ütlemata frustreeriv on aeglaselt ja piinarikkalt, samas järjekindlalt ennast kaotada.
kontsentreeritus hajub, ise hajun, mõistus ei taha enam funktsioneerida nii nagu peaks, ja tunded on ammuilma suur segapuder.
tõenäoliselt on olemine praegu selline, sest juba liiga kaua tundus, et ma ei oskaks antud hetkes oma elult muud midagi soovida. aga selge on see, et tegelt ei rahuldu ma ju kunagi sellega, mis on. ja kui ma nüüd-kohe ja praegu ei saa toimida nõnda nagu ihaldan, tekitab see minus läbikukkumise tunde. ja see ei ole aktsepteeritav.
ühesõnaga, viimasel ajal pean endale vägisi meelde tuletama oma unistusi, et ma teaks, et kõik pole veel kadunud, kuigi tunne on küll sihuke. samal ajal tundes ennast tean ma, et ma toodan ja mõtlen selle deboriga täiega üle, aga see ei pruugigi nõnda halb olla. sest mingil hetkel saab mul sellest jogamajandusest siiber ja ma võtan end käsile ja teen kõik need ammutahetud asjad teoks.

muidu, üldiselt on elu lõbus olnud, aga ma ei taha sellest rääkida, sest see, et ma ennast kaotama olen hakanud, on tingitud sellest, et lõbus on olnud liiga palju. imelik on nõnda ju öelda. sest et vana hea, "naudi elu" ja "millal siis veel, kui mitte praegu" ja blabla, kõike seda ma usun. aga minu enda jaoks on piirid väga selged, mis hetkest saab siirast ja süütust lõbusolemisest mõttetu tühjalask. ja tühjalask on lollus. tühjalaskmist ei viitsi ega taha.

alicia keys on täielik supernaine, for reals. lüürika on veidi sisutu, aga, mmmm, kuulan ja sulan.

alicia keys - if i ain't got you.

jõulud on peetud, sünnipäev ka ja 2010 on kohal. kodu on armas ja soe ja kodu on ikka oma kodu. inimesed omas kodus on need, kes selle omaks koduks teevad, selge on see.
siiin tagasi olla on kuidagi vastuoluline, mida ma kartsingi, nagu enne jõule koju minna oli vastuoluline. aga samas ma händelin, ja ei lase neil segastel emotsioonidel oma tegemisi praegu juhtida, sest eksamid ju tulevad, praegu on kindlasti see paar nädalat, mil tuleks vähemalt korraks mõelda peaga ja mitte südamega. las süda puhkab natuke.
aga minu esimene reede siin oli lõbus. sain teodoraga kokku, hängisime stagsis ja tema ühika köögis, siis mõtlesime kinkile minna ja vanu häid aegu meenutada, aga see oli mingine hädine kinki ja hädisele peole me minna ei tahtnud. aga lõppkokkuvõttes, käisin ma hoopis whitehouse's mingisel jogal räpipeol, ma usun, et see on võrreldav tallinna kohaliku hollywoodi selle, mmm, mis see on nüüd, reedeti on seal vahel mingi räpipidu, kus ma kunagi käinud pole. aaaa, bad jam?! tegelt ma ei tea, eilne whitehouse samas oli kohati isegi tore (vist hoopis umbes nagu check 1,2), kontingent vahva, kui välja arvata see üks imelik jörm, kes oma breakdance'i liigutusi keset tantsuplatsi järjepidevalt eksponeeris. ta oli veidi naljakas karakter. aga mark ja billy ja jojo olid nummikad, ja see üks tüdruk ka, kelle nime ma ei suuda spellida.
ja täna käisime asdas toitu poodlemas. seisin 40 minutit järjekorras, üks ebaõnnelikemaid valikuid minu elus oli selle kassa kasuks otsustamine, kus see pliks oli veidi ajuäbarik ja ei saanud oma kassaaparaadiga üldse hakkama. aga see selleks, poiskad ootasid mind kenasti ära ja aitasid mu toidukilekottegi tassida. nummiks.

nüüd passin siin kodus, kohe peaks õppima, alustuseks oma linear algebra lecture notes'id korda tegema, et siis homme saaks korralikult seda lineaaaralgebrat õppppida ka.

uuuuu, üüüü, hurrrrraaaaaaaaaaaaaaaa.