kell on 0:17, 1. mai ja ma olen täiesti segaduses oma mõtete ja tunnetega. see pole siuke halb ja ahastav sasipundar, see on selline lihtsalt arusaamatu olemine.
selline, et omatmoodi on mul hea, natuke ebakindel, aga hea, ma olen õnnelik. see on see, mida ma igatsenud olen, see on see, millest ma kartsin ilma jääda, kui tegin selle otsuse kunagi, paar kuud tagasi. nüüd on minu absoluutne kohustus, tegelikult ka õigus ja vabadus praegust nautida. nii kauaks, kui seda on. ebakindlus.
teistpidi aga igatsen ma kõike vana, seltskonda, inimesi, kelle puhul mulle tundus, et ma ei hakka kunagi sinna päriselt kuuluma ja ometi tunnen nüüd, et just sinna mu hing kuulubki. võin ju jääda kindlaks endale ja oma põhimõtetele, aga need on minu inimesed, kes praegu kuskil lällavad ja siis krahli peole lähevad. minu inimesed.
tavaline tunne on, et ma ei tea, kuhu kuulun. millegipärast tundub inimestele mu ümber, et ma elan idülli. ehk elangi?! küll ma sellest tagantjärgi aru saan.
tähtis on, et kass põõnab mu voodis ja emps teises toas koos monsaga. ja tähtis on, et telefonikõne kaugusel on need kõigemad. nad kõik kõigekõigemad. teie

olen introvertsem kui välja paistab ja armastan rohkem, kui ütlen

alicia keys-teenage love affair, ei lähe teemasse küll. aga alati ei peagi