ma ei haletse kedagi ega kahetse midagi. samal ajal põlgan ma ennasttäis olemist ja rõhuvat üleolevat suhtumist. seda ma põlgan. külm ja jäik olen vahel.
mu elus on hirmus palju romantikat. see on mõnus, tallinn on mu romantika. ja järgmistel lähipäevadel selgub, kas ma olen oma elu suurima dilemma ees või mitte. kool! romantikajutt jäi pooleli. kõik need öised jalutamised/jutuajamised kadriorus, neid on ju olnud sel suvel nii palju. need on olnud erinevad, erinevate inimestega, erinevates meeeleoludes ja erineva atmosfääriga, aga need on olnud üks osa minu tänavusest täiesti kindlasti väga meeldejäävast suvest. siis need katused, kõik need katused, mida tallinn mulle pakkunud on, millede otsa olen ma juba roninud ja veel avastamata katused, kuhu kindlasti lähen. need on teine romantika. ja vanalinn ja kalamaja ja hundipark ja europark ja ilusad, väga ilusad inimesed mu ümber. ja viljandi on ka mu romantika. folgiviljandi on hoopis midagi muud kui päris viljandi. folgiviljandi oli eelmisel nädalavahetusel. nüüd tuleb see päris viljandi, see minu viljandi.
ma usun juba ette ära, et need kolm päeva saavad olema ennastunustavad, rahulikud ja armsad, kindlasti mõtlikud, aga samal ajal loodetavasti ka ühed meeldejäävamad kolm päeva sel suvel, seda ma usun. peaasi, et ennnastunustavad, maailmaunustavad, unistavad.

kings of leon - manhattan või misasja, keda ma petan, terve kings of leoni viimane album on hingemattev. epiteedid domineerivad

let's dance in style,
let's dance for a while.
heaven can wait,
we're only watching the skies.

kirge oleks hirmsasti vaja ja siis pühendumist ja usaldamist ja siis armastamist. sama vana jutt jälle.
kirg on tegelikult olemas, aga see on kõige keerulisem ja raskesti händelitavam kirg üldse. inimesed. minu inimesed, teised inimesed, võõrad inimesed, fantastilised ja ulmelised, utoopilised ja väljamõeldud inimesed. kõik need karakterid, need mõtted, need tunded, need võõrad ja samal ajal niii äratuntavad või hoopis arusaamatud maailmad. see on mu kirg.
sellepärast on raamatud ka ägedad. ükspuha mis fiktiivne jutt ka pole, ilukirjandus ja täielik fantaasia, on üks teos siiski kõigest autori portree ja pakub võimalust saada tuttavaks juba võibolla kümneid, võibolla sadu aastaid tagasi surnud inimese ja tema maailmaga. või lihtsalt kellegagi, kes elab hoopis teises paigas teistsugust elu või hoopis kellegagi, kes elab samasugust elu.

let us die young
or let us live forever.
we don't have the power
but we never say never.
sitting in a sandpit
life is a short trip.
the music's for the sad men.

nüüd on vaja vaid valemit, kuidas igavesti elada. küll ma varsti välja mõtlen.

umbes 10 minutit on aega, enne kui poiskad mulle oma mikrobussiga maja ette lendavad ja siis me viljandi poole ajama paneme. sel aastal on mul plaan minna sinna kuulama head muusikat, käia vanaemat haiglas vaatamas ja olla kultuurne, mitte töllerdada mööda linna sihitult ringi. ahjaaa, ja isaga ka tsillida.
saan aru, et see, mis ma nüüd ütlen, kõlab ürpis imelikult ja pealiskaudselt, aga ma sain täna sõita tõenäoliselt kõige ägedama, võimsama ja uhkema autoga oma elus. huuh, sõit polnud just sujuv, aga hirmus kiire selle eest, kõrvad läksid lukku nagu lennukis. mclaren mercedes. uksed käivad niiiviisi üles ja no vaoouuu. ahjaaa, ja eile käisin ma oliver kruuda tütre sünnipäeval. see oli päris weird.
elu läheb, meluselt endiselt vist. nüüd nädalavahetus viljandis kõlab ka tegelikult ju väga tühjalt. aga samal ajal on vist asjad paremini tegelikult. ma enam võibolla ei mõtle halbadele asjadele nii palju, mõtlen headele, koolivariandid hakkavad ka mingit kuju võtma ja isegi töö. või more like, ma ei mõtle üldse, ma lihtsalt elan ja naudin olemist hetkes, neis hetkedes, mil ma olen rõõmus, mil mul on hea ja turvaline, ja neis hetkedes, mil mul on põnev ja mul on lõbus, mil ma olen elevil ja ootusärevuses. siinkohal tervitan matut.

jeeeej, nüüd ma jooksen kiiresti koeraga õue ja siis viljandisse.

phoenix on nii mõnsa ja indie on nii mõnsa.
tsaudo.

elumelu ja meluelu. tühi, niii tühi on see kõik. aga ma vist juba eelmises postituses rääkisin sellest.
seis on endiselt sama, kool ja sügis on praegu üks suuur udu, natuke nagu utoopia, natuke nagu must auk, aga pigem nagu udu siiski. praegune olemine on lihtsalt kiretu. kui pole kirge, emotsiooone, armastamist, kasvõi tõelist kurbust, pisaraid, viha, kadedust või lihtsalt niiisama rõõõmu, siis ei ole vist midagi peale hakata, võib neid vaid oodata. eks ise saab kindlasti manipuleerida ja mängida ja tekitada neid enesele, aga mina kui algaja-inimene ei saa vist sellega hakkama.

lisaks sellele on elu minuga endiselt ebaõiglane, sellistes kõige lihtsamates tegemistes ja juhtumistes, aga ka inimestevahelistes suhetes. viiimasel ajal jään mina alati mustaks lambaks, selliseks pooolidioodiks, kes peaks mingil põhjusel olukorras süüdi olema, aga tegelikult ei ole seda sootuks.

ma mõistan, et see kõik on halamine, ulgumine, vingumine, mõttetu rahulolematus sellega, mis sul on. aga ma ei oska teisiti, ma ei suuda elada tühja elu, ilma et ma selle tühjuse peale ei mõtleks, ilma et see mind ei häiriks, ilma et ma pidevalt ei üritaks mingit eluplaani paika panna, targemat, soojemat, ambitsiooonikat, aga kindlasti soojemat. praegu on niii külm.

incubus - drive, ma ei tea, äkki ma olen sellest loost juba rääkinud kunagi oma blogis. aga no vana hea incubus. üks teine lugu meeldib mulle veel rohkem, aga seda ma ei saa siiia kirjutada, muidu pärast on jällle mingine furoor lahti.

kena kesknädalat teile

mu arvuti akujuhe oli täiesti katki, sellepärast oli ka minu ligipääs internetile ja blogile piiratud mõnda aega. nüüd on see korras, nüüd ma saan välja helistada ja nüüd varsti, uuel nädalal peaks ka finantsolukord rõõmsama külje keerama.

tegemised-olemised-mõtlemised-tundmised ehk elu on viimasel ajal olnud, hmmm, mitmekülgne?! ei, pigem nagu. mitmepalgeline.
täna ma enam ei mõtle, täna ma olen unine, aga tegelikult vist rahul ja rahulik enamvähem.
aga terve nädal on olnud täielik eksistentsiaalne kriis. päevased ajad on deborid, õnnetud, nukrad, samas mõtlikud ja kuidagi ikkagi kasulikud. õhtused ajad on lõbusad, ägedad, seiklused, samal ajal nii tühjad ja kasutud.
eilne oli kuidagi teisiti. päeval oli teater, RAAAM ja "vahepeatus". hüüru mõisas. näitlejatöö oli hea. aga sisu, sisu jäi mitte otseselt püüdmatuks, aga mingit kustutamatut jälge ei jätnud. natuke selline, igaühele arusaadav, elementaarne elufilosoofia, aga samas see kadus kuidagi udusse ja hämamisse. aga sellegipoolest üpris nauditav. tervitan ukut.
siis tulin linna, käisin tiiru protestist läbi, sest et mul oli tarvis arvutit ja internetti, aga kui ma koju jõudsin, tuli välja, et mu oma arvuti on ka täitsa okeido. tervitan priitu.
siis viis emps mind pirita randa ujuma, ise läks ta monsaga jooksma pirita jõe orgu, niiet ma jäin sinna randa täitsa üksi. aga see oli hirmus hea. ainult et ma jäin kaaluma, kas ma ikkagi tahan ujuda, sest tuul oli õhtul juba päris külm ja pealegi ei usaldanud ma oma asju rannale vedelema jätta. aga siis tulid mingid tüübid, kaks oli neid, kes tahtsid ka ujuda ja palusid, et ma nende asju valvaks ja pärast vaatasid nemad minu tavaari. ja siis me saime nendega sõpsudeks ja istusime veel mingi tunnikese rannas, rääkisime juttu, nemad tegid piipu. armas oli.
sain koju, oligi õhtu. deitisin üle saja aasta jälle merkaga, jalutasime linna, tahtsime purjelaevu vaadata, aga meid ei lastud üldse sinna admiraliteedibasseini ligigi. siis me hoopis otsustasime, et lähme krahli. käisime korra ruvepoolt läbi, siis printisime hostelis flaikusi ja siis mõtlesime, et võtame protestis ühe siidri. seal oli kogu tavaline bande, ossu tuli ka sinna ja isegi meiega krahli.
pidu oli vahva, korraks nagu oli inimesi palju, aga siis juba vajusid laiali varsti kõik.
lahkusime prasnikult. passisime sveniga veits aega laferme's ja siis otsustasime patareisse minna.
see oli imeline, see oli lihtsalt ilus. korraks jälle olin ma vist õnnelik. hetkes olin õnnelik. kui ei mõtle, kui lülitad välja kõik, mida pole siin ja praegu, minu silmapiiril, kui kõik see kõrvale jätta, siis ma suudan olla õnnelik. päikese all, mere ääres, kuulan head mussi ja olen koos ilusate, ägedate inimestega. kell üheksa jõudsin koju, keerasin kerra ja kell üks sõitsime emaga juba rohuneeme mere äärde. mõnu. tervitan sveni.

hetkes, täna hommikul sealsamas suutsin ma õnnelik olla. muidu ma ei ole õnnelik. muidu on mul vaid külm tühjus. see on traagiline, üledramatiseeritud veidi, aga nii ma tõesti tunnnen.
kui mathias küsis mult ükspäev, et mis sa arvad, kes sind kõige rohkem igatsema jääb, kui sa ära sõidad, siis ma jõudsin selleni, et mind jääbki vist igatsema ainult mu ema ja kass. kurb tõsiasi.

coldplay-the scientist on täielik nutukas. aga ainult JAH, JAH, JAH.

minu õnnele ja õnnelikkusele paneb saatus korralikult näkku. kui te veel ei tea, siis eile suutsin ma murda ära oma jala. pöialuu. täna suutsin ma selle duši all täiesti läbi leotada, selle kipsi. kuigi kilekott oli jala otsas, aga kuskil vist oli auk sees. niiiet ma pidin kipsi hooopis ära võtma ja see, mis sealt alt välja tuli ei kannatanud vaatamist ega kriitikat. see oli niii jälk, et ma ei suutnud ise oma jalga vaadata. varbad kõik sinised ja pool jalga mustjas lillla, väkk. detaile pole vist tegelt ju vaja.

ja nüüd siis pmtslt olen ma koju aheldatud, sest et ma ei saa jalga maha toetada üldse. ainult ühe jala peal saan hüpata, aga kaua sa niiviiisi jaksad. eks. ja mind nii häirib, et ma ei saaa VÄLJA.

aga need hommikud, need on niii ilusad. need on mu lemmikud. ilmselgelt.

ja eraelu, see on ju midagi väga isiklikku, väga privaatset. ma ei mõista inimesi, kes seda eksponeerivad. kõigile kõikvõimalikel viisidel.

olgu, mida ma torisen. olen tige ja õnnetu. aga ainult selle jala pärast, muidu ma olen päris rõõmus

ma olen õnnelik. ma olen tõesti vist õnnelik. täna olen õnnelik. mitte lihtsalt rõõmus vaid õnnelik. üle pikapikapika aja. õnnelik. nagu päris, nagu filmis.

möödunud aegade vaim küll kummitab ikka vahelduva eduga. ma ei lase end sellest häirida. enam see ei domineeri. mind, mu mõtteid, mu tundmisi.

418 redhoti lugu, jeeejo