dave grohl laulab mulle kõrva sisse,
***
Its real, the pain you feel
You trust, you must
Confess
Is someone getting the best, the best, the best, the best of you?
***
"ma ei tea," sosistan talle vastu.

muusika inspireerib mind. sain ta tagasi.ta on mulle armas. ta paneb mind isegi blogi kirjutama.

io.

if you were in my heart i'd surely not break you,
if you were beside me and my love would take you,
i'd keep you in safety,
forever protect you,
i'll hide you away from the world you rejected,

i'll hide you
i'll hide you

***

keegi võiks mind ka ära peita. maailma eest peitu. oma südame sisse.

aga muidu on päris hästi. homme on geograafia olümpiaad. siuke mulaajamine suuremalt jaolt tõotab tulla.
üldsegist, tunnen end imeliselt rahulikult. oleks vast vaja üht teist teha, aga mulle pole need tegemised veel matsuga vastu pead lennanud. niikaua lebon siis.

ja temaga on vahepeal natuke raske. aga temata ei saa üldse. ja temaga on rõõmus. ilma on mitte nii rõõmus. imelik natuke. nii vist ongi õige. aga ega ma päris kindel ei ole. ainult ufoteadus võib seda tõestada.

kui mul kunagi suureks saades suurtes summades raha üle on, siis ma investeerin ufodesse.
mõtlesin täna, miukest kodu ma endale tahaks. raha oleks kolepalju vaja, siis saaaks. ega ta väga uhke ei pea olema, aga siuke ikka, nagu ma tahan.

avalik ring ka:
kas te tunnete, kallid tütarlapsed, kes te kannate võltsjuukseid, võltsripsmeid, võltsküüsi, võltssilmavärvi, võltspäevitust, et te jääte alati iseendaks?

sügava lugupidamisega,
teie matleen.

peaks tegema mingi skeemi. kooliasjade-ärategemise-skeemi.
viimasel ajal on kuidagi tunne, et mingid asjad rõhuvad kuklasse. siuke, et emotsiooni ajel tahaks teha üht, aga laias laastus saab igaloll ka aru, et kasulik oleks teha teist. või mitte kasulik aga vajalik. või õige.

mõtlesin, et mul on siia jubepalju kirjutada. tegelt vist nagu ei ole ka.
session oli nädalavahetusel. terve linn oli kolm päeva liiga ekstreemspordine, ausõna.
olin suurhallis rohkem nagu üksik hunt. joosep lendas peale laupäeval kohe ja nats hängisin siis nende tüüpidega. natuke hediga ka. ja siis avely ja liiseliga. henryga ka. sisuliselt oleks võinud ma terve aja üksi olla ja mul poleks kaugeltki deborit peale tulnud. ma rula ei näinud. aga bmx, tegelt ekstreem üldse ükstapuha, mis vormis, on siuke, et see lihtsalt imeb sind enda sisse ja paneb süvenema. ma süvenesin ja nautisin. kui ekstreem on vaadata, siis muud pole vaja.

ja õhtul olin nats missioonide all, mille üle ma vägarõõõmus ei olnud. aga lõpuks läksin sakku ja siis olin küll rõõmus.
eile olin päeval suurhalllis jälle ja õhtul oli hunt-hundipark-krahl-takso-statoil-kodu.
ma ei viitsigi rohkem rääkida.
krahlis oli liiga palju skadereid, kelledest kõigist väga selgelt kiirgus soovi eesti ilusaid naisi katsuda. ja seda ööläbi hottellitoas. mul gammis ära. ja tulin varsti tulema. kuigi mõned olid, kellega oleks tahtnud võibolla veel paar sõna vahetada. aga polnud ma nagu lainel vist.

vahva, mu maailmavalu tunne läks vähemalt paariks päevaks ära.
ei tea, kas nüüd koolinädala joooksul kipub uuesti peale tulema. vast ei.

olge nunnud, mu ilusad.

keeeruline on olla.
ma ei tea päris täpselt, mida ma teen, miks ma teen või mida ma teha tahan.
ma tean, et mul ei ole nii hea.
ma tean, et mul ei ole hea kodus, koolis ega üldse kuskil.
vahel on ka siuke tunne, viimasel ajal kogu aeg, nagu laurivõsal täna, et inimesed on idioodid. ja kui ma leian end mõtlemast sellist mõtet, siis ma ütlen endale: "matleen, sa oled ise idioot, kui sa nii mõtled. viga on sinus mitte teistes." ja siis ma katsun arusaada, et kus viga on ja rõõmsamalt olla. aga ma ei leia viga. ma tean, et error on, aga ma ei tea, kus.
ma ei leia nii paljudes asjades sisu. mul on raske end maa peale tuua ja kontsentreerida. raske mõelda ratsionaalselt ja vaadata oma nina otsa. tahaks tervet maaailma. teada ja tunda.

ma pole end nii kontrollimatult õnnetult ja halvasti ammu tundnud. umbes alates sellest ajast, kui keegi tundmatu blogi maniakk minu postitust kommenteeris, kus ma seletasin ka halbadest asjadest. see oli rohkem kui 2 kuud tagasi.
see blogimaniakk on siiani, kui deborihetked tulemas olnud, alati oma kohalviibimisega teinud nii, et tunnen vaid rahulolu ja head ja, et muud polegi vaja.

ma ei tea, ma tegelikult ei leia, et ma peaksin midagi sellist avalikku kohta kirjutama. aga las ta olla, tuli siis tuli.

vahepeal on must kasu ka. kink sai füüsika väidetavalt viie. see tähendab talle bassivõimu. hedi käis mu juures dušimas ja lõikasin talle sonksi ägeda uue. neile oli must kasu. endale must kasu pole.
ma peaks vähem mõtlema ja rohkem mehaaniliselt igapäevaasju tegema. ei tea, kas oskan.
mul on tunne, et kui ma varsti oma errorit üles ei leia, ei jää mul alles isegi neid üksikuid head sooja tunnet tekitavaid elemente. õnnetu hakkkab.

armastan,

eluolukord on siuke.

kool on okei vist. õpetajad on välja pannud ka häid hindeid mulle. ja väga halb seis polegi. olen hämmastavalt eeskujulik olnud, eelmisel nädalal olin täielikult koolis kõik tunnid esmaspäeval, teisipäeval, kolmapäeval. neljapäeval jäin hiljaks, reedel oli paha.
eile olin hommikust saati koolis. täna ei käinud. homme jõuan ja kõik järgnevad päevad ka.

hedi on nüüd tallinnas, see on maaailmatumatore.

ükspäev olin fotomodell.
ja ükspäev sain kõige ilusama kingituse, mis mulle eales tehtud on, see näeb siuke välja.

***
wrapped in the warmth of you
loving every breath of you
still my heart this moment
or it might burst

could we stay right here
'til the end of time, 'til the earth stops turning
wanna love you 'til the seas run dry
***

muga juhtus siuke asi, mis pani mind armastama kedagi enesest rohkem.
ja kolm miljardit ei paneks hetkekski mõtlema.

õõdhääd.

you are my sweetest downfall.
i loved you first, i loved you first.
beneath the sheets of paper lies my truth.
i have to go, i have to go.
your hair was long when we first met.

samson went back to bed.
not much hair left on his head.
he ate a slice of wonder bread and went right back to bed.
and history books forgot about us and the bible didn't mention us.
the bible didn't mention us, not even once.

***

mõtlen, et miskit kriibib mu kükitava mannatera suuruses ajuvatsakeses.
miski, mis tuleks selgeks mõelda.
aga siis tuleb hoopis siuke tunne peale, et mõistus on täiesti lage ja tühi.
lage ja tühi. lage ja tühi ja mõttted on õhkõrn udukogu, millest miskit ei eristu.
on vaid tunne, mis on ühtaegu enesega rahul, teisalt minu peale kuri, siis jälle kellegi teise peale kuri, siis kogu maaailma peale kuri. siis natukene õnnelik. natuke segaduses, natuke hirmunud.
imelik tunne on.

vähemalt meil on meie süda seal pildi peal.

viiimasel ajal pole nagu midagi kirjutada.
mittte, et poleks asju, mida tahaks jagada. mõtteid, tundeid või niiisama igapäevast tralli.
neid on ikka. aga need on juba jagatud.
pole siukest kirjutamise vajadust.
aind seda tahaks öelda. et olen juba kolm päeva nii olnud, et pole koolist mitte ühestki tunnist puudunud. isegi esimestesse jõudsin, bueno tunne on.

kõikehead.