vahelduseks sellele emodiiplusele peaks kirjutama lihtsalt oma tegemistest. juhuks, kui keegi peaks olema huvitatud keskpärase üheksateistaastase tüdruku tegemistest tänases eestis. võin näiteks lühidalt rääkida oma nädalavahetusest.

to begin with, reede hommikul oli ajaloo eksam. see oli lihtne, võibolla oli asi selles, et ma tõesti õppisin selleks. aga see oli elementaarne ja lihtne. siis, mmm. pärastpoole reedel tsillisin lasnamäekettos. kareli ja tema 9 sõbraga. mängisime kossu ja rääkisime juttu. see oli änks. vahelduseks mõnus igatahes. õhtul reedel tsillisin protestis, siinkohal tervitan siimu, sveni ja tanelit.
laupäeval, käisime bastionis tsillimas johhi ja joosepiga. joosep on tõesti tore poiss, minu lemmikinimeste listi topis päris kindlasti praegu. nõelusin ta pluusi ja sõime igast mantsi. ja see oli ülimõnus. õhtupoole olime eri residentsis, siis käisime hediga lõbusal kesköödiskol. teenisime vaid kasumit. küll see kõlab hästi. ja siis oligi läbi mu õhtu. tervitan hedit. ja joosepit.
tänane, tänane oli supermõnus. algus oli kehvapoolne. mõtlesin, et lähen päevitan siinsamas maja juures muru peal. ja siis mul tuli tõenäoliselt mingi heinataime vastu allergia ja mu jalad kõht ja käed olid paksult ülisuuri nagu mingiseid nõgese või sääsepunne täis, see oli õudne ja ma pidin tuppa tulema, õnneks need läksid ära. siis ma läksin tsillisin kadrioru pargis, üliarmas oli. siis ma nägin annet ja kirket ja silviat. ja ma igatsen annet nii väga tegelikult. ja siis ma läksin tsillisin rannas kuni päris õhtuni, üheksani. seal oli ka tore, egert ja ott ja kristjan ja robi ja kõikpoiskad ja tore. aga tervitaks veel joosepit.
ja nüüd ma tsillin siin kodus ja kuulan mõnusat eesti popmusssi. ei mõtle elu üle järele, ei mõtle midagi, mõtlen, et homme tuleb vist üks äge päev.

When you try your best but you don't succeed
When you get what you want but not what you need
When you feel so tired but you can't sleep
Stuck in reverse

When the tears come streaming down your face
When you lose something you can't replace
When you love someone but it goes to waste
could it be worse?

edasi läheb see lugu ilusaks. nagu muinasjutt, nüüd ma ootan oma chris martinit, et minu lugu ka sama ilusti lõpeks. jeeeei. varsti ma usun.

adidasbandidas

nii häbitu ja nii ebaõiglane

peeglis on keegi. katki

õhtuks kisub ikka nutuseks

hiilgav isolatsioon. nagu inglismaa enne ja usa pärast esimest maailmasõda. ajalugu näitab, et see on edukas, usun, et toimib ka praegu.
kodus on mõnna. ilmselgelt liiga palju kohvi ja muid hambaid-koledaks-tegevaid aineid. aga missiis. kodus on mõnus. loomad pole mind veel tigedaks ajanud. nad on ainukesed, kelles ma pettunud ei ole.
muidu on ikka, terve maailma peale solvunud ja pettunud, või misasja, inimestes ikkagi pettunud. aga sellest pole tegelt hullu. ma toimin iseendaga kahekesi ka päris hästi. õues on ilus, siis ma hoopiski õpin rõdul. teate küll, värske õhk teeb tervisele head. ja mõistusele. ja südamele. sellesse ma usun. suvi on käegakatsutav. reedest algab mu suvi. päriselt ja ametlikult. ma endiselt panustan kõige ägedamale suvele.
ja mmm, muud nagu polegi. midagi ei toimu, midagi ei toimi. või no, mina, mina toimin. siinsamas kodus, üksinda, sest kass ja koer ei lähe ikkagi pärisseltskonnana arvesse. mis üldse läheb pärisseltskonnana arvesse? mis üldse on päris? aga mis õige on? kas päris on õige? diiplus võtab võimust.
paar päeva, paar õhtut olen tundnud ennast õigesti. vahelduseks. see on mõnus. ma mõtlen pärispärisõigesti, nagu ma ei tea, vikerkaare-peal-õigesti.

ahpolemulleseda õigestijuttu vaja, teile ka mitte.

metallica rocks my world. täna

maailma kõige ilusam lugu

full of broken thoughts
I cannot repair
beneath the stain of time
the feeling disappears
you are someone else
I am still right here
what have I become?
my sweetest friend
everyone I know
goes away in the end
you could have it all
my empire of dirt
I will let you down
I will make you hurt
if I could start again
a million miles away
I would keep myself
I would find a way

NIN (johnny cash, kumb rohkem meeldib) - hurt

hommikukurbus. hommikutuimus. hommikukohv.
jälle nägin ma nii halba und, et üles ärgates oli ainult vastik tunne, vastik olemine. ja muud ei midagi.
pean tunnistama, et ükspuha, mis nägu ma teen, ma olen täiesti pettunud inimestes. neis minu jaoks kõige tähtsamates väärtustes siin maailmas. ma ei tea, mis see on, kas see on hoolimatus, kas see on ebasiirus, kas see on mingi pseudoiseloomu tekitamine või misasi see on. see häirib mind ja ma ei saa süveneda millessegi, milles ma olen pettunud, mis mind häirib. ja nõnda ei paku mulle inimesed enam üldse rõõmu. ainult ossu ja anna pakkusid laupäeval rõõmu. aga ma olin ise nii tühjaks imetud, nukker ja tuim, et mina neile vist eriti rõõmu ei pakkunud.
seega, kui ma olen inimestes pettunud, tõmban oma kookonisse ära. see vaikselt juba tuleb mul välja ja laias laastus on see mõnus. või ma ei tea, õige päris kindlasti. tuleb mõelda, endasse süveneda, leida enesekindlus ja eneseusk. sest inimesest kiirgub väga selgelt välja, kas ta tunneb end oma kestas iseendaga hästi või ta lihtsalt ootab pidevalt, et teised teda paneksid hästi tundma. mina olen viimasel ajal koguaeg ootand seda viimast. tõenäoliselt sellepärast, et ma olen enda peale olnud nii pahane, nii solvunud, ma olen iseendale ju ometigi noa selga, kirve südamesse löönud. aga ma üritan sellest üle olla ja ma tõepoolest juba saan sellega hakkama. midagigi.

vahepeal mõtlen ma mõtteid hoopis teistest asjadest ka. eile mõtlesin tarbimisest. mõtlesin sellest, et tuleb õppida rohkem valima. traagiline selle juures on ainult see, et enam ei pea oskama eristada halba heast, vaid ka head heast. sest isegi head on nii palju, et kõigesse ei jõua keskenduda. see kõik käib käegakatsutavate asjade kohta, see käib kultuuri ja kunsti kohta ja see käib inimeste kohta.

nüüd on vana-kreeka ja hellenism, see on tegelt äge.
ma usun, et teised inimesed on suveootuses ja lasevad kevadtuultel kanda enda mõtteid. see on tore, see on armas ja mul on hea meel, kui teie olete õnnelikud. mina siin kuulan poolteist aastat tagasi kuulatud muusikat ja mõtlen.

tahaks veel midagi diipi lõppu öelda, aga pole.

nüüd on kõik lõplik. selline absoluutse lõplikkuse tunne on. unistused, lootused, väljakujunenud ja kinnitust saanud usk, milline saab minu elu olema järgmisel nädalal, sel suvel, uuel sügisel ja veel viie aasta pärast ka, need on nüüd kõik läinud, uut usku pole. aga küllap tuleb.
vähemalt öö oli produktiivne, minu kõige suurema unistuse osas. aga seda ma ei ütle kellelegi. lihtsalt mainin ära, selle üle on mul väga hea meel muide.
siin ma siis nüüd istun oma rahuldamata suhtlemisvajadusega, ilma unistuste ja lootusteta. vähemalt mul on raamatud ja vähemalt mul on mu mõtted. küll tühjad, aga vähemalt olemas.

ei tea, mida otsin, aga vähemalt ei ole see armastus.

vähemalt is da word, ja macy gray-i try is da song

poleks iial uskunud, et ma midagi nii kaua, nii valuliselt läbi elan. poleks iial uskunud, et ma suudan üldse nii palju tunda. uskusin, et olen pealiskaudsem. ja mulle tundub, et sellel kõigel pole lõppu nii kaua, kuni suudame unustada. unustada kõik lihtsalt ära. täiesti ära. nullli. siis ehk ei ole seda nugaselga tunnet enam. seda tunnet ei tohiks tegelikult olla. midagi pole tehtud valesti. ja ometi see on.

ma ei suuda mitte midagi muud tunda. mitte midagi, ma ei oska, ei taha mitte midagi teha. mul pole kellegagi rääkida. ainult blogiga, siuke tunne on, et üldse midagi pole. isegi eneseväärikust.

rääkimata rahast. aga see selleks. mulle ei meeldi rahast üldse rääkida. mulle meeldib rääkida lilledest ja liblikatest ja mulle meeldib rääkida maailmast sellisena nagu mina teda näen inimesele, kes seda hoopis teisiti näeb ja siis kuulata, kuidas teine räägib mulle oma maailmast. ja siis kujutleda end elama tema maailma. ja siis järsku eladagi tema maailmas koos enda maailmaga. ja siis, ahlasolla. ja siis sealt jooksu panna. ja siis tahta uuesti sisse saada, aga siis on selles tema maailmas mingi teine maailm koos maailmaomanikuga sees ja mina enam ei mahugi. ma olen oluline, muidugi. võin kõrval passida.

aga ma saan hakkama, ärge sellepärast muretsege.

erykah badu-love of my life

laupäev oli liiga pikk, et sellest rääkida, pühapäev liiga valus, tänane kuidagi segane. ei, tänane on vormiliselt selge, sisuliselt olen sassssis nagu mu riidekapp, mida ema ähvardab alatasa tühjaks tõmmata. see kapp on mul tõesti õudne, mul on terve tuba riideid täis ja ikka kannan koguaeg samu riideid.

kuidagi kurb on täna. hing igatseb olla hoopis kaugemal, kui siin igavas igaveses tallinnas. aga koolis mulle meeldib, vähemalt olen ma seal produktiivne, käisin täna ajaloo konsultatsioonis. see liivi sõja ja põhjasõja ja kogu see periood, see tundus mulle enne maailmajama, aga täna juba hakkas meeldima. mulle üldse meeldib ajalugu, jess. siis tegin aastaraamatut veits ja siis tegin matat ja nautisin ennast ja oma natukest ajupotentsiaali, mis mind küll selle matemaatika juures korduvalt alt vedas. siis oli pool tundi mathiast ja siis oli umbes poolteist tundi johanni ja siis oli umbes 2 tundi kodu ja siis oli umbes tund aega loomaarsti. MUUSEAS, fuhh, see tiina toometi kliinik, räpane ja kole ja nöörivad nii, kuis jaksavad. siis oli veel natuke kodu ja siis oli umbes tund aega timo. ja nüüd on jälle kodu. ja siin ma istun ja ei tea, mis seisukohta eluolu üle võtta.

kuulan vastikuid, südantlõhestavaid, aga sajaga kümnesse poplugusid. unistan vikerkaartest. hästi paljudest.