oli hea laivis kuulda. ja exile on ka kihvt lugu. aga muu jättis mind külmaks. mitte, et muusikaliselt halb oleks. aga screamo sõnadest on raske aru saada ja kui meloodilist osa üldse pole, siis ühtlased kiired kitarririffid ja pidev röökimine väsitavad mind natsa.


aaaa. mis veel oluline on. kohtusin ülle kaljustega. ta on kohutavalt sümpaatne mulle. kui inimesena, lausa eeskuju. mitte see, mida ta teeb või mida ta saavutanud on. vaid tema kõnemaneer, olek, žestid, see, kuidas ta suudab väheste sõnadega öelda rohkem, kui mina kõiki eestikeelseid sõnu ette vuristades iial öelda suudaks. tema rahulikkus, viimistletus, väikene tagasihoidlikkus, ja sealjuures siiski avatus ja julgus. imeline.

ma ei vääri mõnesid asju ja mõnesid inimesi. see on nii, et ma kardan, et tundun rohkem, kui tegelt olen. kardan, et ei suuda teile olla see, keda te oodate.


*

mul on iseenedaga raske.
täielik brakedown, crash, error. ja ma pole päris kindel, millest.
võiks natuke lahata, aga blog on liiga avalik. ma ei hakkan end alasti kiskuma.

***
Võib olla sul jäävana tundun,
kui meri või põline laas,
kui taevas, mis peakohal tuhmub,
kui kaste auramas maas.

Ent minulgi vahel on valus,
kui peitma pean pisaraid.
Ma tean ju sa kergelt ei talu,
mu kurbuste tagamaid.

Kas aimad kui habras on liim,
mis mind sinu või eluga seob,
ja jäädavalt minema siit
mind tunnd minu hetk, minu viiv.
***

sellline tunne tuleb ka vahepeal peale. selline tunnne pole väga hea.


misya.

ega mul suurt kirjutamise tuju ju polegi. aga ma natuke vägistan endast välja.
kuulan vahetpidamata igas versioonis stairway to heavenit.
see on vist ainuke 8-minutiline lugu, mida ma algusest lõpuni kuulata jaksan. ja nii ikka ja ikka, jälle, uuesti, veel paar korda.
olen olnud täna läbilõhki kodune. teinud geograafia riigieksamiks natuke vajalikke asju.
hakkasin uurimistööga korralikult pihta. vormistama, see on iikka täielik tüütus, homme peab draamateatrist läbi minema.
ja raamatukogust.
ja koristasin täna ka.
ja igast asju on ikka tarvis teha. hirmus.
aga varsti äkki saavad mingid asjad tehtud. uurimistööd tahaks kaelast ära saada. aga ega seda teisiti ei saa ju, kui tuleb lihtsalt teha, eks ma katsun, mis mul üle jääb.
ja geograafia need asjad ma saingi tehtud. niiet sellega on korras ja mäkbättel sai ka läbi, niiet, see mure on kaelast ära. eks ta natuke oli raske meile kõigile, aga nüüd on ta läbi ja hea ikkagi, et toimus, tihti ei viitsi siukseid üritusi.
ja sain oma toiduhügieeni tunnistuse ka. olen nüüd täiesti hügieeenilline. naljakas sõna.


tsekitaut.
mida rohkem sind on, seda rohkem sind vajan. mu inspiratsioon ja motivatsioon. kas ma olen juba öelnud, et vahepeal on suga keeruline. aga ilma ei saa üldse. see tunne natuke hirmutab mind. aga mis seal ikka. elu ongi selline. ja ma olen päris rõõmus kohe, et inimesed on piisavalt arenenud, et omada emotsioone ja tundeid.

lähen vaatan, kas süüa saab.
ei vist.

ntsnts, nautige ennast. ja mõelge, et keha on teie greatest instrument you'll ever have. sesmõttes, et tantsige ja laulge ja tundke ja nähke ja kuulake ja tundke ja nähke ja õppige.

io.

koolidebor on suur. väga suur. liiga suur.
ma ei suuda viimasel ajal eriti millelegi ega kellelegi keskenduda. pea valutab kohutaval kombel. kogu aeg. kui varem oli nii, et do lampotški, las valutab, siis nüüd on muutunud see täiesti talumatuks. jube.

saan oma geo veel ühe asja tehtud, on korras. sellega. siis on füüsika üks järeltöö teha ja vene keelt järgi vastata. ja uurimustöö. muud ained on korras ja päris hästi.
või no ma ei tea ka. ma ei tea. pole osssut ja tüüüpe jubeammu näinud. neil on varsti live, äkki sinna lähen. oleks vahva.

tahaksin kevadet ja siis suve. tahaksin siit kaugele ära. päriselt. päriselt tahaksin ära.

ja mu arvuti, mu arvuti on värdjas. ta ei saa vahepeal aru, et mingid asjad on olemas. ta ei saa aru, et tal on cdlugeja olemas ja ta ei saa enam aru, et tal on internetiruuter olemas. ehk siis ei cdlugeja ega internet minu arvutis ei funktsioneeri. jess. peab võsaga rääkima.
ok, teen geo ära.

ma viimasel ajal ei oska enam üksi olla. ma ei tea, millest see tuleb. ma olen muidu küll siuke individualist. ega mul halb pole, kui ma üksi olen. aga mitteüksi oleks vast parem. eile olin ma üle pika aja päris rõõmus, et emme töölt koju tuli.

praegu olen üksi.

aga armastan teid ikka.