niiiviiisi.
tänasega sai koolidebor mööda, täielik pingelangus. see differential equations test võttis mult igasuguse eluisu ära, ausõna. sain selle küll tehtud, osasid küsimusi oskasin, aga osad olid küll nagu olegi tunnis, bingo loto.
kahe nädala pärast tulen juba koju. niii hea soe tunne on mõelda oma valgetänava kodu peale ja nii hea on mõelda oma ilusa tallinna peale ja nii hea on mõelda oma imearmsa viljandi peale. niii ilus. ja jälle on natuke aega oma ilusate inimestega. see teeb mind rõõmsaks.
ei, siin ei ole sugugi halb, lihtsalt koduigatsus on küll juba, ja puhkust ja vaheaega tahaks. seda tahaks küll. aga täna vähemalt tuli tagasi minu motivatsioon veel need kaks nädalat pingutada ja tubli olla.
siinne elu on üpris matemaatikaseks ja antisotsiaalseks kiskunud. eelmisel reedel käisin teodoraga mingisel ägedal dubstepi ja d'n'b peol, koht oli umbes samasugune nagu meie krahl. äge ühesõnaga. ja hea dubstep on ka vahelduseks päris hea.
ja kuna ma olen matemaatikast viimasel ajal veidi väsinud, siis on palju lugemist ka olnud. vana hea bulgakov ja tema "heart of a dog", sellest ma ei tahakski eriti rääkida, sest enamik on seda eniveis lugenud ja nüüd sain ma ka sellega hakkama. tõenäoliselt mõtlesin ma liiga palju sellele taustale ja allegooriale, mida see sisaldama peaks ja sisaldabki. aga ma usun, et ühestki raamatust ei pea seda pidevalt otsima, vaid alles hiljem, loetut seedides, tasub paralleele tõmmata ajaloolise ühiskondliku tausta või misiganes asjaga. aga muidu, nagu bulgakov ikka. geenius, selles kõige otsesemas tähenduses.
aga hoopis üks teine raamat, "diving bell and butterfly" by jean dominique bauby. niii ilus. väga ilus. film on ka ilus. võibolla oleks isegi parem olnud, kui ma oleks raamatut lugenud enne ja siis filmi näinud. aga see ei oma suurt tähtsust. ma usun, et igaüks, kellele vähegi kirjandus ja esteetika korda läheb, võiks seda lugeda. aga mitte ainult. "diving bell and butterfly" on niii unistav, nii siiras, niii aus. aga mitte selles odavas ja cheesy's võtmes, vaid hoopiski. meie teadvus, alateadvus, fantaasia ja kujutlusvõime, mälu ja mälestused on meie suurim varandus. tegelt ka. kui pole enam midagi muud, siis need on ikka. ja see on kõik, mis teeb meist üldse funktsioneerivad inimesed. unistused. sest kui sul pole unistusi, siis pole sul eniveis midagi.

olgu,
the verve - drugs don't work.
melanhoolne ja emokas küll, aga ilus. mulle meeldib.

loodan, et keegi seda isiklikult ei võta, aga twitter on mingine imelik asi.
sellesmõttes, et okei, see toimib laiemale üldsusele tuntud isikute puhul, sest nemad üldjuhul kirjutavad sinna ka midagi, mis võiks suuremale kuulajas-vaatajaskonnale korda minna.
ma saan aru küll, et blog kui selline on samamõttetu, välja arvatud need, mis reaalselt mingit eluvaldkonda aktuaalselt kajastavad (mille hulka minu blog ei kuulu). aga siia kirjutamine, ma leian, et see on ikkagist sellesmõttes sisukam, et ma vähemalt üritan kajastada mõtlemisi ja tundmisi kuidagi vähem pealiskaudsemalt. ja kui ma juba kord blogi täidan, siis on mul midagi vähemalt öelda. no omast arust on. teiste arust ei pruugi.
ega ma tegelikult ise usun ka, et mu blog on üpris sisutühi tegelikult, lihtsalt mulle armas ja ma tahan seda hoida. aga kui nüüd selle twitteri juurde tagasi minna. siis mille pärast peaksid tervele maailmale korda minema sellised asjaolud, nagu mida keegi praegust telekast vaatab või mida keegi praegust sööb või et... tegelt mul pole häid näited. sest ma ise olen sama mõttetuid asju oma blogi ka kirjutanud. aga ikkagi, mu meelest on see järjekordne väljamõeldis, et inimesed end veel rohkem arvutisse ja internetimaailma sulgeks. et kõik, mida sa muidu räägiksid oma sõpsudele näost näkku kui neid järgmine kord näed, siis nüüd on nii "et loe twitterit".
tsiteerin kaupot:
"kellel on vaja mingit konstantselt uuenevat kroonikat inimesest, kes pole midagi märkimisväärset teinud?"

mu meelest neil, kellel endal pole ka midagi märkimisväärset teha.

ma kõlan hirmus kurjalt ja mul on süümepiinad, sest taaskord rõhutan, et mu enda blog võib teistele samamõttetu tunduda. aga no IKKAGI.

london electricity, high contrast, noisia, savannah miller's blog, linear algebra ja number theory moodustasid tänase päeva.

ei oska olla ega teha, tunda ega mõelda. midagi. midagi ei oska. siin on nii tühi, akna taga puhub vist tuul, aga ma kindel ei ole ka, on ainult tuulehääl. akna taga on niisama tühi kui toas. pole õhku, et hingata või ruumi, et liigutada, kuigi kõik on ju tühi. midagi ei olegi.
eile ma veel tundsin hästi palju. liiga palju korraga. tegelikult ma tunnen täna ka, lihtsalt täna on kõik minu ümber ja sees ikkagi tühi. ma saan aru, et on vähe paradoksaalne väita, et ma üheaegselt ei tunne midagi ja tunnen hirmus palju. imelik. aga eile, eile oli london. see õhtu niitis mind jalust, tõstis kõrvust ja on igaveseseks ajaks igavesti minu meelel. kõndisime mööda thamesi kallast ja saksofonimängija lummas mind, olin nagu poolunes ja samas nii ärkvel. see on see london, mida ma hakkasin armastama esimese pooleteise minutiga. mu õlad olid koti tassimisest kibevalusad, aga see ei lugenud midagi. oli ainult london, see linn näitamas oma parimaid palgeid, ja meie.
nüüd, nüüd on ainult usk ja unistus. ei, mitte unustus. unustust mul pole, sest see on üldse üks rumal lollus uskuda, et on olemas unustus. unustust ei ole kunagi. sest see, mida me usume, et suudame unustada ja mõtleme, et oleme juba unustanud, on ju järelikult mingi uue ja jääva mustrirea meisse juba joonistanud, kui me sellest veel mõtleme. no kindlasti, kindlasti ununevad või kustuvad füüsilisest mälust faktid, sellised nagu, kui-palju-raha-ma-kaks-nädalat-tagasi-poes-kulutasin või millal-ma-raamatukokku-raamatud-tagasi-pean-viima. aga see ei ole unustus, see on halb mälu.
unustust ei ole, midagi ei ole. ainult et unistus ja usk on. missiis, et mulle praegu tundub, et nad on kusagil peidus. aga ma tean, et nad on olemas. ma tean, sest et armastus on ju ka. aga armastust ilma unistuse ja usuta ei ole. lihtsalt ei ole. ja kui armastus on, siis on kirg. ja kui need on, siis on kõik. siis on kogu võimalikkus, mis üldse olla saab.

minu armsale.

kui koolis ei lähe hästi ja ja igasugune tüdimus tuleb. ma mõtlen, tüdimus koolist, sest kui hästi ei lähe ja midagi aru ei saa, siis kaotab kogu matemaatika oma võlu ka.
aga see pole praegust üldse tähtis tegelt. kuigi ma ise imestan, kui palju mu haridus, haritus, maailmatarkuste omandamine mulle siiski korda läheb. mõttetu. pealiskaudne. aga samal ajal, PRAEGU see siiski pole tähtis.
viiimase nädalaga olen vaadanud terve hunniku häid ja vähem häid filme. aga kõige kihvtim oli ikkagist "diving bell and butterfly". frustreeriv, masendav, samas läbi siukse prisma, mis selle kõik hoopistükis ilusaks ja meeldejäävaks tegi ja taaskord mingise eluselguse tõi. äkki?!
täna pean tegema oma presentationit. õnneks on niiviisi, et minu teema "synesthesia" on eriti huvitav ja ma olen sellest täiesti vaimustuses ja siis vast peaks ka presentationiga hakkama saama.
london oli ka kihvt, algul olid mu meeled ja süda ja mõistus naguniii niii teises paigas kui mingises suurlinnas, et üldse midagi mõista või aru saada. aga nüüd, üksöö ma nägin londonit unes. ja paigutasin end sinna elama ja see mulle meeldis väga. ühel päeval äkki, aga äkki mitte ka, äkki lähen kusagile mujale. ei tea, aga londonit näen see nädal veel õnneks.

ja siis veel see, et ma ei teagi.

the cure - just like heaven

kirjutan lihtsalt selleks et öelda, et sel neljapäeval on faithlessi mäsuuu ja homme ostan omale pileti pendulumile. ja kolmapäeval lähen londonisse. ja igavesti uhke aeg saab olema.
ja veel seda tahtsin ka öelda, et tsekkisin, mis meie superstaari saates sel aastal toimub. ja kene, ta oli juba depooos väga äge, on seal ka väga äge. hurrraaaaaaa.
hurrrraaaaaaaa. lõpetan nüüd oma number theory koduse töö ja lähen tuduma.

chris isaak - wicked game.