kell on 0:17, 1. mai ja ma olen täiesti segaduses oma mõtete ja tunnetega. see pole siuke halb ja ahastav sasipundar, see on selline lihtsalt arusaamatu olemine.
selline, et omatmoodi on mul hea, natuke ebakindel, aga hea, ma olen õnnelik. see on see, mida ma igatsenud olen, see on see, millest ma kartsin ilma jääda, kui tegin selle otsuse kunagi, paar kuud tagasi. nüüd on minu absoluutne kohustus, tegelikult ka õigus ja vabadus praegust nautida. nii kauaks, kui seda on. ebakindlus.
teistpidi aga igatsen ma kõike vana, seltskonda, inimesi, kelle puhul mulle tundus, et ma ei hakka kunagi sinna päriselt kuuluma ja ometi tunnen nüüd, et just sinna mu hing kuulubki. võin ju jääda kindlaks endale ja oma põhimõtetele, aga need on minu inimesed, kes praegu kuskil lällavad ja siis krahli peole lähevad. minu inimesed.
tavaline tunne on, et ma ei tea, kuhu kuulun. millegipärast tundub inimestele mu ümber, et ma elan idülli. ehk elangi?! küll ma sellest tagantjärgi aru saan.
tähtis on, et kass põõnab mu voodis ja emps teises toas koos monsaga. ja tähtis on, et telefonikõne kaugusel on need kõigemad. nad kõik kõigekõigemad. teie

olen introvertsem kui välja paistab ja armastan rohkem, kui ütlen

alicia keys-teenage love affair, ei lähe teemasse küll. aga alati ei peagi

mu silmad ei ole punased ja vesised, sest et ma loen palju või istun arvuti taga.
mu silmad ei ole punased ja vesised, sest et ma olen sellisena sündinud.
nad on siuksed, sest silmad on hingepeeglid.
ma olen naine küll, kui nii kirjutan.

aga ma igatsen olla jälle armastatud, sellisena, nii naisena.

mu kõige tähtsamale.

homme kirjutan kirjandit. seda päris kirjandit, seda võibolla kõige suurema tähtsusega kirjandit üldse terves elus. vast kukub okeilt välja. sellepärast mõtlesingi täna veitsa siia blogi kirjutada. lihtsalt, harjutamiseks.

elu läheb omasoodu viimasel ajal. vahelduva eduga tundub, et täitsa imeilus on olla, aga siis jälle tekib absoluutne emotsionaalne madalseis. see pole ilmselgelt midagi uut. viimase nädala jooksul olen end hästi tundnud. aga seda ei tohi üle hinnata, teab, kauaks seda rõõmu mul ikka on. küll ma leian siis uue rõõmu. üldiselt on kevad, minu meelest peaagu suvi juba, koolis küll enam ei pea käima, aga ma ikka igapäev külastan, armas on seal. ma armastan oma kooli, tunnen seal end hästi ja koduselt. lõpuks ometi.

inimesed ümberringi on ka üpris armastusväärsed. pean õppima seda hindama. naljakas on see, et tegelikult on nii palju toimumas ja muutumas, aga ma vist ei saa aru sellest veel. panen tähele, et ma ei suuda enam diibilt ja lüüriliselt kirjutada, nagu siis, kui alles pubekas olin. aga missealikka, vist olen tõepoolest õppinud nautima seda, mis on, ja mitte nukrutsema selle üle, mida pole. loomingulisus ei ole minuga kaasa sündinud, unistan küll, et ühel päeval suudan ma mõne meistriteose valmis klopsida, et mind mäletataks samamoodi nagu bulgakovit või samamoodi nagu vonneguti või kasvõi samamoodi nagu andy warholi või kuidagi lihtsalt. tahaksin enda eksistentsi kuidagigi õigustada. küll ma sellega hakkama saan. usk on peamine. ja tõde tuleb üles otsida.

tänane mitte eriti sisukas postitus on pühendatud minu ilusatele. tahaksin tervitada neid, kes on kaugel, aga keda süda vahel igatseb. ja neid, kes on lähedal ja keda süda koguaeg igatseb. ja neid, kes on lihtsalt kihvtid ja teevad mu tuju heaks. eks igaüks ise teab.