tahtsin paar päeva tagasi kirjutada süsteemist. maailmasüsteemist, inimkonnasüsteemist, sellest väidetavalt pealesurutud süsteemist, mida kõik tõenäoliselt kõrge intellektiga selge mõtlemisega inimesed kritiseerivad. see süsteem, milles me elame, mis meid kontrollib, mille orjad me oleme. süsteem, kus lokkab korruptsioon ja võim on kogunenud ja üha enam koguneb väikese ringkonna kätte, olgu nendeks illuminaadid, reptiilid või niisama dominatrixid. tõenäoliselt see kõik ongi nii, või tähendab päris kindlasti, bürokraatia vohab, meedia kajastab meile vaid vähest ja illustreeritud osa tegelikkusest, isegi haridus on ammu kaugel haritusest ja koolides õpetatakse seda, mida vähesed võimukandjad õigeks peavad. ülemaailmne diktatuur.
ometi on selline kord, see süsteem või misiganes asjaks seda nimetada võib, aastate, sadade, isegi tuhandete aastate jooksul selliseks kujunenud. ja seda on inimkond, ühiskond ise kujundanud. võib mõelda, et sellisele kontrollile alludes ei saa me iial olla vabad. jogajutt. inimene oma loomuselt esiteks on ori nagunii, aga see selleks. teiseks VAJAB inimene süsteemi. anarhia ei toimi. kolmandaks on inimesele sisse kodeeritud eneseteostusvajadus, mõned vajavad selleks võimu, teised lihtsalt tähelepanu. aga tahes tahtmata me soovime midagi saavutada. üksikud, väikene väljavalitud vähemus suudab seda teha ühiskonnast eraldudes. ahhhblaaaa, ma ei suuda oma mõtteid adekvaatselt edasi anda. AGA, lõppkokkuvõttes oleme me kõik mõnu ja rahulolu peal väljas. ja "süsteem" võib küll meid kontrollida ja igasmõttes halb olla, aga ega mingised tulnukad seda meile tekitanud pole. mingil põhjusel on see niii läinud. ja tuleb osata selles elada, end selles teostada ja kui me füüsiliselt olemegi süsteemi orjad, siis senikaua on hing ikka vaba, kuni me suudame tunda ja armastada, mõelda puhtalt ja selgelt, olla kirglikud, olla siirad.

ületoodang. muidu on päris ilus. reedel on anne sünnipäev ja laupäeval lähen helsinkisse ja teisipäeval tahaksin minna reaali aktusele. ja täna käisin empsiga krahlis matut kuulamas, ja aidese mike'i uuut bändi. ja kihvt.
rahulikolemine ja rahuolemine. i has it.

ükspäev ma olin õnnetu, ei teagi miks.
snow patrol - run, see oli seepäev viimane piisk karikasse. ilus, aga nukker.

nii on vist moodne, et kõigepealt teavitan blogi sellest, mida ma parasjagu söön. jäätist
kodus internet ei tööta, aga siin töötab, siin on üldse päris mõnna.
leidsin omale southamptonisse mingise korteri, see on küll veits kallis, aga vähemalt koolile lähedal ja vähemalt korras ja viisakas. ehk siis jeeeei, i has it.
nüüd oleks raha kõige selle jaoks vaja ka leida ja siis peaks hakkama inglisekeelset erialast kirjandust lugema, sest et ega seegi vist elu lihtsaks ei tee, aga natuke aitab ikka.

tallinnat armastan ma viimasel ajal ütlemata palju, niiviiisi, et vahepeal saan paariks päevaks kuskile metsa või teise kohta ja siis olen jälle siin. igapäev, linnnnn, vanalinn, melu ja elu. ma armastan seda, niiviisi, et see on tasakaalus, melu ja rahu, elu ja melu. melu ei ole elu, rahu on elu, kirg on elu, melu ei ole kirg. kirge ei tohi melu sisse ära kaotada. ma räägin alati ühtedest ja samadest asjadest.
eile oli rõõmus ja hea, päevane ema bläkk, no see selleks. aga õhtu, linnahall ja linnahalll, tervitan ennekõike erinit. sest et see on tore, et sa lõpuks saad reaalselt ikka tuttavaks ka inimesega, keda sa tegelikult tead ja tema teab sind ja kõik tuttavad on ühised ja teid aetakse alalõpmata sassi, aga sa ikkagi ei ole ta tuttav. siis oli lege protestihäng, aga mihklil oli sünnipäev. ja eri lömastas mind veidi. aga paula, paula. järgmisel suvel me naerame koos palju. me näeme ja elame. seda me teeme. aga enne läheme me mõlemad uk'sse kooli. ja siis sõime matuga vabakal burksi, niii äge. anty-gravity, siin sa ju oledki.
täna lähme kirsilllaga mihkli sünnipäevale mustakale. rõõmus.

pink on üliäge. dear mr president ja glitter in the air, vahelduseks võib ju poppi ka kuulata.

söön maasika toormoosi ja olen hirmus õnnelik. jah, olen vist õnnelik. või rõõmus. mingised asjad nagu närivad ja häirivad ja ma ei oska neist mööda vaadata, neid lahendada ja lahti harutada, neid iseendale selgeks teha. segadus. aga kõigest sellest segadusest seisab minu õnnelikolemine igatahes sõltumatuna kusagil kõrgustes.

sügis on nüüd selge, ma tean, mis must saab, tean, kus ma olen. sellesmõttes on kergem olla. aga sellesmõttes on hirmus raske olla, et nüüd jätangi kõik siia maha. jätan kõik ripakile ja laokile ja saan UK elanikuks. huvitav, kas ma veeel eestis kunagi üldse end kellegagi või millegagi seon. kolme aasta pärast lõpetan baka, siis ma tahaksin londonisse minna, või veel kusagile kaugemale. ma ei tea, ma ei tea, kas ma saan õnnelikuks, aga ma tean, et see on mu elu, ainult üksainus võimalus mu hingel elada sellises inimkehas, kus kõik meeled on alles terved, mõistus funktsioneerib ja süda ajab tunnetest ja emotsioonidest üle. ei tea, kas mu hing sellist võimalust veel saabki.
peab joonistama ja kirjutama, motivatsiooni ja inspiratsiooni ju vist isegi on. või mis vist, päris kindlasti on. mõnus. tegelen nüüd NÖÖ asjadega üleüldse, asjalik.

the streets, mmmm, dry your eyes ja it's too late.

koolisegadus on endine. idüll on ka endine.
eilne clazziõhtu oli kena, tsivliiseeritud ja mmmõnnna.
mõned muudkui tormavad. eks ma ise olen ka tormanud ja rahutult ringi jooksnud pikka aega. rahutus asendub vaikselt rahuga. rahutus pakub vaid meelelahutust kõrvaltvaatajale ja meelehärmi enesele. rahu.
leidsin oma arvutist hirmus palju muusikat, mis oli kuskil kaustades igalpool laiali, foobari artistide nimekiri on kohe kordades pikem. mõnna.
elektrot on pleieris viimasel ajal sama palju kui rokilapsemussi.

snow patrol - chasing cars.
nii olen, nii tahan olla maailmalõpuni.

tegelikult mul ei ole praegu vaba hetk, mida ära kasutada blogi kirjutamiseks. tegelt oleks vaja kasulikke asju teha. aga blog on ka tähtis.
naljakas, et mõned inimesed, kes mulle üpris palju korda lähevad, on mu elust täiesti kadunud. kus te olete? joosep näiteks.
aga muidu, muidu on ideaalne idüll. jahjah, ideaalne idüll, see kõlab juba nii ilusasti, et ainuüksi selle sõnapaari välja ütlemisel tekkivad helilained väljendavad just nimelt nende sõnade taga olevat. täna armastan ma elu üle kõige, just seda sama, siin ja praegu. aeg võiks natukeseks peatuda. ja siis jälle edasi minna, praegu võiks peatuda, et saaks viivuks veel ammutada seda ideaalsust enda sisse. või immutada. immuti.

rohkem ei ole mul vist üldse midagi öelda. kohustusi armastan ma ka. mõnus. vaikselt neid tekib.

chocolate puma - always and forever, jeeei, hed kandi kogumikud.