uni on ja haige on täiega. siuke pühapäevaõhtune kodus tiksumine. vaikselt, vaikselt une poole.
homme on vaja olla elus veel, et kooli minna ja isegi kekassse. ja kunstiajalugu ära vastata.
see polegi nii raske. erikuga kahepeale saame hakkama küll, ma usun.

jubekahju, et linda superstaari saatest edasi ei saanud. ma ei tunne teda, ta on mulle kohe täitsa võõras, aga ta meeldib mulle küll. ta näeb kihvt välja, laulab väga hästi, on kuidagi klass kõrgemal. ausalt, mitte et ma mingine metsik realityshow'dele kaasaelaja oleksin, aga tema on mulle küll meelde jäänud, sellepärast ma vaatasin tänast saadet ka.

ja hiinas söövad loomaaia loomad inimesi. üks järjekordne tiiger sõi järjekordselt ühe järjekordse loomaaiakülastaja ära, kes oli küll uudiste kohaselt veidi saiko, aga vaevalt, et tiiger eriti vahet teeb, millised inimesed on mentally disabled ja millised mitte. no tegelt, kui see pilukas ronis umbes tiigripuuri tiigriga juttu rääkima, siis küll. hiina on lihtsalt täiesti antinormaalne place to be.

igastahes, mina olen haige ja köhin oma hinge seest välja, kui nii jätkan.
muidu olen vist enamvähem rahul eluga, koolis on vaja teha asju. õnneks mul on kohe siuke tunne peal, et ma tahan nüüd aprillikuus küll kooliasju teha ja pingutada, et mais oleks lebom ja saaks eksamitele keskenduda.


didididiidddaddiddeeey, so just call me whenever you're lonely.
mingine vana rihanna rannalugu.

io

ma olin täiega kolmevahel, kuhu ja kellele ma emotsioone peaks praegu välja laduma.
blog pole üldse õige koht, aga samas minule kuidagi kindel, armas, turvaline.

mul on siiber, minu esmaspäevane rõõõmutuju on üle läinud. koolis läheb täitsa hästi. olen kuidagi puhanud ja positiivne ja saan hakkama.
aga samas, tõesti. kõriauguni end lollina, teisesena, või kolmandasena tundmisest. pigem kolmandasena, sest sõbrad on vähemalt sama olulised kui ma, aga kanep on veits veel olulisem.
ja me räägime selgeks, kõik oleks nagu arusaadav, aga siis hakkab sama stsenaarium otsast peale. ma natukene tunnen ennast, mitte väga palju, aga veidi küll, ja tean, et kui ma näen, et minu pühendumust ei hinnata, et ma olen tühikargaja või vähemalt tunnen seda, siis minu austus, hoolivus, armastus ja jah, pühendumus kaovad ja kasvatavad oma vastandid asemele. ma ei taha, et see juhtuks, ma ei taha.
ja ma ei taha, et keegi end minu pärast halvasti tunneks, sest et mina ootan liiga paljut. keegi ei tohiks end halvasti tunda. ja kui mingised asjad veel nii jätkuvad, ei leia ma enam, et meil õige on.

tervitan j'd.